Spioonid ja komissarid. Robert Service

närviliselt, et rahuleping sõlmitaks aega viitmata.

      Enamlaste keskkomitee tuli kokku 17. veebruaril ja korraldas järjestikku mitu hääletust. Iga hääletusega kogus Lenin üha rohkem poolehoidjaid, aga neid tuli juurde talumatu aeglusega. Põhimõtteliselt olid kõik nõus, et teatud tingimustel on võimalik sõlmida Saksamaaga rahu. Tingimusi paika ei pandud, aga dokumentide järgi tunnistas isegi Buhharin, et separaatrahu sõlmimist Keskriikidega ei saa võimaliku manöövrina täielikult maha kanda. Keegi ei pooldanud enam tingimusteta revolutsioonilise sõja poliitikat. Õigupoolest jätsid keskkomitee üheteistkümnest hääletajast kolm – Buhharin, Joffe ja Georgi Lomov – hääle selles asjas andmata, tuues põhjuseks, et Lenin oli küsimuse valesti tõstatanud.293 Aga kui nad olid ka tema järsu sõnastuse vastu, on raske ette kujutada, mil moel oleks Lenin selle veel sõnastada saanud. Sakslased olid teinud igati selgeks, et enamlaste partei peab sõlmima separaatrahu või seisma silmitsi pealetungiga. Mida võtaksid Buhharin ja tema toetajad Saksamaa rünnaku korral ette? Nad vastasid vaikusega ja oli ilmne, et nad mõistsid lõpuks, et mõte revolutsioonilisest sõjast kogu Euroopas ei ole teostatav.

      Trotski lootis, et nii on võimalik saada praktilist abi lääneliitlastelt, sest Venemaa ei suutnud enam ennast kaitsta ilma välise abita. Ta kohtus sageli Briti diplomaadi Robert Bruce Lockhartiga ning kirus Suurbritannia kavasid abistada RKNi vaenlasi. Trotski kirg tundus Lockhartile siirana ning ta vannutas Londonit eirama enamlaste poliitika äärmuslikkust ja kaaluma Nõukogude sõjaliste pingutuste toetamist. Trotski kõneles talle lakkamatult sõja taasalustamisest Saksamaaga ja Lockhart oli veendunud, et see juhtub varem või hiljem.294 Kui Trotski nõudis abi prantslastelt, pidas Lockhart seda „piisavaks tõendiks” kasulike kavatsuste kohta idarindel. Samuti andis Lockhart edasi Trotski lubaduse aidata Antanti Berliinis revolutsiooni õhutades.295

      Kuu algul oli Kamenev saadetud Prantsusmaale diplomaatilise ülesandega võita Antant enamlaste poolele. Kamenev oli esimene juhtiv enamlane, kes lahkus Venemaalt pärast oktoobrirevolutsiooni. Üks Prantsuse ajakirjanik kirjeldas tema välimust:

      Piklik ovaalse kujuga pea, lühinägelikud silmad, mis tavaliselt on kuldse raamiga pensnee all leebed, muutuvad aga jonnakaks ja läbitungivaks, kui vaidlus elavneb. Lühike kikkhabe, säravvalged harjastena turritavad vuntsid, mis katavad peaaegu pool suud, laiad kohevad õlekarva kulmud ja heledamat pruuni karva juuksed. Kaugemalt jätab tõreda mulje, aga lähemale jõudes selgub, et tegu on alati armastusväärse ja naeratava inimesega.296

      Kamenev sõitis Petrogradist minema koos Zalkindiga, kellest pidi saama Nõukogude täievoliline esindaja Šveitsis. Briti välisminister Balfour andis alamkojas teada, et teel Pariisi peatuvad nad Londonis.297 Kuid vaevalt oli Kamenev jõudnud jala Inglismaale tõsta, kui ta kohtas kohe takistusi, sest Briti välisministeerium keeldus temaga otse kõnelemast ning ajaleht The Times eiras teda, jättes Nõukogude esindaja ilma hädavajalikust avalikkusest. Siiski tegi Manchester Guardian temaga intervjuu ning Kamenev kiirustas teatama, et kui sakslased marsivad Venemaale, asuvad töölised nendega Petrogradi tänavail võitlema. Ta väitis, et isegi separaatrahu sõlmimise korral ei kannataks Antandi üritus, sest sõjavangide saatmine tagasi Saksamaale nõuaks kuid. Samuti ennustas ta, et Ukraina ei hakka Saksamaale vilja tarnima, kui talle ei lubata vastutasuks tööstustooteid.298

      Kamenev ajas suust välja mõttetusi, kuid teda asus toetama sõjavastane leiboristist parlamendisaadik Ramsay MacDonald, kes protestis selle vastu, kuidas oli Kamenevi koheldud Aberdeeni tollis. Kuni Suurbritanniast lahkumiseni võeti talt ära 5000 naelsterlingit ning kuulduste kohaselt olevat ta ilma jäänud ka vene õigeusu piiblist ja tikkudest. Oletuse kohaselt pidanud ta piibli tooma Litvinovile.299 (See ei olnud usutav, sest Kamenev ja Litvinov olid südametunnistuse järgi ateistid ja sünnilt juudid, kuigi pole välistatud, et piiblit võidi soovida kasutada Venemaaga vahetatavate sõnumite šifreerimiseks.) MacDonald esines alamkojas, kus kinnitas, et RKN on demokraatlik organ ning nõukogude võim ainuke võim, millel on lootust Venemaal püsima jääda. Välisministeeriumi parlamendiesindaja lord Robert Cecil vastas, et RKNi esindaja läbiotsimine oli antud olukorras igati kohane. MacDonald jätkas küsimustega pommitamist. Miks saatsid politseinikud Kamenevi igal pool Londonis? Miks ei lükanud võimud ümber väidet, nagu olnuks Litvinov segatud 1907. aasta Tiflisi (Thbilisi) pangaröövi? MacDonald nimetas seda puhta südametunnistusega „räigeks laimuks”. Kamenev kirjutas ajalehele Manchester Guardian kirja, milles eitas, et enamlased ei kurvasta kuidagi Ukraina kaotamise pärast. Ühel heal päeval, oli ta kindel, tekib taas kunagine paljurahvuseline riik.

      Prantslased ei rahuldanud Kamenevi ja Zalkindi soovi ületada La Manche. Kahel enamlasel ei jäänud muud üle kui Venemaale tagasi pöörduda. Ent nende tuju ei suutnud miski rikkuda. Ajakirja L’Illustration korrespondent Robert Vaucher sõitis samal laeval ja täheldas nende vankumatut veendumust, et Saksamaa töölised kukutavad kohe oma valitsejad.300

      Lenin ei olnud ikka veel keskkomitees võitnud: sellele ei aidanud sugugi kaasa Kamenevi eemalviibimine, sest koos Stalini, Zinovjevi ja Sverdloviga oli ta üks visamaid separaatrahu pooldajaid. Trotski ja Buhharini juhitud vastupanu oli endiselt tugev. 18. veebruaril hääletas keskkomitee ülinapi enamusega – seitse kuue vastu – sakslastega läbirääkimiste taasalustamise vastu.301 Õhtul saabus uudis, et sakslased on asunud ultimaatumit ellu viima ning tunginud edasi, et hõivata Dvinsk (Daugavpils). Trotski soovis saata Berliini ja Viini telegrammi, pärimaks aru Keskriikide edasiste kavatsuste kohta. Sverdlov ja Stalin olid vastu põhjendusega, et enamlastel pole aega vastust oodata, mistõttu tuleb Brest-Litovski kõnelusi aega viitmata jätkata.302 Veel ühe vaidlusvooru järel tegi keskkomitee täieliku kannapöörde ja otsustas häältega seitse viie vastu sõlmida otsekohe Saksamaaga rahu. Leninile ja Trotskile tehti ülesandeks koostada lepingu mustand. Enamlaste kavatsustest anti teada ka pahempoolsetele esseeridele.303 Oht Petrogradile muutus aina ähvardavamaks, sest sakslaste pealetungile ei seisnud keegi vastu. 19. veebruaril saadud telegrammid olid masendavad. Minsk, Polotsk (Polatsk), Lutsk, Dubno ja Rovno (Rivne) olid langenud vastupanuta sakslaste kätte. Pihkva tuli evakueerida. Austerlased alustasid samuti pealetungi ja hõivasid Kamenets-Podolski (Kamjanets-Podilskõi). Rumeenia üksused ületasid Dnestri ja tungisid Ukrainasse. Türgi sõjavägi marssis Trapezundi (Trabzoni) peale, mis oli olnud venelaste käes alates 1916. aastast. Paistis, et Lenini sünged ennustused täituvad. Sakslased, kes olid hõivanud ka Mogiljovi (Magiljovi), kus 1917. aastal oli asunud venelaste peakorter, ähvardasid jõuda Petrogradi.

      1

      The Times, 19. märts 1917; Manchester Guardian, 19. märts 1917.

      2

      I. Maisky.

293

Protokolõ Tsentralnogo Komiteta RSDRP(b): avgust 1917–fevral 1918, lk 194–195.

294

R. H. Bruce Lockhart (Petrograd) 2. veebruaril 1918. Milner Papers, dep. 364, fols 66–67.

295

R. H. Bruce Lockhart (Petrograd, Lindley kaudu) 16. veebruaril 1918. Samas, fols 34–38; R. H. Bruce Lockhart (Moskva) 21. veebruaril 1918. Samas, fol. 143.

296

R. Vaucher. L’Enfer bolchévik à Petrograd sous la commune et la terreur rouge, lk 4–5.

297

House of Commons Debates, CIII kd, vrg 462 (18. veebruar 1918).

298

Manchester Guardian, 26. veebruar 1918.

299

House of Commons Debates, CIII kd, vrg 1478 (27. veebruar 1918), 1605 (28. veebruar 1918).

300

R. Vaucher. L’Enfer bolchévik à Petrograd sous la commune et la terreur rouge, lk 7–10.

301

Protokolõ Tsentralnogo Komiteta RSDRP(b): avgust 1917–fevral 1918, lk 199.

302

Samas, lk 200.

303

Samas, lk 204–205.