Spioonid ja komissarid. Robert Service

18. jaanuaril 1918 kokku tuli, läkski juhtimine esseeride kätte. RKN reageeris sellele päev hiljem kogu istungi lõpetamisega, mille füüsiliselt viis läbi Punakaart. Esseeride juhid, kel polnud sõjalist jõudu vastu hakata, suundusid oma poliitilisse kantsi Volgamaal. Kubermangukeskuses Samaras lõid nad valitsuse, mille olid tahtnud moodustada Petrogradis. Selle nimeks sai Asutava Kogu liikmete valitsus ehk venekeelse lühendi järgi Komutš. Komutš soovis võimu RKNilt üle võtta relva jõul.

      Enamlased ei lasknud end asjade sellisest käigust häirida, ehkki kõik osutas kodusõjale. Nemad olid oma revolutsiooni ära teinud. Nad ei teadnud, kui kaua suudavad võimul püsida. Enamlased ja nende pereliikmed teadsid, et Petrogradis võib neid ees oodata igasuguseid ohte. Enamlaste juhid heitsid nalja, et neil olid kohvrid pakitud, et vajaduse korral kiiresti põgeneda. Ent nad olid valmis võitlema lõpuni revolutsioonilise võimu eest, mille olid kehtestanud.

      6. TULEVALGEL

      Enamlaste juhid pidasid ennast marksistliku teadusliku ja revolutsioonilise progressi avangardiks – nad lausa vihkasid mõtet, et on kõigest poliitikud. Välismaal jäid nad senikaua, kuni nende propaganda jõudis pahemäärmuslike sotsialistideni, mõnevõrra mõistatuslikuks ning neisse vastumeelsusega suhtuvad ajalehed – ehk enamik Lääne ajalehti – kujutasid neid vandaalide jõuguna, kes on ära kasutanud Venemaa sõjaaegsetest raskustest tingitud erakorralisi olusid. Enamasti valitses samasugune suhtumine enamlastesse Venemaal tegutsevate vastaste seas. Needki vähesed, kes möönsid, et Lenin ja Trotski on säravad ja intelligentsed inimesed, väitsid kohe, et nad on mõistuse kaotanud. Üldise arvamuse kohaselt pidi enamlaste võim jääma üürikeseks. Keegi ei uskunud, et neil on erilist võimalust võimu enda käes hoida. Kuigi ka enamlased ise olid arvamusel, et nende võimupäevad võivad olla napid, uskusid nad siiski endiselt, et isegi kui nad kukutatakse, järgitakse nende eeskuju mujal. Nad olid valmis ohverdama oma elu revolutsiooni nimel, olles veendunud, et ajalugu on nende poolel – ning peatselt selguski, et ainult need vaatlejad, kes võtsid arvesse kommunistide vaimumaailma, suutsid korralikult selle vastu tegevust kavandada.

      Enamlaste keskkomitee liige ja noor kommunismifilosoof Nikolai Buhharin kirjutas ekstaatiliselt hiilgavast kommunistlikust tulevikust:

      Inimtõug ei ole jagunenud sõdivateks leerideks: teda ühendab ühine töö ja ühine võitlus väliste loodusjõududega. Piiripostid on välja kaevatud. Eraldi seisvad isamaad on kõrvale heidetud. Kogu inimkond on rahvuslikke eripärasid arvestamata igal pool ühte seotud ja moodustanud ühtse terviku. Kõik inimesed kujutavad üht suurt sõbralikku töölisperet.136

      Nagu Vana Testamendi prohvet Jesaja, kes kõneles poeetiliselt tallega koos elavast hundist ja kitsekese kõrval lebavast pantrist, tundis Buhharin selgelt, et inimkonda ootab ees suur ja veatu ajastu.

      Kommunistlikud mõtlejad põimisid oma mõttelõngad üleilmsesse kangasse. Nad uskusid, et suur sõda polnud mitte juhuslik dünastiate kokkupõrke või isiklike väärarvestuste tulemus. 1914. aastal alanud tapatalgud tulenesid majandusarengust, mis oli jõudnud tasemele, kus kasumit ei saanud enam kindlustada ilma uusi turge hõivamata. Euroopa riigid olid 19. sajandi lõpuaastatel kibekähku ja võidu koloniseerinud Aafrika ja Aasia. Sellised esiletõusvad riigid nagu Saksamaa jõudsid kohale liiga hilja, et hankida endale maid ja vara, mida nad enda arvates väärisid, mistõttu nende valitsused sattusid pankade ja suurtööstuse surve alla, mis õhutas neid võtma sõjakat hoiakut seniste impeeriumide suhtes. Kapitalistlik majandusareng nägi ette kapitaliga riskimist ja konkurentide väljatõrjumist. Valitsused pidid tulema vastu kõige mõjukamate ärimeeste nõudmistele. Maailmamajanduses andis tooni „finantskapitalism”, nagu oli jõuliselt toonitanud 1910. aastal ilmunud raamatus „Das Finanzkapital” („Finantskapital”) Austria marksist Rudolf Hilferding. Enamlased pidasid seda raamatut teaduslikuks tõestuseks, et kapitalism on jõudnud oma kõrgeimale arenguastmele. Majanduskriisid ja maailmasõjad pidid nüüd kestma seni, kuni võimust võtab sotsialism. Venemaa kommunistidele ei lugenud, et Hilferding ei jaganud nende arusaama vägivaldsest revolutsioonist ja diktatuurist. Nad kiitsid tema majandusteaduslikke seisukohti, heitsid aga kõrvale poliitilised.

      Enamlased panid oma positsioonid paika, hakates ennast nimetama kommunistideks ja taunides enamikku teisi sotsialiste „sotsiaalreeturitena”, mis jättis nad mõistagi ainsateks tõelisteks sotsialistideks. Mis nad siis olid? Kommunistid või sotsialistid? Lenin üritas segadust selgitada teoses „Riik ja revolutsioon”, mille ta kirjutas 1917. aastal ja avaldas järgmisel aastal. Ta viskas üle parda igasuguse muu sotsialismi kui vaid marksism. Samuti kinnitas ta, et marksistid on juba aastakümneid Karl Marxi ja Friedrich Engelsit valesti tõlgendanud ning lubanud nende tähtsaimatel ideedel unustusse vajuda. Tõeline marksism tugines Lenini järgi vägivaldse revolutsiooni ja proletariaadi diktatuuri hädavajadusele, mis laseb välja tõrjuda kapitalismi. Diktatuur pidi olema ainult ajutine. Sellega kehtestatakse sotsialistlik kord, mille põhimõte on „võrdse tööhulga eest võrdne hulk tooteid”. Sedamööda, kuidas kasvab toetus ühiskonnas, väheneb jõu kasutamise vajadus. Siis algab teine faas ehk inimajaloo viimane faas: kommunism. Kommunistlikus ühiskonnas pole vaja enam mingit sundi. Seal pole sõjaväge, bürokraatiat ega riiki. Ühiskondlikud klassid kaovad. Elu kulgeb mööda rada, mille on määranud kogu maailma rahvas ühist hüve silmas pidades. Kuigi Leninit enamasti ei kujutata poeetilise hingena, unistas ta innukalt ajast, mil üleüldiseks põhimõtteks saab „igaüks oma võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi”.

      Lenin kinnitas oma väiteid rohkete Marxi ja Engelsi tsitaatidega. Kui ta suutis kas või endale tõestada, et on marksistlikku doktriini õigesti tõlgendanud, oli see talle piisav. Trotski ja Buhharin suhtusid sellesse umbusuga. Buhharini meelest oli oluline võtta hoolika vaatluse alla kaasaja kapitalismi uusimad tehnilised ja ühiskondlikud arengujooned. Viimase aja leiutisterohkusele tuginedes väitis ta, et heaolu ja stabiilsus jäävad ka pärast sotsialistlikku revolutsiooni enamikule inimestest unistuseks. Ka Trotski ei olnud rahul lakkamatu viitamisega marksismi rajajatele. Ta üritas toonitada varjamatut kasuahnust ja põhjatuid hädasid, mida oli kaasa toonud sõda.

      Enamlased olid üksmeelel, et nad elavad ajajärgul, mil maailma rõhutud saavad selle valitsejaks. Ivan Zalkind, kes oli välisasjade rahvakomissari Trotski asetäitja, sõnastas selle nii:

      Meie revolutsioon on täielikult tööliste revolutsioon. Minge Petrogradi ja vaadake rajooninõukogusid, minge ja vaadake punakaartlasi ja te mõistate, et see on eelkõige tööliste revolutsioon. Talupojad ja soldatid on alles teisel kohal. Kodanlus ei osalenud üldse teises revolutsioonis. Intelligendid, kes etendasid määravat osa 1905. aastal, on täna kõrvalise tähtsusega. Lenin ja Trotski on kõigest tööliste eestkõnelejad. Me viime praegu ellu suurt proletariaadi diktatuuri eksperimenti. See ei ole enam põlvpüksatute [vihje Prantsuse revolutsiooni sankülottidele], vaid kopikatute revolutsioon.137

      Ka Buhharin oli kindel, et maailm on kommunistide jalge ees:

      Kommunistliku korra ajal ei istu inimesed enam üksteise kukil. Siin ei ole rikkaid ega uusrikkaid, ei ole ülemaid ega alamaid, ühiskond ei jagune klassideks, millest üks valitseb teiste üle. Aga kui ei ole klasse, ei ole järelikult ka eri sorti inimesi (vaeseid ja rikkaid), kellest üks ihuks teise peale hammast: ei ole rõhujaid rõhutute ega rõhutuid rõhujate vastu.138

      Lenin tunnistas, et tööstustöölised moodustavad Venemaa ühiskonnast ainult väikese osa. Tundes, et see nõrgestab tema proletariaadi diktatuuri teooriat, tõi ta mõnikord kuuldavale selliseid loosungeid nagu võimu andmine „tööliste ja kehviktalurahva” kätte. Enamlaste kirjameeste töödest selgus igatahes, et linnade „proletariaat” ei piirdu kõigest tehasetöölistega. Üks brošüür käsitles teenijaid, keda tuli kaasata revolutsioonilisse liikumisse. Samamoodi oli vaja hõlmata töötuid. Kommunistid kuulutasid, et päevad, mil vähesed privilegeeritud võisid nautida vaeste ümmardamist, on läbi.139

      Trotski uskus, et sündmused on tõestanud revolutsioonilise strateegia õigsust, mida ta oli pooldanud juba 1905. aastal. Ta kuulutas brošüüris „Mis

136

N. Buhharin. Vseobštšaja deljožka ili kommunistitšeskoje proizvodstvo. Moskva, Izd. VtsIK R., S., K. i K., 1918, lk 8.

137

R. Vaucher. L’Enfer bolchévik à Petrograd sous la commune et la terreur rouge, lk 2–3.

138

N. Buhharin. Vseobštšaja deljožka ili kommunistitšeskoje proizvodstvo, lk 8.

139

A, Kovrov. Domašnjaja prisluga. Petrograd, Kniga, 1917.