Spioonid ja komissarid. Robert Service

hädaline vajadus koondada võim vähemlaste ja enamlaste kätte, mis oleks Antandi, Venemaa ja revolutsiooni huvides: ma kordan seda päevast päeva Trotskile ja kõigile enamlastele, kellega ma kokku puutun.” Sadoul uskus enamlasi ja süüdistas vähemlasi enamlaste ulatatud käe tagasilükkamises.129

      Jäi mulje, et Lenin ja Trotski mõjutavad sündmusi üpris ühtmoodi. Kuid Lenin keskendus tööle RKNis ja keskkomitees ega vestelnud väliskorrespondentidega. Enne habeme tagasikasvatamist ei näinud ta sugugi välja nagu Lenin, keda me tunneme paljudelt hilisematelt plakatitelt, ning vähesed inimesed mujal kui Petrogradi kesklinnas teadsid, milline ta välja näeb, sest Venemaa ajalehed ei avaldanud tema fotosid.130 Parteikaaslased tundsid teda muidugi väga hästi. Ta oli 1903. aastal loonud Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei enamliku fraktsiooni. Kuigi ta oli aeg-ajalt teinud vähemlastega koostööd, seisid selle taga ainult taktikalised põhjused. Ta kirjutas kõigil olulistel marksismi teoreetilistel teemadel: tööstuskapitalism, maaküsimus, imperialism ja tunnetusteooria. Fraktsioonikaaslased järgisid teda jäägitult ja leidus kordi, mil nad seisid lausa vastu Lenini kavatsustele teha ajutisi kompromisse. Kui ta ei saanud oma tahtmist, asutas ta kohe uue mõttekaaslaste kildkonna. Ta oli enne suurt sõda Euroopa sotsialistliku liikumise kõige kurikuulsam skismaatik. 1917. aasta algul oli tema lähedasi toetajaid üpris vähe. Venemaa poliitiline ja majanduslik lagunemine ning sõjaline lüüasaamine andis talle tahtmatult võimaluse. Ja nüüd kavatses ta seda täielikult ära kasutada.

      Lenin oli lühemat kasvu, pedantne ja kannatamatu. Pöidlad vöö vahele torgatud, nägi ta mõnikord välja nagu ärritatud preester pühapäevasel jumalateenistusel. Ta jättis mulje, et ka kõige keerulisemale küsimusele on ainult üks vastus – tema vastus. Ta oli mängur, kes usaldas oma instinkte. Te elas oma ürituse nimel. Ta nõudis rangelt parteilise distsipliini järgimist, kui tema ideed olid võidu saanud, aga rikkus kõiki reegleid, kui jäi vähemusse. Võimu haaramine enda ja enamlaste kätte oli talle oluline, aga veel kõrgemalt hindas ta revolutsioonilise diktatuuri kehtestamist, mis kukutaks kapitalismi ja imperialismi kogu maailmas. Nõukogude võimu avanädalatel tekkis tal Trotskiga äärmiselt usalduslik side.

      Trotski korraldas välisasjade rahvakomissariaadi tegevust eemalt ja jõudis vaid harva selle tööruumidesse. Tema ja Lenini prioriteet oli kindlustada võim Petrogradis. Trotskile meeldis tema kohta räägitud anekdoot, et ta olevat lihtsalt kavatsenud avalikustada Antandi sõjaaegsed salalepingud ja siis „poe kinni panna”.131 Esimene kord, kui ta püüdis seda teha, see tal ei õnnestunud. Ajutise valitsuse alluvuses töötanud ametnikud ei lasknud teda lihtsalt ministeeriumi uksest sisse. Niipea kui tema kaaskond oli uksed maha murdnud, pages ametnikkond peaaegu täielikult ja Trotski avastas, et endine välisministri abi Neratov oli kadunud koos lepingutega.132 See oli RKNile siiski ainult ajutine takistus. Lepingute tekstid leiti üles ja pärast kontrollimist laskis Trotski need 21. novembril 1917 avaldada.133 Need kinnitasid seda, mida enamlased olid kogu aasta vältel toonitanud – kuigi sama olid öelnud ka vähemlased ja esseerid. Nüüd oli aga asi dokumentaalselt tõestatud: Antant oli astunud sõtta territoriaalse laienemise kavatsusega.

      Kõik Antandi riigid pidid saama oma osa, kui Keskriigid puruks lüüakse. 1915. aasta märtsis lepiti kokku, et Venemaa liidendab Konstantinoopoli ja Pärsia põhjaosa, Suurbritannia ja Prantsusmaa saavad aga oma mõjusfääri hilisema Iraagi, Jordaania ja Süüria. Kuu aega hiljem lubati Itaaliale Antandi poolele asumise eest Trentino ja alasid Anatoolias. 1916. aasta mais leppisid britid ja prantslased kokku, kuidas täpselt jagada Lähis-Ida. Sama aasta augustis pakkusid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa Rumeenia tuleku kindlustamiseks Antandi poolele viimasele Transilvaaniat ja Dobrudžat. 1917. aastal sõlmiti lisakokkulepped Jaapani, Briti, Prantsuse ja Vene sõjajärgsete nõudmiste rahuldamiseks. Nõukogude ajalehed avaldasid need lepingud esimesena. Nende sisu oli nii sensatsiooniline, et ka Lääne ajakirjandus hakkas neid avaldama – ning Trotski lootis, et selle peale jõuavad kogu Euroopa töölised ja soldatid arusaamisele, et sõda tuleb aega viitmata lõpetada. Kui Briti ja Prantsuse avalikku arvamust oli olnud 1914. aastal üsna lihtne meelestada sõja kasuks, siis Ameerika sekkumine konflikti oli olnud Ühendriikides kogu aeg tõsise arutluse all ning president Wilson oli otsesõnu välistanud ekspansionistlikud taotlused. Lenin ja Trotski lootsid kangutada Washingtoni Inglise–Prantsuse embusest lahti. Wilson oli juba varem nõudnud teavet Antandi riikide sõlmitud kokkulepete kohta. Need tekitasid temas selget jälestust ning Briti välisminister Arthur James Balfour pidi visiidil Washingtoni väljendama kahetsust Euroopa riikide hobusekauplemise pärast sõjasaagiks langenud riikide jagamise üle. Wilson keeldus end sidumast liitlasriikide lepingutega, mis olid sõlmitud enne Ameerika astumist sõtta.134

      Samal ajal kerkis küsimus, mis toimub nüüd Venemaal. RKNist tuli järjepanu uusi dekreete. Tööstusettevõtetes kehtestati tööliskontroll. Kõigile lastele lubati tasuta haridust. Kirik ja riik lahutati. Juliuse kalender asendati Gregoriuse kalendriga, mis paljude õigeusklike silmis tõestas, et Lenin või Trotski on Antikristus. Religioossed meeleavaldused ja rongkäigud keelati või neid vähemalt tauniti. Kuulutati välja majanduse natsionaliseerimine. Pangad eksproprieeriti. Suured tööstusettevõtted võeti revolutsioonilise riigi käsutusse ning kavandati edasisigi ülevõtmisi. Kogu import- ja eksportkaubandus muudeti riigi monopoliks. Kui kohalikud nõukogud avastasid, et talupojad hoiavad vilja ega saada seda müügile, saadeti kohale relvastatud töölised, kes võtsid vilja vägisi ära. Ministeeriumide asemele astusid rahvakomissariaadid. Feliks Dzeržinski juhtimisel loodi täiesti uus julgeolekuasutus Erakorraline Komisjon (venekeelse lühendi järgi tšekaa), mis pidi võitlema sabotaaži ja kontrrevolutsioonilise tegevusega. Lenin korraldas teadlikult nii, et tšekaa ei allunud RKNi kontrollile. Peamine siht oli RKNile osutatava vastupanu minemapühkimine. Võimu kindlustades kordasid enamlased pahempoolsetele esseeridele ettepanekut võimu jagada ning 20. detsembril 1917 vastav kokkulepe sõlmitigi.

      Kõik see toimus sõja sünges varjus. RKN oli esitanud rahutaotluse 22. novembril ja tagandanud kindral Duhhonini, kui see keeldus taotlust sakslastele edastamast. Sõjaväe juhtimine läks ajutiselt enamlasest lipniku Nikolai Krõlenko kätte. Ludendorff küsis Saksamaa idarinde vägede staabiülemalt kindralmajor Hoffmannilt, kas „nende inimestega” saab läbi rääkida. Hoffmann vastas jaatavalt. Kui Ludendorff tahtis leida jõude, mida paisata Põhja-Prantsusmaale, siis nüüd tekkis tal selleks võimalus.135 15. detsembril hakkas kogu idarindel Läänemerest Musta mereni kehtima relvarahu. Pooled valmistusid kõnelusteks, mis pidanuks algama nädala pärast.

      Enamlased õhutasid sel ajal venelaste rindevägesid sakslastega vennastuma. RKN üritas küll igati vähendada ohtu, et sakslased alustavad uuesti pealetungi, kuid samal ajal püüti laiendada revolutsiooni kandepinda. Üle rindejoone tehti propagandat Saksa ja Austria sõdurite seas, keda innustati võitlusest loobuma ja oma valitsust kukutama. Samuti püüdis RKN saada kontrolli alla Ukrainat, milleks saadeti väed Kiievi Keskraada vastu, mis oli hakanud pärast Kerenski kukutamist tegutsema sõltumatu riigi valitsusena. Enamlaste ja Ukraina valitsuse konflikt kestis kogu talve. Enamlased ei suutnud tõmmata piiri siseja välispoliitika vahele. 1917. aasta detsembris kutsus Lenin Soome ministrid Petrogradi ja kinnitas, et nende riik on nüüdsest iseseisev. Soomlased polnud just väga innukad, sest pelgasid, et lepet RKNiga võivad nende vastu ära kasutada lääneliitlased. Kuid nad võtsid nõukogude võimu pakkumise vastu ja pöördusid tagasi Helsingisse, et iseseisvuse saavutamist vääriliselt tähistada. Enamlaste meelest pidi iseseisvus vähendama soomlaste umbusku venelaste suhtes ning lõpuks pidi seal võimule tulema pahemäärmuslik valitsus, mis joondub kõiges RKNi järgi. Nii tulnuks Soome tagasi Venemaa rüppe.

      Nõukogude juhtkond üritas raskusi vähendada. Novembri lõpul peeti Asutava Kogu valimised, millel enamlased said lüüa, kogudes alla veerandi häältest. Lenin oli soovinud pigem valimised ära jätta, kui sellise tulemusega riskida, kuid tema ettepanek lükati tagasi, sest nii ta ise kui ka tema seltsimehed olid järjekindlalt rõhutanud, et on ainuke partei, mis kindlalt kutsub Asutava Kogu kokku. Enamlaste käsi

129

Samas, lk 83 (kiri A. Thomas’le 2. / 15. novembril 1917).

130

Vt R. Service. Lenin: A Political Life, II kd, lk 183–190 [eesti keeles: Service, Lenin, lk 363–365].

131

L. Trotski. Sotšinenija, II kd, lk 64.

132

J. Reed. Ten Days that Shook the World (1960), lk 347 [eesti keeles: Reed, 10 päeva, mis vapustasid maailma, lk 244–245].

133

L. Trotski. Sotšinenija, III kd, 2. rmt, lk 164–166.

134

H. Hoover. The Ordeal of Woodrow Wilson, lk 78–81.

135

General Max Hoffman. War Diaries and Other Papers, II kd, lk 190.