Spioonid ja komissarid. Robert Service

ei olnud marksistid. Kommunistlik mõttelaad pidi arvestama nende mõttelaadiga.117

      RKNi tulevik oli lahtine mitme päeva vältel, kui kestsid kõnelused enamlaste, vähemlaste ja esseeride vahel. Lenin ega Trotski polnud oma eelistusi kuigi täpselt välja öelnud ja see umbmäärasus tuli neile suurepäraselt kasuks. Töölised ja soldatid, kes olid nõukogude valimistel hääletanud enamlaste poolt, olid eeldanud, et lõpuks jõutakse sotsialistliku koalitsioonivalitsuse moodustamiseni. Nii arvas ka enamik enamlasi ning see oli olnud mitme enamlaste keskkomitee liikme üks tähtsamaid nõudmisi, kui nad astusid oktoobrikuistel nõupidamistel Lenini poolele.118

      Kamenev üritas igati sellist koalitsiooni luua. Keskkomitee volitas teda pidama kõnelusi vähemlaste ja esseeride juhtidega – ning Lenin ja Trotski ei saanud seda kuidagi vältida. Vähemlaste juhitud raudteelaste ametiühing alustas streiki, et mitte anda enamlastele võimalust üksi valitseda. Vähemlaste ja esseeride juhid tundsid end piisavalt tugevana tingimuseks seadma, et nad ühinevad koalitsiooniga ainult siis, kui sellest jäävad välja Lenin ja Trotski. Poliitikaelu muutus ääretult tormiliseks, kui Kerenski naasis Petrogradi alla koos kasakaväeosaga. Neile saadeti vastu garnison ja Punakaart. Lühikese kokkupõrke järel kasakad purustati ja Kerenski põgenes. See andis Leninile ja tema toetajatele keskkomitees tugeva positsiooni seista vastu nende suhtes esitatavatele nõudmistele. Nende enesekindlus kasvas veelgi, kui raudteelaste streik hääbus. Keskkomitee otsustas lõpetada kõnelused vähemlaste ja esseeridega ning kuigi endiselt ripsutati tiiba pahempoolsete esseeridega, olid enamlased valmis vähemalt mõnda aega ka üksi valitsema. Isegi Kamenev ja tema toetajad olid valmis toetama strateegiat, mis välistas koostöö sotsialistidega, kes olid teinud koostööd ajutise valitsusega.

      Enamlased üritasid igati uudiseid kogu Venemaal levitada. Partei andis välja ajalehti kõigis suuremates linnades ning kohalikud komiteed levitasid teadaandeid suuliselt ja kirjalikult ning kleepisid üles plakateid. Kui RKN hõivas telegraafi, oli võimalik edasi anda ka dekreetide täpne tekst.

      Ühes linnas teise järel läks Venemaal võim ametlikult nõukogude kätte. Töölised võtsid üle tehased ja kaevandused. Maadekreet ajendas talupoegi hõivama mahajäetud mõisad. RKN ja enamlaste keskkomitee saatsid välja teateid, mis kinnitasid, et revolutsiooni tuleb teha „kohtadel”. Mittevenelastele, kes moodustasid poole endise impeeriumi rahvastikust, tõotati rahvusliku enesemääramise õigust. Keskvõim oli nõrk ja ebakindel ning kogenud inimesi oli selleks liiga palju vaja Petrogradis ja Moskvas, et saata neid tööle provintsi. Lenin ja teised juhtivad seltsimehed tundsid, et ajalugu on nende poolel. Enamlased lootsid, et nende revolutsioon on sama palju revolutsioon alt kui ülalt. Raskused olid vältimatud. Enamlastest paremal asuvad parteid ei olnud sugugi rahul mõttega, et nad on heidetud poliitika prügikasti. Kesk- ja ülemklass suhtus võimule tulnud enamlastesse põlgusega. Õigeusu kirik oli riigipöördest vapustatud. Oli selge, et Kerenski relvastatud retk ei jää viimaseks kontrrevolutsioonikatseks. Ent Lenin ja Trotski uskusid, et sündmuste käik õigustab nende strateegiat. Venemaa elab üle sotsialistliku muutuse ning peagi haaravad kogu Euroopas võimu pahemäärmuslikud sotsialistid. Koitmas oli täiesti uus ajastu.

      Ei Antandil ega Keskriikidel olnud huvi abistada režiimi, mis kutsus üles neid kukutama ja kohe sõda lõpetama. Ainult vähesed välismaised ajalehed suhtusid enamlaste võimuletulekusse entusiasmiga. Pealegi polnud RKNil diplomaatilist teenistust ning ajutise valitsuse saadikud õhutasid Antandi valitsusi enamlasi mitte tunnustama.

      Lääne takkakiitjad Petrogradis jäid sel hetkel omapäi. Kui John Reed, Louise Bryant, Bessie Beatty ja Albert Rhys Williams linnas ringi liikusid, mõistsid nad, et nende ümber toimuvad ajaloolise tähtsusega sündmused. Neil oli õnn olla otse sündmuste tulipunktis. Mõni minut pärast Talvepalee langemist olid nad juba hoones.119 Enamlased võtsid heal meelel vastu pisikese ameeriklaste rühma abi positiivses vaimus uudiste levitamisel välismaale. Reedile ja tema sõpradele anti tunnistused, mis lubasid neil sisse astuda põhimõtteliselt kõigisse avalikesse hoonetesse, kuhu nad vaid soovisid.120 Neile anti privileeg kasutada rahvusvahelist telegraafi ja 15. novembril lubas sõja-revolutsioonikomitee Reedil saata Petrogradist kõige esimese rahvusvahelise telegrammi. Reedil lubati isegi vabalt sõita raudteel.121 Ameeriklased kirjutasid elavaid ülevaateid kõigest, mida nad tähtsaks pidasid. Nad üritasid hajutada Lääne ajakirjanduses valdavat muljet, et enamlased on valelikud, verejanulised või kogenematud. Nad andsid teada, millise kergusega võim üle võeti. Nad tutvustasid dekreete ning tunnustasid eesmärki „rahu, leiba ja maad”. Nad olid otsekui RKNi aken maailma.

      Eriti Bryant ja Beatty olid vaimustuses Trotskist. Ta oli elegantne mees, laitmatute maneeride ja välimusega.122 Ta oli aastaid tauninud Leninit viimase lõhestamiskalduvuse pärast ning oli tuntud püüetega tuua enne suurt sõda enamlased ja vähemlased taas kokku. 1905. aasta revolutsioonilise kriisi ajal oli ta ilmutanud erakordseid võimeid. Keegi ei suutnud kõnelda värvikamalt kui Trotski ja ta ei vajanud enne kõnelema asumist muud kui vaid põgusaid märkmeid. Ta suutis kasutada vene keele kõiki võimalusi. 1912.–1913. aastal oli ta olnud ühe Kiievi ajalehe erikorrespondent Balkani sõjas. Tema autobiograafilisi kirjutisi haarati lennult. Kuid kirjutades lõi välja Trotski edevus. Kuigi ta oli püüdnud enne sõda tuua vähemlasi ja enamlasi taas kokku Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ühise katuse alla, kahtlustasid paljud kriitikud, et ta on sama egotsentriline nagu Lenin. 1917. aastal aga üllatas kõiki, kui truult uskus ta vajadust kehtestada halastamatu proletariaadi diktatuur. Paljud Venemaa marksistid olid kõnelnud revolutsioonilisest vägivallast lihtsalt suusoojaks. Trotski võttis seda tõsiselt – ja leidis mõttekaaslase Leninis.

      Beatty kohtus 7. novembril Smolnõis Trotskiga ja tundis erutusvärinat, kui „tema sale käsi surus iseloomuliku jõulisusega minu oma”. Sama jumaldava pildi maalib Louise Bryant:

      Enamlaste mässu esimestel päevadel oli mul kombeks käia Smolnõis viimaseid uudiseid hankimas. Trotski ja tema kaunis väikest kasvu naine, kes vaevu kõneles midagi muud kui mõned prantsuskeelsed laused, elasid ühes ülakorruse toas. See oli jagatud osadeks nagu vaese kunstniku pööninguateljee. Ühes otsas olid kaks välivoodit ja väike odav riidekapp, teises töölaud ja kaks-kolm puidust tooli. Pilte ei olnud, ei vähimatki hubasust. Trotski elas seal kogu aja, mil ta oli välisminister, ja paljud auväärsed isikud pidasid vajalikuks teda just seal külastada.123

      Kaks punakaartlast seisid pidevalt valves, aga Bryant täheldas, kui vähe olid muutunud Trotski tööharjumused ja kui hästi oli ta endiselt kättesaadav intervjuuks.124 Kõigist enamlastest mõistis just tema kõige paremini vajadust kõnelda välismaalastega, kes võisid viia revolutsioonilised loosungid maailma. Bryant nentis: „Ta on kõige kergemini intervjueeritav ja kindlasti kõige enam rahuldust pakkuv ametiisik Venemaal.”125

      Selle hinnanguga oli nõus ka Prantsusmaa sõjalises missioonis töötav Jacques Sadoul.126 7.–8. novembril viibis ta tunde Smolnõi instituudis ning kirjutas oma soosijale Albert Thomas’le kiidusõnu Lenini ja Trotski kohta.127 Enamlased hakkasid teda peagi pidama „seltsimeheks”. Sadoul kurtis Prantsusmaale jõudva teabe nappuse üle. Ta kritiseeris suursaadik Noulensit, kes ei olevat sündmustega korralikult kursis. Samuti väitis ta, et Prantsusmaa ajakirjandus ei suuda täita kohustust hoida rahvas sündmustega kursis: tema meelest oli häbiväärne, et ta kohtas Smolnõis ainult üht Pariisist saabunud korrespondenti. Sadoul ei olnud ajakirjanik, aga üritas avaldada mõju Albert Thomas’ kaudu. Ta andis teada Trotski veendumusest, et rahudekreet avaldab Euroopas sügavat poliitilist mõju. Isegi kui kohe ei puhke revolutsioonid, kasvab rahva surve sõda lõpetada. Sadoul küll ei uskunud, et sakslased soostuksid idarindel enamlaste pakutava vaherahuga, kuid ta imetles kogu südamest Leninit ja Trotskit: „Täna on enamlus fakt. See on minu kindel veendumus. Enamlus on jõud,

117

E. H. Carr. The Bolshevik Revolution, III kd, lk 9–14.

118

Vt R. Service. Lenin: A Political Biography, II kd, lk 273 [eesti keeles: Service, Lenin, lk 411–412].

119

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, Sixty-Fifth Congress, Third Session and Thereafter Pursuant to Senate Resolution 439 and 469 – February 11, 1919 to March 10, 1919, lk 494.

120

Vt nt J. Reed. Ten Days that Shook the World (1960), lk 220, 336 [eesti keeles: Reed, 10 päeva, mis vapustasid maailma, lk 108, 234].

121

Samas, lk 240, 298 [eesti keeles: lk 234].

122

B. Beatty. The Red Heart of Russia, lk 193, 195.

123

L. Bryant. Six Red Months in Russia, lk 145.

124

Samas, lk 145–146.

125

L. Bryant. Mirrors of Moscow, lk 140.

126

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchevique, octobre 1917 – janvier 1919, lk 68 (kiri A. Thomas’le 28. oktoobril / 10. novembril 1917).

127

Samas, lk 55–56 (kiri A. Thomas’le 25. oktoobril / 7. novembril 1917).