Spioonid ja komissarid. Robert Service

106 Beatty möönis ka ise, et tal on kirillitsa mõistmisega raskusi, ja kui järgmisel aastal ilmus tema „The Red Heart of Russia” („Venemaa punane süda”), oli see täis vigaseid nimesid: Zenoviev Zinovievi, Dydenko Dybenko asemel ja nii edasi.107 Reed kirjutas podporutšiku (alamleitnant) asemel „dodparouchik”.108 Bryantis oli tähenärijat veidi rohkem, aga temagi toetus tugevasti sellele, mida kõnelesid tema kommunistidest vestluskaaslased. Ta väitis, et kui ta 1918. aasta jaanuaris Venemaalt lahkus, suutis ta „aeglaselt” vene keelt lugeda.109 Beatty oli oma edusammude osas kõige tagasihoidlikum.110 Kuid temagi leidis abivalmis enamlasi. Üks neist oli Grigori Melnitšanski, keda New Jerseys oli tuntud George Melcheri nime all, aga kes nüüd Venemaal juhtis Moskva metallitööliste ametiühingut. (Reed oli kohtunud temaga 1915. aastal Standard Oili streigist kirjutades.)111 Samuti oli kättesaadav Läti päritolu enamlane Jakov Peters. Varasema Londoni Vene marksistide koloonia liikmena oskas ta inglise keelt ning Bessie Beatty sai temaga tuttavaks Albert Rhys Williamsi kaudu, kes seisis enamlastele nii lähedal, et tundus, nagu võiks ta lausa parteissegi astuda.112

      Rhys Williamsi kui hääletoru probleem oli kehv vene keel. Ta kirjutab mälestustes, et seda teadis isegi Lenin: „„Ah!” sõnas ta äkki elavnedes […] „ja kuidas on lood vene keelega? Kas te saate juba kõigist kõnedest aru?” „Vene keeles on nii palju sõnu,” vastasin kõrvale põigeldes. „Nii see on,” sähvas ta vastu. „Te peate sellega süstemaatiliselt tegelema. Te peate kohe algusest peale keele seljatama. Ma võin teile öelda, milline on õige meetod.””113 Rhys Williams arvas, et saab nüüd teada erakordse saladuse. Kuid Lenin soovitas tal lihtsalt ära õppida – just sellises järjekorras – kõik nimisõnad, tegusõnad, määrsõnad ja omadussõnad, seejärel aga omandada grammatika ja süntaksireeglid. Ta manitses Williamsit keelt harjutama „igal pool ja kõigi peal”.114 Kõige hullem, sõnas ta, oleks piirduda ainult ameeriklastega rääkimisega. Lenin soovitas tal panna ajalehte kuulutuse, et ta otsib vene keele õpetajat ja on ise valmis vastutasuks inglise keelt õpetama. Ta lootis välkkiiret keeleoskuse paranemist. „Kui ma teid järgmine kord näen, kontrollin teie teadmisi.”115 Rhys Williamsi lõi niisugune nõuanne pisut verest välja. Talle tundus, nagu oleks ta just kuulnud, kuidas Lenin oma „kodanluse alistamise süsteemi rakendab keele alistamisele, rakendab täie halastamatusega”.116

      Mõni aasta hiljem hakati välismaiste sõjavastaste kirjameeste kohta Venemaal kasutama väljendit „poputtšik” (tõlkes teekaaslane või ka kaasajooksik). Nad ei olnud veel enamlased – ja enamik neist ei saanudki nendeks. Keegi neist ei olnud uurinud Lenini doktriini vähegi põhjalikumalt. Nad ei olnud lugenud Marxi. Kuid nad tundsid üha süvenevat poolehoidu Lenini, Trotski ja nende praktiliste sammude suhtes. Nad taunisid kindlalt Antandi valitsuste käitumist Venemaal ja Venemaaga. Nad lasksid end haarata revolutsioonilisse keerisesse. Nende peas keerlesid romantilised kujutelmad eksootilisest Venemaast, mis andis nende elule mõtte. Nad tahtsid olla inimesed, kes selgitavad Venemaal toimuva keerukust ja raskusi lugejatele, kes tihtipeale ei teadnud sedagi, kus Venemaa asub. Oma eufoorias olid nad valmis oma muljeid edasi andma mis tahes viisil. Nad ei teadnud veel, et see viib neid teele, kus nad hõiskavad kiidulaulu verisele revolutsioonilisele diktatuurile.

      5. REVOLUTSIOON JA MAAILM

      Lenin sai oktoobrikuistel kohtumistel enamlaste keskkomiteelt nõusoleku alustada ülestõusu, aga oli endiselt mures. Turvaliselt Petrogradist eemal elades kirjutas ta palavikulise kiirusega märgukirju juhtivatele seltsimeestele. Ta pelgas, et nad võivad verest välja lüüa. Ta uskus, et kui nad lasevad käest võimaluse Kerenskist vabaneda, ei pruugi uut võimalust niipea tulla. Kuigi siseministeerium otsis teda ikka veel Saksa agendina taga, otsustas ta riskida ja sõita trammiga Smolnõi instituuti, kus asusid nii Petrogradi nõukogu kui ka tähtsamad sotsialistlikud parteid, kavatsedes kallutada enamlaste juhid kohe ülestõusu alustama. Ainuke abinõu, mida Lenin äratundmise vältimiseks ette võttis, oli näo kinnisidumine. Metsik revolutsiooniiha vaigistas vahistamishirmu ning ta jõudis kesklinna raevukas meeleolus.

      Ta oli tõsiselt alahinnanud seda, kui palju oli 6.–7. novembri ööks juba ära tehtud. Kellestki segamata oli Trotski koostanud plaani, mille järgi ülestõus pidi kokku langema teise nõukogude kongressi avamisega. Kamenev ja Zinovjev, keda Lenin oli nimetanud keskkomitee otsuste lekitamise eest streigimurdjateks, olid taas abiks. Sedamööda, kuidas saadikud provintsidest kohale jõudsid, sai selgeks, et enamlased üksi ei suuda kongressil absoluutset enamust saavutada. Kuid kindlasti oli neil suurim delegatsioon ja nad võisid arvestada veel paljude saadikute toetusega. Trotski tegutses teatraalse uhkeldamisega Petrogradi nõukogu sõja-revolutsioonikomitees: sisuliselt jättis ta välja ütlemata vaid kavandatava ülestõusu kuupäeva, kellaaja ja toimumiskoha. Kerenski mõistis, mis ees ootab, ja andis korralduse sulgeda üle Neeva viivad sillad ja pealinnas ilmuvad enamlaste ajalehed. See võimaldas Trotskil enda samme esitada enesekaitsena. Smolnõi instituudis, kus pidi kokku tulema kongress, viibisid pidevalt vähemlaste ja esseeride juhid. Lõpuks, aga juba liiga hilja hakkasid nad mõtlema sellele, kuidas Kerenski asendada. Erinevalt Trotskist ei olnud neil selleks mingit plaani. 7. novembri hommik oli täis ärevaid sündmusi. Ülestõusnud hõivasid sõjarevolutsioonikomitee käsul linna strateegilisi punkte. Raudteejaamad ja telegraaf läksid nende kätte. Garnisonid võeti valve alla.

      Petrogradi nõukogu kogunes pärastlõunal Smolnõis erakorralisele istungile. Trotski teatas enamlaste nimel, et ajutine valitsus on kukutatud. Seejärel tutvustas ta Leninit, kes seni oli hoidunud enamlastega täidetud koridori. Isegi ilma habemeta hõlpsasti äratuntav Lenin pälvis võimsa aplausi. Ta kõneles, otsekui oleks ülestõus juba võitnud. Tegelikult võitlus veel käis, aga Kerenski aeg oli selgelt läbi. Kui õhtul avati nõukogude kongress, oli selge, et ükski partei ei suuda võimuhaaramist takistada. Enamlased said suure toetuse, sealhulgas paljude vähemlaste ja esseeride seas. Veel ühe Trotski järsuvõitu sõnavõtu järel nõudis Martov läbirääkimisi kõigi sotsialistlike parteide vahel. Kongress muutus ülilärmakaks, kui hakati kritiseerima enamlasi tänaval puhkenud vägivalla eest. Vähemlaste ja esseeride juhid marssisid minema, võttes kaasa kümneid poolehoidjaid. Kohale jäid ainult pahempoolsed esseerid, kuid nemadki ei olnud nõus moodustama enamlastega koalitsiooni.

      See ei häirinud Leninit ega Trotskit. Nad koondasid jõu hoopis teate levitamisele, et ajutine valitsus on kukutatud ja võimu on enda kätte võtnud rahvakomissaride nõukogu (RKN). Enamlaste juhid pidasid kiirelt ja mitteametlikult aru, kes saab millise koha. Leninist pidi saama RKNi esimees. Ta oli partei ammune juht ja keegi isegi ei kujutlenud kedagi teist kõrgeimas ametis. Kuid Trotski annet hindav ja vajadust suuremeelne näida tundev Lenin tegi žesti ja pakkus seda kohta Trotskile. Küllap ta tundis kergendust, kui Trotski keeldus. Õieti oligi ainuke probleem see, et Trotski ei soovinud algul üldse mingit olulist poliitilist ametit. Nõudis mõningat veenmist, enne kui ta nõustus hakkama välisasjade rahvakomissariks. Ta tegi Leniniga tihedat koostööd. RKN asus kiiresti välja andma revolutsioonilisi dekreete, mis andsid märku uuest poliitikast pärast Kerenski kukutamist.

      Maadekreet andis tsaarivõimule, aadlikele ja kirikule kuulunud mõisate maad talupoegade kätte. Ajakirjandusdekreet nägi ette RKNivastaste ajalehtede sulgemise. Rahudekreet kutsus lõpetama suurt sõda. Lenin väitis, et sõdivate riikide „rahvas” on sellest ainiti huvitatud. Ehkki pöördumine oli tehtud RKNi nimel, välditi dekreedis marksistlikku keelepruuki. Kui ta soovis eesmärki saavutada, tuli tal enda poole võita organisatsioonid ja inimrühmad, kes ei olnud veel marksismiga seotud. Lenin ei tundnud lähemalt Antandi diplomaatiat, aga ta tunnetas, et ameeriklased võivad olla dekreedile vastuvõtlikumad kui prantslased või britid. Seepärast kasutas ta sõnu ja väljendeid, mis peegeldasid mõningaid president Wilsoni avalikke sõnavõtte soovitava rahu teemal. Nõukogu esimehena üritas ta veenda USA avalikkust, et kommunistide juhitava

107

Samas, lk 13, 196, 244.

108

J. Reed. Red Russia, 2. rmt, lk 12.

109

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 542.

110

Samas, lk 721.

111

J. Reed. Ten Days that Shook the World (1960), lk 332 [eesti keeles: Reed, 10 päeva, mis vapustasid maailma, lk 237].

112

B. Beatty. The Red Heart of Russia, lk 134.

113

A. Rhys Williams. Lenin: The Man and his Work, lk 79.

114

Samas, lk 79–80.

115

Samas, lk 73.

116

Samas, lk 80.