Inferno. Dan Brown

on antud korraldus neid nähes tulistada.

      “Keegi on otsustanud meid iga hinna eest üles leida,” sosistas Sienna. “Ja kuidagi see neil ka õnnestus.”

      “GPS?” mõtles Langdon valjusti. “Võib-olla on projektoril jälitusseade?”

      Sienna raputas pead. “Usu mind, kui see värk oleks jälitatav, oleks politsei meil juba kukil.”

      Langdon niheles, püüdes kitsasse prakku mugavamalt ära mahtuda. Äkki silmas ta enda ees välikäimla tagaseinal elegantset grafitit.

      Itaallastele võib kindel olla.

      Enamik Ameerika välikäimlaid on kaetud algeliste soperdistega, mis meenutavad väga ebamääraselt tohutu suuri rindu või peeniseid. Selle käimla grafitid meenutasid pigem kunstitudengi visandialbumit: inimese silm, üksikasjaliselt joonistatud käsi, meheprofiil ja üks fantastiline lohemadu.

      “Kõikjal Itaalias ei ole omandi rikkumine päris samal tasemel,” ütles Sienna nähtavasti mehe mõtteid lugedes. “Teisel pool kivimüüri asub Firenze kunstiinstituut.”

      Nagu Sienna sõnade kinnituseks ilmus kaugemal nähtavale salk üliõpilasi, kes lonkisid nende poole, visandimapid kaenla alla. Tudengid lobisesid, süütasid sigarette ja arutlesid teesulu üle eespool Porta Romana juures.

      Langdon ja Sienna küürutasid madalamale, et tudengite eest varjule jääda, ning samal hetkel tuli mehele täiesti ootamatult kummaline mõte.

      Pooleldi maetud patused, jalad õhu siplemas.

      Võib-olla tuli see väljakannatamatust lehast või ehk neist lamarattal mööda sõitnud mehest, kelle paljad sääred usinalt pedaale sõtkusid, kuid äkki liikusid Langdoni mõtted Malebolge roisulehasesse maailma ja maa seest välja ulatuvatele paljastele jalgadele.

      Mees pöördus järsult kaaslase poole. “Sienna, La Mappa meie versioonis olid maa seest väljaulatuvad jalad ju kümnendas kraavis, eks ole? Malebolge madalaimal tasemel?”

      Sienna heitis mehele imestava pilgu, nagu poleks sääraseks jutuajamiseks just parim hetk. “Jah, päris põhjas.”

      Murdosaks sekundist oli Langdon jälle Viinis loengut pidamas. Ta seisis laval, vaid mõne hetke kaugusel oma suurejoonelisest finaalist, ning oli näidanud publikule äsja Doré gravüüri Geryonist – tiivulisest mürgisabaga koletisest, kes elas kohe Malebolge kohal ja valvas kaheksandat ringi.

      “Enne kui kohtume Saatanaga,” teatas Langdon, sügav hääl valjuhääldites vastu kaikumas, “peame läbima Malebolge kümme Kurjataskut, milles karistatakse petiseid – neid, kes on süüdi tahtlikus kurjuses.”

      Langdon näitas slaididel Malebolge detaile ning viis siis kuulajad ükshaaval mööda kraave allapoole. “Ülalt alla on meil: võrgutajad, keda piitsutavad deemonid… libekeeled roojas hulpimas… kirikuametitega kauplejad, kes on pooleldi maasse maetud, jalad õhus siplemas… ennustajad, pead tagurpidi otsas… petturitest poliitikud keevas pigilaamas… silmakirjateenrid, kes kannavad rasket tinast rüüd… vargad, keda hammustavad maod… petislikud nõuandjad, keda neelavad leegid… tülikülvajad, keda deemonid tükkideks raiuvad… ja viimaks, valetajad, keda tõved on tundmatuseni moonutanud.” Langdon pöördus publiku poole. “Tõenäoliselt jättis Dante kõige alumise kraavi valetajatele seepärast, et just tema kohta räägitud valed viisid pagenduseni armastatud Firenzest.”

      “Robert?” See oli Sienna hääl.

      Langdon naasis tagasi olevikku.

      Sienna silmitses meest küsivalt. “Mis on?”

      “Meie versioon La Mappa´st,” selgitas Langdon elevil. “Seda maali on muudetud.” Ta õngitses kuuetaskust projektori ja raputas seda ahtas vahes nii hästi, kui suutis. Raputi kõrises valjusti, kuid politseisireenid summutasid selle. “See, kes selle pildi valmistas, muutis Kurjataskute järjekorda!”

      Kui projektor hakkas helendama, suunas Langdon selle putkaseinale nende ees. La Mappa dell´Inferno helendas hämaruses eredalt.

      Botticelli käimlaseinal, mõtles Langdon häbi tundes. See pidi olema küll kõige alam paik, kus Botticelli oli eales välja pandud. Langdoni pilk liikus üle kümne kraavi ja ta noogutas erutatult.

      “Jah!” hüüatas mees. “See on vale! Malebolge alumine kraav peaks olema täis tõbiseid, mitte pooleldi maa sisse maetud inimesi. Kümnes tasand on mõeldud valetajatele, mitte kirikupatustele!”

      Sienna paistis huvitatud. “Aga… miks oleks keegi pidanud seda muutma?”

      “Catrovacer,” sosistas Langdon, silmitsedes kõigile tasanditele lisatud pisikesi tähti. “Ma ei usu, et see tegelikult seda tähendab.”

      Hoolimata vigastusest, mis oli kustutanud Langdoni mälestused viimasest kahest päevast, tundis ta, et nüüd töötab mälu täiuslikult. Ta sulges silmad ja manas vaimusilma ette La Mappa kaks versiooni, et analüüsida nende erinevusi. Muudatusi Kurjataskutes oli vähem, kui Langdon oli arvanud… ja ometi tundis mees, nagu oleks ta silme ees äkki loori kergitatud.

      Äkki oli kõik kristallselge.

      Otsi, ja sa leiad!

      “Mis on?” nõudis Sienna.

      Langdon tundis, kuidas suu kuivaks tõmbub. “Ma tean nüüd, miks ma Firenzes olen.”

      “Tead?!”

      “Jah, ja ma tean, kuhu ma pean minema.”

      Sienna haaras mehel käsivarrest. “Kuhu siis?!”

      Langdonil oli tunne, nagu oleksid ta jalad esimest korda pärast haiglas ärkamist kindlat maad puudutanud. “Need kümme tähte,” sosistas ta. “Need osutavad ühte kindlasse kohta vanalinnas. Seal on vastused.”

      “Kus vanalinnas?” nõudis Sienna. “Mida sa välja uurisid?”

      Teisel pool käimlat kostis naer. Mööda kõndis uus kunstitudengite salk, kes lobisesid ja naljatasid mitmes keeles. Langdon piilus ettevaatlikult putka tagant välja, saates neid pilguga. Siis vaatas ta otsivalt ringi, otsides politseinikke. “Me peame edasi liikuma. Tee peal räägin.”

      “Tee peal?” Sienna raputas pead. “Me ei pääse elu sees Porta Romanast läbi.”

      “Püsi kolmkümmend sekundit siin,” ütles mees, “ja tule siis mulle järele.”

      Seda öeldes lipsas Langdon minema, jättes oma uue sõbra jahmunult üksi.

      21. peatükk

      “Scusi!” hõikasRobert Langdon tudengisalgale järele tõtates. “Scusate!”

      Noored pöördusid ja Langdon tegi näo, et vaatab segaduses ringi nagu eksinud turist.

      “Dov´è l´Istituto statale d´arte?” küsis Langdon vigases itaalia keeles.

      Üks tätoveeritud poiss pahvis ükskõikselt sigaretti ja vastas ülbelt, “Non parliamo italiano.” Tema aktsent oli prantsuspärane.

      Üks tüdrukutest tõreles oma tätoveeritud sõbraga ja osutas viisakalt piki müüri Porta Romana suunas. “Più avanti, sempre ditto.”

      Otse edasi, tõlkis Langdon. “Grazie.”

      Nagu märguande peale ilmus Sienna käimla tagant välja ja tuli nende poole. Kui habras kolmekümne kahe aastane naine salga juurde jõudis, pani Langdon talle käe ümber õlgade. “See on mu õde, Sienna. Ta on kunstiõpetaja.”

      Tätoveeritud poiss pomises, “Õppejõud laseb tudengiga ringi,” ja teised poisid pahvatasid naerma.

      Langdon ei pööranud neile tähelepanu. “Me uurime Firenzes võimalusi, et tulla aastaks välismaale õpetama. Kas me võiksime koos teiega sisse minna?”

      “Ma certo,” naeratas üks tüdrukutest.

      Kui salk liikus politseinike poole Porta Romanal, alustas Sienna tudengitega vestlust, Langdon