Inferno. Dan Brown

pole teid siis senimaani suutnud peita ja varustada kõigega, mida te palusite?”

      “Jah,” nõustus mees. “Ja ometi, ma magaksin muretumalt, kui…” Ta peatus ja püüdis end koguda. “Ma pean teadma, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis täidate te ka minu viimased soovid.”

      “Ja need oleksid?”

      Mees pistis käe kotti ja võttis välja väikese pitseeritud ümbriku. “Selle ümbriku sisu tagab juurdepääsu ühele Firenze seifile. Seifist leiate te ühe väikese eseme. Kui minuga peaks midagi juhtuma, siis peate te selle minu nimel kohale toimetama. See on omamoodi kingitus.”

      “Olgu.” Provost tõstis sulepea, et märkmeid teha. “Ja kellele ma selle kätte toimetan?”

      “Sellele hõbejuukselisele saatanale.”

      Provost tõstis pilgu. “Kingitus teie piinajale?”

      “Pigem pind tema silmas.” Mehe silmad sähvisid metsikult. “Väike nutikas luust nikerdatud pind. Ta avastab, et see on kaart… tema isiklik Vergilius… saatja tema isikliku põrgu keskpunkti.”

      Provost silmitses klienti pikalt. “Nagu soovite. Võite arvestada, et see on tehtud.”

      “Ajastus on äärmiselt oluline,” rõhutas mees. “Kingitust ei tohi kätte toimetada liiga kiiresti. Te peate hoidma seda peidus, kuni…” Mees peatus, äkki mõttesse vajudes.

      “Kuni mis?” uuris provost.

      Mees tõusis äkki püsti ja astus provosti laua juurde, haaras punase markeri ja tõmbas provosti isiklikku lauakalendrisse ühe kuupäeva ümber ägedalt ringi. “Kuni selle päevani.”

      Provosti lõug tõmbus pingule ja mees hingas sügavalt välja, neelates alla oma rahulolematuse mehe jultumuse üle. “Selge,” ütles ta. “Ma ei tee enne ümber tõmmatud päeva midagi ja sel päeval toimetatakse seifis olev ese, mis see ka ei oleks, hõbejuukselisele naisele. Teil on minu sõna.” Ta luges kalendris päevi kuni inetult mäkerdatud kuupäevani. “Täidan teie soovi täpselt neljateistkümne päeva pärast.”

      “Ja mitte päevagi varem!” käis klient palavikuliselt peale.

      “Saan aru,” kinnitas provost. “Mitte päevagi varem.”

      Provost võttis ümbriku, torkas selle mehe toimiku vahele ja tegi vajalikud märkmed tagamaks, et kliendi soov saaks täpselt täidetud. Klient polnud seifis olevat eset täpselt kirjeldanud ja provostile see sobis. Neutraliteet oli Konsortsiumi filosoofia nurgakivi. Paku teenust. Ära esita küsimusi. Ära anna hinnanguid.

      Kliendi õlad lõtvusid ja ta hingas raskelt välja. “Tänan teid!”

      “Kas on veel midagi?” oli provost küsinud, soovides oma järsult muutunud kliendist kiiresti vabaneda.

      “Jah, tegelikult on tõesti.” Mees pistis käe taskusse ja võttis välja väikse erkpunase mälupulga. “Siin on üks videofail.” Ta pani mälupulga provosti ette. “Tahaksin selle maailma ajakirjandusele üles laadida.”

      Provost uuris meest uudishimulikult. Konsortsium levitas sageli klientide eest infot, ometi tundus miski mehe palves häiriv. “Samal päeval?” küsis ta, osutades ringiga kuupäevale kalendris.

      “Täpselt samal päeval,” kinnitas klient. “Mitte hetkegi varem.”

      “Selge.” Provost lisas oma planeerijasse punase mälupulgaga seotud vajaliku info. “Ja see on kõik?” Ta tõusis, püüdes jutuajamist lõpetada.

      Klient istus edasi. “Ei. Üks asi on veel.”

      Provost võttis uuesti istet.

      Kliendi rohelised silmad olid nüüd peaaegu metsistunud. “Varsti pärast seda, kui olete selle video kohale toimetanud, saab minust väga kuulus inimene.”

      Te olete juba praegu kuulus, oli provost mõelnud, pidades silmas kliendi muljetavaldavaid saavutusi.

      “Ja teie olete ära teeninud osa aust,” jätkas mees. “Teie osutatud teenused on võimaldanud mul luua oma meistriteose… oopuse, mis muudab maailma. Te peaksite oma rolli üle uhkust tundma.”

      “Mis teie meistriteos ka ei oleks,” vastas provost kasvava kannatamatusega, “olen ma rahul, et teil oli selle loomiseks vajalik privaatsus.”

      “Tänutäheks tõin teile lahkumiskingi.” Hoolitsemata mees pistis käe kotti. “Ühe raamatu.”

      Provost mõtles, kas raamat võiski ehk olla see salajane oopus, mille kallal klient oli kogu selle aja töötanud. “Ja kas selle raamatu kirjutasite teie?”

      “Ei.” Mees vinnas raske köite lauale. “Hoopis vastupidi… see raamat kirjutati minu jaoks.”

      Jahmunult silmitses provost raamatut, mille klient oli lauale pannud. Ta arvab, et see kirjutati tema jaoks? Köide oli klassika… kirjutatud neljateistkümnendal sajandil.

      “Lugege seda,” kehutas klient pelutava naeratusega. “See aitab teil mõista kõike, mida olen teinud.”

      Seda öeldes oli lohaka välimusega klient püsti tõusnud, hüvasti jätnud ja järsult lahkunud. Provost vaatas oma kabineti aknast, kuidas kliendi kopter tekilt õhku tõusis ja tagasi Itaalia ranniku poole suundus.

      Provosti tähelepanu pöördus uuesti paksule raamatule enda ees. Kõhklevalt avas ta nahast kaane ja lehitses raamatu algust. Teose avastroof oli kirjutatud suurte kalligraafiliste tähtedega, mis võtsid enda alla terve lehekülje.

      PÕRGU

      Just meie maise elu poolel rajal

      End äkki leidsin keset sünget metsa,

      Sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.

      Vastaslehele oli klient kirjutanud omakäelise pühenduse.

      Kulla sõber, tänan, et aitasite mul teed leida.

      Ka maailm tänab teid.

      Provostil polnud aimugi, mida see tähendab, kuid ta oli juba piisavalt lugenud. Ta sulges raamatu ja pani selle oma riiulisse. Õnneks saab tema professionaalne suhe selle kummalise inimesega varsti läbi. Veel neliteist päeva, mõtles provost, pöörates pilgu raevukalt tõmmatud punasele ringile oma kalendris.

      Järgnenud päevadel tundis provost selle kliendi suhtes ebatavaliselt rahutust. Tundus, nagu oleks mees hulluks läinud. Sellegipoolest möödus aeg provosti eelaimusest hoolimata ilma vahejuhtumiteta.

      Ja siis, vahetult enne ringiga ümbritsetud kuupäeva, leidis Firenzes üksteise järel aset rida õnnetuid sündmusi. Provost üritas kriisiga toime tulla, kuid see väljus kiiresti kontrolli alt. Ja siis saavutas kriis haripunkti – tema kliendi hullunud tormamisega Badia torni treppidest üles.

      Ta hüppas alla… surma.

      Hoolimata õudusest kliendi kaotamise üle, pidas provost sõna. Ta alustas kiiresti ettevalmistusi, et täita lahkunule antud viimane lubadus: hõbejuukselisele naisele Firenzes asuva seifi sisu toimetamine, mille ajastamine, nagu teda oli hoiatatud, oli otsustava tähtsusega.

      Mitte enne ringiga ümbritsetud kuupäeva kalendris.

      Provost andis seifikoode sisaldava ümbriku Vayenthale, kes oli sõitnud Firenzesse eset – seda “väikest nutikat pindu” – ära tooma. Ent kui Vayentha provostiga ühendust võttis, olid tema uudised ühtaegu jahmatavad ja sügavalt murettekitavad. Seif oli juba tühjendatud ning Vayentha oli vaevu vahistamisest pääsenud. Kuidagi oli hõbejuukseline naine hoiusest teada saanud ning kasutanud oma mõju, et saavutada juurdepääs seifile ja anda välja vahistamiskäsk igaühe suhtes, kes ilmub seda avama.

      See oli kolme päeva eest.

      Klient oli selgelt soovinud, et see ese oleks tema viimane solvang hõbejuukselisele naisele: parastav hääl hauast.

      Ja ometi räägib see nüüd liiga vara.

      Konsortsium oli sestpeale meeleheitlikult tööle asunud ning kasutanud kõiki oma vahendeid,