Inferno. Dan Brown

vaatas talle vastu kliendi raevukas kritseldus – punase tindiga tõmmatud ring ümber ilmselt väga erilise päeva.

      Homse.

      Provost silmitses vastumeelselt Šoti viski pudelit enda ees laual. Ja siis, esimest korda neljateistkümne aasta jooksul, valas ta endale klaasitäie ja kummutas selle ühe sõõmuga.

      Alltekil tõmbas vanemhaldur Laurence Knowlton väikese punase mälupulga arvutist välja ja pani enda ette lauale. See video oli üks kummalisemaid asju, mida ta oli eales näinud.

      Ja täpselt üheksa minutit pikk… sekundipealt.

      Ebatavalist rahutust tundes tõusis Knowlton püsti ja tammus oma tillukeses kuubikus ringi, murdes pead, kas peaks seda veidrat videot provostile näitama.

      Tee lihtsalt oma tööd, ütles Knowlton endale. Ei mingeid küsimusi. Ei mingeid hinnanguid.

      Videot mõtteist tõrjudes lisas mees oma planeerijasse täitmisele määratud ülesande. Homme, nagu klient soovis, laadib ta videofaili meediale üles.

      18. peatükk

      Viale Niccolò Machiavellit on nimetatud Firenze avenüüdest kõige kaunimaks. Läbi hekkide ja lopsakate lehismetsade looklev laiade S-kujuliste kurvidega tänav on jalgratturite ja Ferrari-sõprade lemmiktee.

      Sienna manööverdas Trike´i osavalt läbi iga kaarja kurvi, jättes selja taha omaenda viletsavõitu elurajooni ja sisenedes linna peene läänekalda puhtasse seedrilõhna. Nad möödusid kabelikellast, mis just lõi kaheksandat hommikutundi.

      Langdon hoidis naisest kinni, peas keerlemas mõistatuslikud pildid Dante põrgust… ja kauni hõbejuukselise naise salapärane nägu, mida ta oli näinud äsja furgooni tagaistmel kahe sõduri vahel.

      Kes ta ka ei ole, mõtles Langdon, ta on neil nüüd käes.

      “See naine furgoonis,” karjus Sienna üle mootorimürina. “Kas sa oled kindel, et see on seesama naine, kes sinu nägemustes?”

      “Täiesti kindel.”

      “Siis oled sa teda millalgi viimase kahe päeva jooksul kohanud. Küsimus on selles, miks sa teda üha uuesti näed… ja miks ta sul otsida ja leida käsib.”

      Langdon nõustus. “Ma ei tea… Ma ei mäleta temaga kohtumist, kuid iga kord, kui ma tema nägu näen, on mul kõikehaarav tunne, et pean teda aitama.”

      Väga süüdi. Väga süüdi.

      Äkki mõtles Langdon, kas tema kummaline vabandus võis olla suunatud sellele hõbejuukselisele naisele. Kas mavedasin teda kuidagi alt? See mõte ajas kõhus keerama.

      Langdonil oli tunne, nagu oleks tema arsenalist võetud oluline relv. Mul ei ole mälu. Juba lapsepõlvest eideetilise mäluga, oli see Langdoni jaoks intellektuaalne vara, millele ta kõige rohkem toetus. Mehe jaoks, kes oli harjunud mäletama iga pisiasja sellest, mida enda ümber nägi, oli mälu toeta tegutsemine nagu katse maandada lennukit pimeduses ilma radarita.

      “Tundub, et sinu ainus võimalus vastuseid leida on dešifreerida La Mappa,” sõnas Sienna. “Ükskõik mis saladust see ka ei varja, tundub see olevat põhjus, miks sind jahitakse.”

      Langdon noogutas, mõeldes sõnale catrovacer Dante “Põrgu” väänlevate kehade taustal.

      Äkki tekkis ta peas selge mõte.

      Ma ärkasin Firenzes…

      Ükski linn maailmas polnud Dantega tihedamini seotud kui Firenze. Dante Alighieri sündis Firenzes, kasvas üles Firenzes, armus Firenzes, legendi järgi Beatricesse, ja pagendati julmalt oma kodulinnast, määratuna aastaid mööda Itaaliat ringi uitama, igatsedes kogu südamest kodu järele.

      Sa jätad kõik, mida armastad kõige enam, kirjutas Dante pagenduse kohta. See on nool, mille pagenduse vibu esimesena laseb.

      Meenutades neid sõnu “Paradiisi” seitsmeteistkümnendast laulust, viis Langdon pilgu üle Arno jõe paremale Firenze vanalinna kaugete tornide suunas.

      Langdon kujutles vanalinna plaani: labürinti täis turiste ja autosid kihamas kitsastel tänavatel Firenze kuulsa katedraali ümbruses, muuseume, kabeleid ja kaubanduspiirkondi. Mees mõtles, et kui nad Siennaga Trike´i maha jätaksid, võiksid nad rahvamassi kaduda.

      “Me peame minema vanalinna,” otsustas mees. “Kui kusagil on olemas vastused, siis arvatavasti seal. Vana Firenze oli kogu Dante maailm.”

      Sienna noogutas nõusolevalt ja hüüdis üle õla: “Ja seal on pealegi turvalisem: palju kohti, kuhu ennast peita. Ma sõidan Porta Romana poole ja sealt võime minna üle jõe.”

      Jõgi, mõtles Langdon väikese hirmuärevusega. Dante kuulus teekond põrgusse oli samuti alanud jõe ületamisega.

      Sienna andis gaasi ja samal ajal kui maastik neist mööda tuhises, meenutas Langdon mõttes pilte põrgust, surnutest ja surijatest, Malebolge kümnest Kurjataskust katkuarsti ja kummalise sõnaga – CATROVACER. Ta murdis pead La Mappa alumisse serva kritseldatud sõnade üle – Tõele saab pilku heita vaid läbi surma silmade – ja mõtles, kas see sünge ütlemine võib olla tsitaat Dantelt.

      Ma ei tunne seda ära.

      Langdon oli Dante töödega hästi tuttav ning tema kuulsus ikonograafiale spetsialiseerunud kunstiajaloolasena tähendas, et teda kutsuti vahel tõlgendama Dante loomingu tohutut hulka sümboleid. Juhuslikult, või ehk mitte nii väga juhuslikult, oli ta pidanud umbes kahe aasta eest loengu Dante “Põrgu” kohta.

      “Jumalik Dante: Põrgu sümbolid.”

      Dante Alighieri oli kujunenud tõeliseks kultusikooniks ning see oli kaasa toonud Dante ühingute loomise kõikjal maailmas. Ameerika vanima haru oli 1881. aastal Massachusettsi osariigis Cambridge´is asutanud Henry Wadsworth Longfellow. Uus-Inglismaa kuulus kodukoldepoeet tõlkis esimese ameeriklasena “Jumaliku komöödia”, tema tõlge oli tänapäevani jäänud üheks mainekamaks ja enim loetuks.

      Dante loomingu tuntud uurijana kutsuti Langdon kord esinema suurele üritusele, mille korraldas üks maailma vanemaid Dante ühinguid – Viini Società Dante Alighieri. Üritus pidi toimuma Viini Teaduste Akadeemias. Selle peasponsoril, jõukal teadlasel ja Dante ühingu liikmel, oli õnnestunud saada luba korraldada loeng akadeemia kahe tuhande kohalises loengusaalis.

      Kui Langdon üritusele saabus, võttis teda vastu konverentsi direktor, kes ta loengusaali juhatas. Fuajeest läbi minnes märkas Langdon tahtmatult hiiglaslike tähtedega ruumi tagaseinale maalitud sõnu: AGA MIS SIIS, KUI JUMAL EKSIS?

      “See on Lukas Troberg,” sosistas direktor. “Meie uusim installatsioon. Mis teie sellest arvate?”

      Langdon silmitses hiigelteksti, teadmata, mida öelda. “Ee… tema pintslitõmbed on pillavad, kuid subjunktiivi valitsemine tundub napp.”

      Direktor silmitses teda segaduses. Langdon lootis, et tema kontakt publikuga kujuneb paremaks.

      Kui Langdon viimaks lavale astus, sai talle osaks publiku maruline aplaus. Loengusaal oli rahvast täis, kohti oli vaid seisjatele.

      “Meine Damen und Herren,” alustas Langdon hääle kõmisedes kõlarites. “Willkommen, bienvenue, tere tulemast.”

      Need kuulsad read “Kabareest” kutsusid esile publiku tunnustava naeru.

      “Mulle öeldi, et meie tänaõhtuse publiku seas ei ole üksnes Dante ühingu liikmed, vaid siin on ka palju külalisi, teadlasi ja tudengeid, kellele see võib olla esimene kokkupuude Dantega. Seepärast mõtlesin alata nende jaoks, kellel on olnud liiga palju tegemist, et Itaalia keskaja suurteost läbi lugeda, kiire ülevaatega Dantest: tema elust, loomingust ja sellest, miks teda peetakse kogu ajaloo üheks mõjukamaks isikuks.”

      Taas puhkes aplaus.

      Tillukese puldi abil manas Langdon ekraanile rea pilte Dantest, mille seas esimene oli Andrea del Castagno täispikkuses portree luuletajast ukselävel, käes filosoofiline