Inferno. Dan Brown

et kui nad kasutavad kondoomi, lähevad nad kõik põrgusse. Aafrikas on nüüd uus keskkonnaprobleem: täitepinnas, mis ajab üle kasutamata kondoomidest.”

      Elizabeth pingutas, et keelt hammaste taga hoida. Selles punktis oli mehel õigus, kuid siiski olid tänapäevasemate vaadetega katoliiklased hakanud vastu Vatikani sekkumisele sünnikontrolli küsimustesse. Kõige tuntum neist oli Melinda Gates, ise veendunud katoliiklane, kes riskis vapralt kiriku raevuga ning lubas viiesaja kuuekümne miljoni dollariga parandada kogu maailmas juurdepääsu sünnikontrollile. Elizabeth Sinskey oli korduvalt öelnud, et Bill ja Melinda Gates väärivad kõige selle eest, mis nad on oma sihtasutuse kaudu maailma tervishoiu parandamiseks teinud, pühakuks kuulutamist. Paraku ei suutnud ainus selleks volitatud institutsioon nende pingutuste kristlikku iseloomu miskipärast mõista.

      “Doktor Sinskey,” jätkas vari. “Maailma Terviseorganisatsioon ei mõista, et olemas on vaid üks üleilmne tervishoiuprobleem.” Ta osutas taas süngele kujutisele ekraanil – visklevale inimmerele. “Ja see on see.” Mees peatus. “Ma tean, et te olete arstiteadlane ning seetõttu klassikalistes või kaunites kunstides ehk mitte kuigi kodus, seepärast lubage mul teile näidata veel üht pilti, mis räägib keeles, mida te võib-olla paremini mõistate.”

      Ruum muutus hetkeks pimedaks ja ekraanile ilmus uus kujutis.

      Seda oli Elizabeth näinud palju kordi – ja see tekitas temas alati kõheda möödapääsmatuse tunde.

      Ruumis võttis maad raske vaikus.

      “Jah,” sõnas vilajas mees viimaks. “Vaikiv õud on sellele diagrammile kohane vastus. Selle nägemine on nagu vastutuleva veduri esituledesse vaatamine.” Mees pöördus aeglaselt Elizabethi poole ning saatis talle üleoleva naeratuse. “On teil küsimusi, doktor Sinskey?”

      “Ainult üks,” andis naine vastu. “Kas te tõite mind siia, et mulle loengut pidada või mind solvata?”

      “Mitte kumbagi.” Mehe hääl muutus võõrikult meelitavaks. “Tõin teid siia, et teiega koos töötada. Ma ei kahtle, et te mõistate: ülerahvastatus on tervishoiuprobleem. Kuid ma kardan, et te ei mõista, et see mõjutab ka inimese hinge. Ülerahvastatuse stressi tõttu muutuvad inimesed, kes pole eales mõelnudki vargusele, varasteks, et oma peret toita. Need, kes pole kunagi mõelnud mõrvadele, hakkavad tapma, et oma lastel hinge sees hoida. Kõik Dante surmapatud – ahnus, aplus, reetlikkus, alpus ja ülejäänud – hakkavad kerkima inimkonna pinnale, meie kahaneva heaolu tõttu veelgi võimendudes. Me oleme silmitsi lahinguga inimese hinge pärast.”

      “Mina olen bioloog. Mina päästan elusid… mitte hingi.”

      “Võin teile kinnitada, et elude päästmine muutub järgnevatel aastatel üha raskemaks. Ülerahvastatus sigitab hoopis enamat kui vaid vaimset rahulolematust. Machiavellil on üks lõik…”

      “Jah,” katkestas Elizabeth teda, tsiteerides kuulsat ütlemist peast. “Kui kõik maailma provintsid hakkavad asukatest sedavõrd kihama, et nad ei saa enam oma elupaigas elada ega ka mujale ümber asuda… siis puhastab maailm ennast.” Elizabeth vaatas mehe poole. “See tsitaat on WHO-s kõigile tuttav.”

      “Tore, siis teate ka, et edasi rääkis Machiavelli taudidest kui maailma loomulikust isepuhastumisviisist.”

      “Jah, ja nagu ma oma sõnavõtus mainisin, oleme me suurepäraselt teadlikud otsesest seosest rahvastiku asustustiheduse ja ulatuslike epideemiate vahel, kuid me töötame pidevalt välja uusi avastamis- ja ravimeetodeid. WHO on veendunud, et me suudame tulevasi pandeemiaid ära hoida.”

      “Kahju küll.”

      Elizabeth põrnitses meest uskumatult. “Kuidas palun?”

      “Doktor Sinskey,” sõnas mees pentsiku naeru saatel, “te räägite epideemiate kontrollimisest, nagu oleks see midagi head.”

      Elizabeth tuiutas meest tummas uskumatuses.

      “Palun väga,” jätkas mees, rääkides nagu kokkuvõttega esinev süüdistaja. “Olen siin koos Maailma Terviseorganisatsiooni juhiga – parimaga, keda WHO-l on pakkuda. Hirmutav mõte, kui järele mõelda. Olen näidanud teile pilti eesootavast viletsusest.” Mees klõpsas pulti ja ekraanile ilmusid taas väänlevad inimkehad. “Meenutasin teile rahvastiku kontrollimatu juurdekasvu kohutavat väge.” Ta osutas väikesele paberihunnikule. “Valgustasin teid fakti suhtes, et me oleme vaimse kokkuvarisemise veerel.” Mees vaikis ja pöördus Elizabethi poole. “Ja teie vastus? Tasuta kondoomid Aafrikas.” Mees irvitas põlastavalt. “See on nagu kärbsepiitsa vibutamine lähenevale asteroidile. Viitsütikuga pomm enam ei tiksu. See on juba plahvatanud ning ilma drastilisi meetmeid rakendamata saab teie uueks jumalaks eksponentvõrrand. Ja temast saab kättemaksuhimuline jumal. Ta toob Dante põrgunägemuse teile otse Park Avenuele… inimmassid püherdamas omaenda roojas. Üleilmsed tapatalgud, mille korraldab loodus ise.”

      “Kas tõesti?” nähvas Elizabeth. “Öelge siis, milline on teie nägemus kestlikust tulevikust, kui suur peaks olema maakera ideaalne rahvaarv? Milline on maagiline arv, mille juures inimkond võib loota ennast lõpmatuseni ära elatada… seejuures suhteliselt mugavalt?”

      Pikakasvuline mees naeratas, tundus, et küsimus valmistas talle heameelt. “Iga keskkonnabioloog või statistik ütleb teile, et inimkonna parim võimalus pikaajaliseks kestmajäämiseks on maakera rahvaarvu puhul umbes neli miljardit.”

      “Neli miljardit?” andis Elizabeth vastu. “Praegu on meid seitse miljardit, nii et selleks on juba pisut hiljavõitu.”

      Pikakasvulise mehe rohelistes silmades süttis tuluke. “Kas tõesti?”

      23. peatükk

      Robert Langdon maandus mürtsuga pehmele maapinnale Boboli aedade metsase lõunaserva välismüüri ääres. Sienna hüppas mehe kõrvale, ajas end püsti, pühkis riided puhtaks ja uuris ümbrust.

      Nad seisid väikese metsatuka serval sambla ja sõnajalgadega kaetud välul. Palazzo Pittit polnud siit näha ning Langdonil oli tunne, et nad on lossist nii kaugel kui aedades üldse võimalik. Vähemalt ei olnud varasel kellaajal nii kaugel ühtki töölist ega turisti.

      Langdon silmitses kiviklibust jalgrada, mis lookles allamäge nende ees laiuva metsa vahele. Kohta, kus rada metsa kadus, oli silma rõõmustama püstitatud marmorkuju. See ei üllatanud Langdonit. Boboli aedu oli õnnistatud Niccolò Tribolo, Giorgio Vasari ja Bernardo Buontalenti erakordse projekteerijaandega – esteetilise talendi ajutrustiga, mis oli loonud neljakümne viie hektari suuruse läbijalutatava meistriteose.

      “Kirde poole minnes jõuame lossi juurde,” ütles Langdon ja osutas teerajale. “Seal võime turistide sekka sulada ja märkamatult välja pääseda. Usun, et palee avatakse kell üheksa.”

      Langdon heitis pilgu kellale, kuid nägi vaid paljast rannet seal, kus alati oli olnud Miki-Hiir. Mees mõtles hajameelselt, kas kell võiks veel olla haiglas koos tema riietega ning kas tal kunagi õnnestub see kätte saada.

      Sienna jäi trotslikult paigale. “Robert, enne kui me kas või ühegi sammu teeme, tahan ma teada, kuhu me läheme. Mida sa seal välja mõtlesid? Malebolge? Sa ütlesid, et see on vales järjekorras?”

      Langdon osutas metsatukale nende ees. “Lähme enne varju.” Ta juhtis naise mööda rada, mis lookles varjulisse orgu, maastikuarhitektuuri keeles “tuppa”, kus oli paar puiduimitatsioonitehnikas pinki ja väike purskkaev. Õhk puude all oli selgelt jahedam.

      Langdon võttis taskust projektori ja hakkas seda raputama. “Sienna, selle digitaalpildi autor mitte üksnes ei lisanud Malebolge patustele tähti, vaid muutis ka nende pattude järjekorda.” Mees hüppas pingile ja suunas projektori alla. Botticelli Mappa dell´Inferno ähmane kujutis ilmus siledale pingipinnale naise kõrval.

      Langdon osutas astmelisele piirkonnale lehtri põhjas. “Kas sa näed tähti Malebolge kümnes kraavis?”

      Sienna leidis tähed projektsioonil üles ja luges neid ülevalt alla. “Catrovacer.”

      “Õigus.