Inferno. Dan Brown

Need kümme tähte, taipas Langdon äkki, olid ühe kunstimaailma kõige saladuslikuma, sajanditevanuse ja seni lahendamata mõistatuse keskmes. 1563. aastal kasutati neidsamu kümmet tähte, et anda edasi sõnumit Firenze kuulsa Palazzo Vecchio seinal, umbes kaheteistkümne meetri kõrgusel maast, nii et need olid ilma binoklita vaevu nähtavad. Sõnum oli jäänud kõigi silme all sajanditeks peidetuks 1970. aastateni, kuni seda märkas üks nüüdseks kuulus kunstiteadlane, kes oli veetnud aastakümneid, püüdes selle tähendust välja uurida. Arvukatest teooriatest hoolimata oli sõnumi sisu jäänud tänaseni mõistatuseks.

      Langdoni jaoks tundus kood tuttava territooriumina, turvalise paigana selles võõras tormises meres. Lõppude lõpuks olid kunstiajalugu ja iidsed saladused hoopis enam Langdoni valdkond kui bioloogilise ohu sümboliga mahutid ja tulistamine.

      Eespool ligines Porta Romanale aina uusi politseiautosid.

      “Jessas,” pomises tätoveeritud poiss. “Keda nad ka ei otsi, ta peab olema teinud midagi kohutavat.”

      Salk jõudis paremale jääva kunstiinstituudi peavärava juurde, kuhu terve hulk tudengeid oli kogunenud Porta Romana juures toimuvat uudistama. Kooli miinimumpalgaga valvur heitis tudengite isikutunnistustele vaid ükskõikseid pilke, hoopis enam huvitas teda see, mida politsei värava juures tegi.

      Üle väljaku kajas vali pidurikrigin ja Porta Romana juurde keeras liigagi tuttav must furgoon.

      Langdon ei tarvitsenud sellele teist pilku heita.

      Sõnagi lausumata kasutasid nad Siennaga hetke ja lipsasid koos oma uute sõpradega väravast sisse.

      Istituto Statale d´Arte sissepääsutee oli hämmastavalt kaunis, peaaegu majesteetlik. Mõlemal pool teed kõrgusid suured uhked tammed, mille võrade lehiskatus raamis kaugemal kerkivat hoonet – tohutut luitundkollakat kolmeosalise portikusega ehitist, mille ees laius ovaalne muruplats.

      Langdon teadis, et selle hoone, nagu nii paljud teised selles linnas, laskis ehitada seesama kuulus dünastia, kes oli domineerinud Firenze poliitikas terve viieteistkümnenda, kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda sajandi.

      Medicid.

      See nimi oli muutunud Firenze sümboliks. Medicite valitsejakoda oli kogunud oma kolm sajandit kestnud võimuperioodil uskumatu rikkuse ja mõjukuse, andnud maailmale neli paavsti, kaks Prantsusmaa kuningannat ja kogu Euroopa suurima finantsasutuse. Tänapäevani kasutavad pangad Medicite raamatupidamismeetodit – kahepoolset deebeti ja kreediti süsteemi.

      Kuid Medicite suurim pärand polnud rahanduses ega poliitikas, vaid pigem kunstis. Ehk heldeimate patroonidena, keda kunstimaailm eales tundnud, esitasid Medicid lakkamatu voona tellimusi, mis lõid pinnase Itaalia renessansile. Medicite metseenluse osaliseks saanud suurkujude nimekiri ulatus da Vincist Galileo ja Botticellini. Viimase kuulsaima maali “Veenuse sünd” tellis Lorenzo de´ Medici, kes oli soovinud seksuaalselt provotseerivat maali, mida riputada pulmakingina oma nõo abieluvoodi kohale.

      Lorenzo de´ Medici, keda tunti omal ajal tema helduse tõttu Lorenzo Toredana, oli ka ise andekas kunstnik ja luuletaja ning tal olevat olnud vaimustav silm. 1489. aastal hakkas Lorenzole meeldima ühe noore Firenze kujuri töö ning ta kutsus poisi elama Medicite paleesse, kus see võis täiustada oma oskusi keset kauneid kunste, luulet ja kõrgkultuuri. Medici eestkostel lõi nooruk õitsele ning tema käe all valmis ajaloo kaks kuulsaimat skulptuuri – Pietà ja Taavet. Tänapäeval tunneme teda Michelangelona – loovhiiuna, keda on vahel nimetatud Medicite suurimaks kingiks inimkonnale.

      Medicite kunstikirge arvestades tundus Langdonile, et perekonnal oleks hea meel teada, et tema ees kõrguv hoone, mis algselt ehitati Medicite hobusetalliks, oli nüüd muudetud kunstiinstituudiks. See rahulik paik, mis inspireeris noori kunstnikke, oli valitud Medici tallide jaoks läheduse tõttu kogu Firenze ühele kõige kaunimale ratsutamispaigale.

      Boboli aedadele.

      Langdon vaatas vasakule, kus üle kõrge müüri paistis puulatvade mets. Boboli laiuvad aiad olid nüüd populaarne turismiobjekt. Langdon ei kahelnud, et kui nad Siennaga aedadesse pääseksid, õnnestuks neil sealt läbi minna ning Porta Romanast märkamatult mööda pääseda. Aiad olid hiigelsuured ja seal oli piisavalt peidupaiku: metsatukad, labürindid, grotid, veesilmad. Ja mis kõige tähtsam, Boboli aedadest läbi minnes jõuaksid nad Palazzo Pitti, kivitsitadelli juurde, kus kunagi asus Medicite suurhertsogkonna residents ning mille sada nelikümmend ruumi olid endiselt üks Firenze populaarsemaid turismiobjekte.

      Kui me jõuaksime Palazzo Pitti juurde, mõtles Langdon, siis on sild vanalinna sealt ainult kiviga visata.

      Langdon osutas nii rahulikult, kui suutis, aedu ümbritsevale kõrgele kivimüürile. “Kuidas me aedadesse pääseksime?” küsis ta. “Tahaksin neid õele näidata, enne kui instituudis ringi vaatame.”

      Tätoveeritud poiss raputas pead. “Siit te aedadesse ei pääse. Sissepääs on Pitti palee juures. Peate sõitma läbi Porta Romana ja minema ringi.”

      “Jama,” pahvatas Sienna.

      Kõik, kaasa arvatud Langdon, pöördusid imestunult naise poole.

      “Jäta nüüd,” lisas Sienna, naeratades ujedalt tudengitele ja silitades oma heledat hobusesaba. “Kas te tahate öelda, et te ei hiili aedadesse, et seal rohtu tõmmata ja plikadega sebida?”

      Tudengid vahetasid pilke ja pahvatasid naerma.

      Tätoveeringuga poiss tundus täiesti rabatud. “Proua, te peaksite täiega siia õpetama tulema.” Ta juhatas Sienna hoone küljele ning osutas ümber nurga tagumise parkla poole. “Näete seda kuuri vasakul? Selle taga on mingi vana platvorm. Ronige katusele ning sealt saate teisele poole müüri alla hüpata.”

      Sienna oli juba minekul. Ta vaatas üleoleva muigega Langdoni poole. “Tule nüüd, vennas Bob. Kui sa pole muidugi liiga vana, et aia otsast alla hüpata?”

      22. peatükk

      Hõbejuukseline naine furgoonis toetas pea vastu kuulikindlat akent ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas maailm tema all ringi keerleb. Uimastid, mida nad talle olid andnud, ajasid iiveldama.

      Ma vajan arstiabi, mõtles naine.

      Kuid relvastatud turvameestele tema kõrval oli antud range korraldus: naise vajadustele ei tohi enne tähelepanu pöörata, kui ülesanne on edukalt täidetud. Neid ümbritseva kaose järgi otsustades oli selge, et seda aega ei tule veel niipea.

      Peapööritus muutus hullemaks ja naisel oli raske hingata. Uue iivelduslainega võideldes mõtles naine, kuidas oli elul õnnestunud ta sellele pentsikule ristteele tuua. Vastus oli liiga keeruline, et seda praeguses uimastatud seisundis dešifreerida, kuid naisel polnud kahtlust, kust see kõik alguse sai.

      New York.

      Kaks aastat tagasi.

      Ta oli lennanud Manhattanile Genfist, kus töötas juba ligi kümme aastat Maailma Terviseorganisatsiooni direktori ihaldatud ja prestiižikal ametikohal. Nakkushaiguste ja epideemiate spetsialistina oli ta kutsutud ÜRO-sse pidama loengut, mis hindaks pandeemiaohtu kolmanda maailma riikides. Tema sõnavõtt oli olnud optimistlik ja rahustav, ta oli visandanud mitu uut varase avastamise süsteemi ja raviplaani, mille olid välja töötanud Maailma Terviseorganisatsioon ja teised institutsioonid. Kõne lõpus sai talle osaks tormiline ovatsioon.

      Pärast loengut, kui naine saalis paari teadlasega vestles, astus nende juurde kõrgetasemelise diplomaadi rinnasildiga ÜRO töötaja ja katkestas jutuajamise.

      “Doktor Sinskey, meiega võttis äsja ühendust Välissuhete Nõukogu. Keegi sooviks teiega vestelda. Auto ootab.”

      Jahmunud ja pisut ärevil, vabandas doktor Elizabeth Sinskey vestluskaaslaste ees ja võttis oma koti. Kui limusiin mööda Esimest avenüüd kihutas, hakkas naine kummaliselt närvi minema.

      Välissuhete Nõukogu?

      Nagu enamik teisi inimesi, oli ka Elizabeth Sinskey kuulnud igasuguseid jutte.

      1920. aastal eraalgatusliku mõttekojana asutatud CFR-i kunagiste liikmete seas olid peaaegu kõik