Inferno. Dan Brown

astus veel ühe ebakindla sammu ja raputas vihaselt rusikat. “Avete svegliato mio marito, che è malato!”

      Langdon kuulas jahmunult. Nad äratasid sinu haige abikaasa?

      Nüüd tõstis teine sõdur automaadi ja sihtis sellega naist. “Ferma o sparo!”

      Sienna peatus, kuid jätkas tagasi keerates meeste halastamatut sõimamist.

      Mitte päris Shakespeare, mõtles Langdon, kuid siiski muljetavaldav. Nähtavasti võisid näitlejakogemused olla mitmekülgne relv.

      Sienna tõmbas kuue peast ja viskas tagasi Langdonile. “Olgu, tule minu järel.”

      Nad laskusid mademele fuajee kohal, kus veel kaks sõdurit sisenes just lifti, et üles sõita. Väljas tänaval valvas furgooni kõrval veel üks mees, must vormikuub pingul üle lihaselise rinna. Sienna ja Langdon kiirustasid vaikuses trepist alla keldri poole.

      Maa-aluses parklas oli hämar ja lehkas uriini järele. Sienna tormas parkla ühte nurka, mis oli täis motorollereid ja mootorrattaid. Ta seisatas kolmerattalise hõbedase Trike´i tsikkelauto juures, mis nägi välja nagu Itaalia Vespa ja täiskasvanute kolmerattalise järeltulija. Sienna libistas saleda käe üle Trike´i eesmise poritiiva ja eemaldas väikese magnetkarbi. Selle sees oli võti, mille naine torkas süütesse ja käivitas mootori.

      Mõni hetk hiljem istus Langdon naise selja taga rattal. Ebakindlalt väiksele istmele toetudes kobas mees külgedelt, otsides käepidemeid või midagi muud, millest kinni hoida.

      “Praegu pole õige aeg olla tagasihoidlik,” teatas Sienna, haaras mehe käed ja põimis need oma saleda piha ümber. “Sul on vaja kinni hoida.”

      Langdon tegigi seda, kui Sienna Trike´i väljasõidurambile keeras. Sõiduk oli võimsam, kui mees oli arvanud ning nad kerkisid parklast välja sööstes peaaegu maast üles, jõudes peauksest umbes viiekümne meetri kaugusel varahommikusse valgusesse. Lihaseline sõdur maja ees pööras ringi ning märkas Langdonit ja Siennat minema kihutamas. Trike vingatas kimedalt, kui naine gaasi andis.

      Tagaistmel kössitav Langdon kiikas üle õla sõduri poole, kes tõstis relva ja sihtis hoolikalt. Langdon tõmbus pingule. Kõlas lask, kuul põrkas tsikkelauto tagumiselt poritiivalt tagasi, möödudes napilt Langdoni seljast.

      Jeesus!

      Sienna keeras ristmikul järsult vasakule ja Langdon tundis end maha libisemas, kuid püüdis tasakaalu säilitada.

      “Kummardu minu vastu!” karjus naine.

      Langdon kummardus ettepoole ja sai tasakaalu tagasi, kui Sienna suurema magistraali poole kihutas. Nad olid läbinud terve kvartali, enne kui Langdon jälle hingata sai.

      Kes kurat need mehed olid?!

      Sienna pilk püsis endiselt teel. Ta kihutas varahommikuses liikluses paremale ja vasakule sõeludes mööda teed edasi. Mitu jalakäijat vaatas neile järele, ilmselt jahmudes, nähes pikakasvulist Brioni ülikonnas meest hapra naise selja taga.

      Langdon ja Sienna olid läbinud kolm kvartalit ja lähenesid suurele ristmikule, kui signaalid eespool üürgama pistsid. Läikiv must furgoon keeras kahel rattal ümber nurga, pidurdas korraks vibades ristmikul ning kihutas siis otse nende suunas. Furgoon oli täpselt samasugune nagu sõdurite sõiduriist kortermaja juures.

      Sienna tõmbas järsult paremale ja vajutas pidurile. Langdoni rind surus tugevasti vastu naise selga, kui Sienna kõnniteeserva pargitud kaubaauto taga peatus. Ta keeras Trike´i veoauto tagumise poritiiva juurde ja seiskas mootori.

      Kas nad nägid meid!?

      Sienna ja Langdon ootasid kössitades… julgemata hingatagi.

      Furgoon möirgas neist sirgelt mööda, ilmselt polnud neid märgatud. Ent kui auto mööda kihutas, silmas Langdon põgusalt kedagi sõiduki sees.

      Tagaistmel oli nagu vang kahe sõduri vahele kiilutud veetlev vanem naine. Ta silmis oli tühi pilk ja pea rappus, nagu oleks ta purjus või ehk uimastatud. Naisel oli kaelas amulett ja ta pikad hõbedased juuksed langesid kiharatena üle õlgade alla.

      Hetkeks tõmbus Langdoni kurk kuivaks ja talle tundus, et näeb vaimu.

      See oli naine tema nägemustest.

      17. peatükk

      Provost tormas juhtimiskeskusest välja ja marssis mööda Mendaciumi pikka tüürpoorditekki, püüdes mõtteid koguda. See, mis oli äsja Firenze kortermajas sündinud, oli mõeldamatu.

      Mees tegi kaks tiiru ümber terve laeva, enne kui suundus oma kabinetti ja võttis välja pudeli viiekümneaastast Highland Parki linnaseviskit. Jooki klaasi valamata pani ta pudeli lauale ja keeras sellele selja: meenutus, et ta kontrollib endiselt olukorda.

      Mehe pilk liikus vaistlikult paksule kulunud köitele raamaturiiulis – kingitusele ühelt kliendilt… kliendilt, kellest ta nüüd soovis, et poleks teda eales kohanud.

      Aasta tagasi… kust ma võisin teada?

      Provost ei küsitlenud tavaliselt võimalikke kliente ise, kuid see isik oli tulnud tema juurde usaldusväärse allika kaudu ja seetõttu tegi provost erandi.

      Meri oli olnud täiesti tüüne, kui klient oma erakopteriga Mendaciumi pardale saabus. Külaline, oma alal väljapaistev isik, oli neljakümne kuue aastane, esinduslik ja erakordselt pikka kasvu, roheliste läbitungivate silmadega.

      “Nagu te teate,” oli mees alustanud, “soovitas mulle teie teeneid üks meie ühine sõber.” Külaline sirutas oma pikad jalad välja ja tundis end provosti uhkes kabinetis nagu kodus. “Nii et ma räägin teile, mida mul vaja on.”

      “Tegelikult mitte,” sekkus provost, näidates mehele, kes on olukorra peremees. “Minu reeglite kohaselt ei räägi te mulle midagi. Ma selgitan teile, milliseid teenuseid ma osutan, ning teie otsustate, millised, kui üldse mõni, neist teile huvi pakuvad.”

      Külaline paistis jahmuvat, kuid nõustus siis ja kuulas tähelepanelikult. Viimaks selgus, et see, mida vilajas uustulnuk soovis, oli Konsortsiumi jaoks äärmiselt tavaline kaup: sisuliselt võimalus muutuda mõneks ajaks “nähtamatuks”, et uudishimulikest pilkudest eemal ühe ettevõtmisega tegelda.

      Lapsemäng.

      Konsortsium ajab selle joonde, andes mehele valeidentiteedi ja turvalise peidupaiga, mida pole võimalik jälitada ning kus ta saab teha täielikus salastatuses oma tööd – mis see ka ei oleks. Konsortsium ei uurinud kunagi, mis eesmärgil klient teeneid vajas, eelistades teada neist, kelle heaks töötati, nii vähe kui võimalik.

      Terve aasta oli provost pakkunud roheliste silmadega mehele peadpööritava kasumiga turvapaika ja mees oli osutunud ideaalseks kliendiks. Provostil ei olnud temaga ühendust ning kõik arved tasuti õigeaegselt.

      Ja siis, kahe nädala eest, muutus kõik.

      Klient oli võtnud ootamatult ühendust, nõudes provostiga isiklikku kokkusaamist. Arvestades kliendi makstud summat, oli provost järele andnud.

      Jahile saabunud korratu välimusega mehes polnud peaaegu võimalik ära tunda toda rahulikku ja esindusliku moega inimest, kellega provost oli aasta varem äri teinud. Kunagi roheliste silmade pilk oli metsik. Ta tundus peaaegu… haige.

      Mis oli mehega juhtunud? Mida ta oli teinud?

      Provost oli juhatanud närvitseva kliendi oma kabinetti.

      “See hõbejuukseline saatan,” kogeles mees. “Ta jõuab iga päevaga lähemale.”

      Provost heitis pilgu kliendi toimikusse ja silmitses veetleva hõbedaste juustega naise fotot. “Jah,” sõnas ta, “teie hõbejuukseline saatan. Me oleme teie vaenlastega hästi kursis. Ja nii võimas kui ta ka ei ole, oleme me teda terve aasta teist eemal hoidnud ja teeme seda ka edaspidi.”

      Rohesilmne mees keerutas rasvaseid juuksesalku ärevalt sõrmede ümber. “Ärge laske tema ilul ennast eksitada, ta on ohtlik vastane.”

      Tõsi, mõtles provost,