Inferno. Dan Brown

See, et meid püütakse tappa…” Sienna hääl murdus korraks ja tal kulus hetk, et ennast koguda. “Mõtle selle peale. Sind tulistati äsja päise päeva ajal… nad tulistasid mind – süütut kõrvalseisjat. Keegi ei paista soovivat sinuga midagi arutada. Su oma valitsus pöördus sinu vastu… sa palusid neilt abi ja nad saatsid kellegi sind tapma.”

      Langdon põrnitses tühjal pilgul maapinda. See, kas USA konsulaat oli teatanud mõrvarile Langdoni asukoha või oli ise mõrvari saatnud, polnudki tähtis. Lõpptulemus oli sama. Mu oma valitsus ei ole minu poolel.

      Langdon vaatas Sienna pruunidesse silmadesse ja nägi seal vaprust. Millesse ma olen ta seganud? “Soovin, et ma teaksin, mida me otsime. See aitaks kõik perspektiivi panna.”

      Sienna noogutas. “Mis see ka ei ole, me peame selle üles leidma. Vähemalt annaks see meile mingi seljataguse.”

      Naise loogikale oli raske vastu vaielda. Ometi tundis Langdon, kuidas kahtluseuss teda närib. Kui ma läbi kukun, siis jääb vaid surm. Terve selle hommiku olid teda saatnud tontlikud bioloogilise ohu, katku ja Dante põrgu sümbolid. Tuli tunnistada, et kindlat tõendit selle kohta, mida otsida, ei olnud, ent ta oleks naiivne, kui isegi ei kaaluks võimalust, et tema probleemiga on seotud mingi surmahaigus või ulatuslik bioloogiline oht. Ent kui see on tõsi, miks peaks siis tema enda valitsus üritama teda kõrvaldada?

      Kas nad arvavad, et ma olen miskitpidi seotud võimaliku rünnakuga?

      See tundus täiesti jabur. Asi pidi olema milleski muus.

      Langdon mõtles jälle hõbejuukselisele naisele. “Ja siis see naine minu nägemustes. Mul on tunne, et ma pean ta üles otsima.”

      “Siis usalda oma sisetunnet,” ütles Sienna. “Sinu olukorras on su parim kompass su enda alateadvus. See on psühholoogia põhialus. Kui sisetunne käsib sul seda naist usaldada, siis peaksid sa minu meelest tegema täpselt seda, mida ta ütleb.”

      “Otsi ja leia,” ütlesid nad kooris.

      Langdon ohkas, teades, et tema tee on selge.

      Mul ei jää üle muud, kui selles tunnelis edasi ujuda.

      Mees pöördus otsustavalt ümbrust uurima, püüdes nende asukohas selgust saada. Kustkaudu me aiast välja pääseme?

      Nad seisid puude all avara platsi serval, kus ristus mitu jalgrada. Vasakul eemal silmas Langdon ellipsikujulist veesilma, mille väikest saarekest ehtisid sidrunipuud ja kuju. Isolotto, mõtles ta, tundes ära kuulsa skulptuuri, mis kujutas Perseust läbi vee sööstval hobusel.

      “Pitti palee jääb sinnapoole,” otsustas Langdon, näidates itta, Isolottost eemale, aia suurima tee Viottolone poole, mis viis läbi kogu aedade territooriumi idast läände. Viottolone oli kaherealise sõidutee laiune ning seda ääristasid saledad neljasaja aasta vanused küpressid.

      “Siin pole mingit varju,” sõnas Sienna avarat avenüüd silmitsedes ja osutas pea kohal tiirutava drooni poole.

      “Sul on õigus,” nõustus Langdon vildaka muigega, “mistõttu me läheme selle kõrval olevast tunnelist.”

      Seekord osutas mees tihedale hekile Viottolone alguse kõrval. Tihedasse rohelisse müüri oli lõigatud väike kaarjas avaus. Selle taga viis kaugusse kitsas rada – Viottolonega paralleelne tunnel. Rada ääristas mõlemal pool pügatud iilekstammede faalanks, mida oli alates seitsmeteistkümnendast sajandist hoolikalt kujundatud, nii et oksad kaardusid raja poole ja põimusid pea kohal lehiskatuseks. Raja nimi, La Cerchiata – sõna-sõnalt “ringikujuline” – pärines kaarjast lehiskatusest, mis meenutas tünnivitsa ehk cerchi´t.

      Sienna kiirustas avause poole ja piilus varjulisse tunnelisse. Ta pöördus naeratades mehe poole. “Juba parem.”

      Aega raiskamata lipsas naine avausest sisse ja kiirustas puude vahel edasi.

      Langdon oli alati pidanud La Cerchitat üheks Firenze kõige rahulikumaks paigaks. Kuid täna, vaadates Siennat hämaral alleel eemaldumas, mõtles ta jälle Vana-Kreeka sukeldujatele, kes ujusid koralltunnelisse, palvetades, et jõuaksid väljapääsuni.

      Langdon luges kiiresti lühikese palve ja kiirustas naisele järele.

      Pool miili neist tagapool, kunstiinstituudi juures, sammus agent Brüder politseinike ja tudengite vahelt läbi, sundides oma jäise pilguga inimesi oma teelt kõrvale astuma. Ta suundus ajutise juhtimiskeskuse poole, mille tema seirespetsialist oli üles seadnud musta furgooni kapotile.

      “Saime selle droonilt,” ütles spetsialist ja ulatas Brüderile tahvelarvuti. “See on võetud mõne minuti eest.”

      Brüder uuris videopilte ja peatus kahe näo ähmasel suurendusel: tumedapäine mees ja heledapäine hobusesabaga naine kössitasid mõlemad varjus ja piilusid läbi puuvõrade taeva poole.

      Robert Langdon.

      Sienna Brooks.

      Ei mingit kahtlust.

      Brüder viis pilgu kapotile laotatud Boboli aedade kaardile. Kehv valik, mõtles ta aiaplaani silmitsedes. Kuigi aiad olid suured ja pakkusid hulgaliselt peidupaiku, ümbritses neid igast küljest kõrge müür. Boboli aiad olid lähim vaste looduslikule tapakastile, mida Brüder oli oma alal töötades näinud.

      1

      Dante Alighieri “Jumalik komöödia. Põrgu.” Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets. (Bibliotheca Mediaevalis.) Tallinn, TLÜ kirjastus, 2011. (Katkendid siin ja edapidi viidatud tõlkest.)