Inferno. Dan Brown

ühiselamutuba.

      “Agent Brüder?” hüüdis üks meestest koridorist. “Te peate seda nägema.”

      Mööda koridori edasi minnes mõtles Brüder, kas kohalik politsei on Langdoni juba kinni pidanud. Brüder oleks eelistanud lahendada seda kriisi “majasiseselt”, kuid Langdoni põgenemine polnud jätnud teist võimalust kui paluda politsei abi teesulgude püstitamiseks. Kiire tsikkelauto võis Firenze labürinti meenutavatel tänavatel vaevata maha raputada Brüderi furgoonid, mille rasked polükarbonaataknad ja tugevad torkekindlad rehvid muutsid läbitungimatuks, kuid kohmakaks. Itaalia politsei oli tuntud oma tõrksuse poolest koostööks võõrastega, kuid Brüderi organisatsioonil oli märkimisväärne mõju: politsei, konsulaadid, saatkonnad. Kui meie esitame nõudmisi, ei söanda keegi esitada küsimusi.

      Brüder astus väiksesse kabinetti, kus üks tema meestest seisis avatud sülearvuti kohal ja klõbistas midagi, kummikindad käes. “Seda masinat ta kasutaski,” ütles mees. “Langdon läks siit oma meilikontole ja tegi mõned otsingud. Failid on veel alles.”

      Brüder astus laua juurde.

      “See ei paista olevat Langdoni arvuti,” lisas tehnik. “See on registreeritud isikule, kelle nimetähed on S.C. Peaksin varsti saama tema täisnime.”

      Oodates liikus Brüderi pilk paberivirnale laual. Ta võttis paberid kätte ja lehitses neid – Londoni Globe-teatri vana mängukava ja hulk ajaleheväljalõikeid. Mida kauem Brüder luges, seda suuremaks ta silmad läksid.

      Pabereid kaasa võttes astus Brüder tagasi koridori ja helistas bossile. “Mulle tundub, et meil on Langdoni abistaja isik teada.”

      “Kes see on?” küsis ülem vastu.

      Brüder hingas aeglaselt välja. “Te ei usu seda.”

      Kolme kilomeetri kaugusel küürutas Vayentha sündmuskohast kiiresti eemalduval BMW mootorrattal. Politseiautod kihutasid temast sireenide huilates mööda vastassuunas.

      Minust öeldi lahti, mõtles naine.

      Tavaliselt aitas mootorratta neljataktilise mootori värin ta närve rahustada. Täna mitte.

      Vayentha oli töötanud Konsortsiumi heaks kaksteist aastat, roninud tugiteenistusest strateegia koordineerimise osakonda ja sealt kõrgetasemeliseks väliagendiks. Karjäär on kõik, mis mul on. Väliagentide osaks oli elu täis salatsemist, reise ja pikki missioone, mis kõik välistasid suhted ja elu väljaspool tööd.

      Ma olen tegelnud selle missiooniga terve aasta, mõtles naine, suutmata ikka veel uskuda, et provost oli vajutanud päästikule ja temast nii äkki lahti öelnud.

      Vayentha oli terve aasta juhtinud tugiteenuste osutamist sellele Konsortsiumi kliendile: ekstsentrilisele roheliste silmadega geeniusele, kes tahtis vaid mõneks ajaks “kaduda”, et teha rivaalidest ja vaenlastest takistamatult oma tööd. Ta reisis väga harva ja alati nähtamatult, suurema osa ajast tegi ta tööd. Mehe töö iseloomuga ei olnud Vayentha kursis, tema ülesanne oli vaid hoida klienti peidus mõjukate inimeste eest, kes üritasid teda välja peilida.

      Vayentha oli osutanud teenust ülima professionaalsusega ning kõik oli laabunud probleemideta.

      Kuni… eelmise ööni.

      Sellest peale olid Vayentha emotsionaalne seisund ja karjäär liikunud allamäge.

      Ma olen nüüd autsaider.

      Agendist lahtiütlemise reeglid nägid ette, et nende jõustamisel peab agent viivitamatult missioonist loobuma ja otsekohe “areenilt” lahkuma. Kui agent tabati, eitas Konsortsium täielikult, et temast midagi teab. Agendid teadsid, et pole mõtet organisatsiooniga oma õnne proovile panna, sest olid olnud tunnistajaks Konsortsiumi võõrikule võimekusele manipuleerida tegelikkusega täpselt nii, nagu sobis organisatsiooni vajadustega.

      Vayentha teadis vaid kaht agenti, kellest Konsortsium oli lahti öelnud. Naine oli alati eeldanud, et nad olid ametlikult välja kutsutud ja vallandatud ning et neil oli kästud enam mitte kunagi Konsortsiumi töötajatega ühendust võtta.

      Kuid nüüd ei olnud ta selles enam nii kindel.

      Sa reageerid üle, püüdis naine ennast veenda. Konsortsiumi meetodid on kaugelt elegantsemad kui külmavereline mõrv.

      Sellegipoolest tundis ta külmavärinat.

      Vaist oli sundinud Vayenthat hotellikatuselt märkamatult põgenema samal hetkel, kui nägi Brüderi salga saabumist, ning nüüd mõtles naine, kas see vaist oli ta päästnud.

      Nüüd ei tea keegi, kus ma olen.

      Viale del Poggio Imperiale kiirteel põhja poole kihutades mõistis Vayentha, mil määral olid paar tundi tema olukorda muutnud. Öösel oli ta muretsenud oma töökoha kaitsmise pärast. Nüüd muretses ta oma elu pärast.

      20. peatükk

      Kunagi oli Firenze müüridest ümbritsetud ning selle peasissepääsuks oli 1326. aastal rajatud Porta Romana kivivärav. Enamik linna välismüüre lammutati juba sajandite eest, kuid Porta Romana on tänaseni alles ning ka praegu siseneb liiklus vanalinna läbi kolossaalse kindlustuse sügavate võlvkaarte.

      Värav ise on viieteistkümne meetri kõrgune tellistest ja kividest kindlustus, mille peasissekäigul on endiselt alles rasked riivistatavad puitväravad, mis on liikluse läbilaskmiseks kogu aeg avatud. Väravate ees koondub kuus suurt tänavat ringteele, mille keskel asuvat muruplatsi ehtiv Pistoletto skulptuur kujutab linnaväravast väljuvat naist, kes kannab pea peal tohutut kompsu.

      Kuigi tänapäeval on Porta Romana kurikuulus ummikute poolest, peeti selle Firenze rangeilmelise linnavärava juures kunagi Fiera dei Contrattit – tehingute sõlmimise laata, kus isad müüsid tütreid abiellu, sundides neid suurema pruudiluna kindlustamiseks tihtipeale võrgutavalt tantsima.

      Sel hommikul peatas Sienna Trike´i väravast mitmesaja meetri kaugusel ja osutas nüüd ärevalt ettepoole. Langdon tagaistmel vaatas osutatud suunas ja mõistis otsemaid naise muret. Nende ees seisis pikk autoderivi. Ringteel oli liikluse peatanud politseitõke ning politseiautosid saabus üha juurde. Relvastatud politseinikud kõndisid ühe auto juurest teise juurde ja esitasid küsimusi.

      See ei saa ju olla meie pärast, mõtles Langdon. Või saab?

      Mööda Viale Machiavellit sõitis liiklusega vastassuunas nende poole higine jalgrattur. Mees istus lamarattal, paljad jalad ees sõtkumas.

      Sienna hüüdis meest. “Cos´è successo?”

      “E chi lo sa!” hüüdis mees ärevalt vastu. “Carabinieri.” Ta kiirustas mööda, püüdes silmanähtavalt kaugemale pääseda.

      Sienna pöördus süngelt Langdoni poole. “Teesulg. Sõjaväepolitsei.”

      Kaugel nende selja taga huilgasid sireenid ja Sienna pöördus istmel, vaadates hirmunult tagasi Viale Machiavelli suunas.

      Me oleme keskel lõksus, mõtles Langdon, lastes pääseteed otsides pilgul ringi liikuda – ristmik, park, sõidutee –, kuid ei näinud muud kui eramaju vasakul ja kõrget kivimüüri paremal.

      Sireenid valjenesid.

      “Sinna,” otsustas Langdon ja osutas kolmkümmend meetrit eespool asuvale tühjale ehitusplatsile, kus segumasin pakkus pisutki varju.

      Sienna keeras ratta kõnniteele ja kihutas platsile. Nad parkisid segumasina taha, mõistes kohe, et see varjab ratastki ainult hädavaevalt.

      “Tule,” ütles Sienna, tormates müüri ääres kasvavate põõsaste vahele peidetud väikese teisaldatava tööriistakuuri poole.

      See ei ole tööriistakuur, mõistis Langdon lähemale jõudes ja krimpsutas nina. See on teisaldatav kemps.

      Ehitustööliste tualeti juurde jõudes kuulsid Langdon ja Sienna selja taga lähenevaid politseiautosid. Sienna tõmbas lingist, kuid uks ei avanenud. See oli suletud tabaluku ja raske raudketiga. Langdon haaras naisel käsivarrest ja tõmbas ta putka taha, kitsasse vahesse