Inferno. Dan Brown

Terviseorganisatsiooni direktorina ei olnud tähtsate isikutega kokkupuutumises Elizabethile midagi uut. Pikk ametiaeg WHO-s koos otsekohese iseloomuga oli toonud talle hiljuti tunnustuse tuntud uudisteajakirjalt, mis kandis ta maailma kahekümne mõjukaima inimese hulka. Maailma tervise nägu, oli tema foto allkiri, mida Elizabeth pidas irooniliseks, arvestada seda, kui haige oli ta lapsena olnud.

      Kuueaastaselt rängalt astmasse jäänud, oli Elizabethi ravitud suure doosi uue paljutõotava ravimiga – esimesega glukokortikoidide ehk steroidhormoonide seas, mis oli ta astmasümptomitest nagu imeväel terveks ravinud. Paraku ilmnesid ravimi ootamatud kõrvalmõjud alles aastaid hiljem, kui Sinskey oli jõudnud puberteediikka… ning tal polnud ikka veel menstruatsiooni. Elizabeth ei unustanud eales kohutavat hetke arstikabinetis, kui talle üheksateistaastaselt teatati, et tema sugusüsteem on pöördumatult kahjustatud.

      Elizabeth Sinskey ei saanud lapsi.

      Aeg parandab tühjuse, oli arst kinnitanud, kuid kurbus ja viha ainult kasvasid. Ravimid, mis olid röövinud võime last saada, ei suutnud võtta ürgset iha selleks. Elizabeth oli aastakümneid võidelnud igatsusega oma võimatut soovi täita. Praegugi, kuuekümne ühe aastaselt, tundis ta ema ja väikest last nähes ikka veel kriipivat valu.

      “Kohe oleme kohal, doktor Sinskey,” teatas limusiini juht.

      Elizabeth tõmbas kiiresti sõrmedega läbi pikkade hõbedaste kiharate ja kontrollis peeglis oma nägu. Enne kui ta arugi sai, oli auto peatunud ning juht aitas ta Manhattani jõukas piirkonnas välja kõnniteele.

      “Jään teid ootama,” ütles juht. “Kui olete valmis, võime sõita otse lennujaama.”

      Välissuhete Nõukogu New Yorgi peakorter oli silmatorkamatu uusklassitsistlik hoone Park Avenue ja Kuuekümne kaheksanda tänava nurgal, mis oli kunagi olnud ühe Standard Oili magnaadi kodu. Hoone fassaad sulas sujuvalt elegantsesse ümbrusesse, vihjamata millegagi oma ainulaadsele eesmärgile.

      “Doktor Sinskey,” tervitas priske naissekretär. “Siitkaudu, palun. Ta juba ootab teid.”

      Aga kes on see tema? Elizabeth järgnes sekretärile mööda luksuslikku koridori suletud ukseni, millele naine kiiresti koputas, ukse avas ja andis Elizabethile märku sisse astuda.

      Elizabeth sisenes ja uks tema selja taga sulgus.

      Väikest hämarat nõupidamisruumi valgustas vaid videoekraani kuma. Ekraani ees vaatas naise poole väga pikakasvuline ja kiitsakas kogu. Kuigi Elizabeth ei näinud ta nägu, tajus ta võimukust.

      “Doktor Sinskey,” ütles mehe terav hääl. “Tänan, et tulite.” Mehe hääldus, see, kuidas ta kõik sõnad äärmiselt selgelt välja ütles, viitas Elizabethi kodumaale Šveitsile või ehk Saksamaale.

      “Palun võtke istet.” Mees osutas toolile ruumi eesosas.

      Ei mingit tutvustamist? Elizabeth istus. Videoekraanile ilmuv kummaline pilt ei aidanud rahunemisele millegagi kaasa. Mida imet see veel peaks tähendama?

      “Viibisin hommikul teie esitlusel,” teatas kogu. “Tulin väga kaugelt, et teie kõnet kuulata. See avaldas muljet.”

      “Tänan teid,” vastas naine.

      “Võiksin ka lisada, et te olete palju ilusam, kui oskasin arvata… hoolimata oma vanusest ja lühinägelikust suhtumisest maailma tervishoidu.”

      Elizabeth tundis, kuidas ta suu lahti vajus. See märkus oli igal mõeldaval moel solvav. “Kuidas palun?” nõudis naine pimedust puurides. “Kes te olete? Ja miks te mind siia kutsusite?”

      “Vabandage mu ebaõnnestunud katset nalja visata,” vastas vilajas kogu. “Pilt ekraanil selgitab, miks te siin olete.”

      Sinskey silmitses ekraanile ilmunud õõvastavat maali, mis kujutas hiigelsuurt inimmerd, piinatute ja haigete masse alasti kehade kaoses üksteise otsas ringi ronimas.

      “Suur kunstnik Doré,” teatas mees. “Tema iseäranis sünge tõlgendus Dante Alighieri põrgunägemusest. Loodan, et see vaatepilt sobib teile… sest just sinna oleme me teel.” Mees vaikis, astudes aeglaselt naise poole. “Ja lubage ma räägin teile, miks.”

      Mees lähenes veelgi ja tundus, nagu muutuks ta iga sammuga pikemaks. “Kui ma võtan selle paberilehe ja rebin pooleks…” Mees seisatas laua juures, võttis paberilehe ja rebis selle valju kärinaga kaheks. “Ja kui ma panen kaks poolt teineteise peale…” Ta tegi seda. “Ja kui ma seda siis kordan…” Ta rebis paberid uuesti pooleks ja pani üksteise peale. “Tulemuseks on paberikuhi, mis on algsest neli korda paksem, on ju nii?” Mehe silmad paistsid toa hämaruses hõõguvat.

      Elizabethile ei meeldinud mehe üleolev hääletoon ja agressiivne poos. Ta ei lausunud sõnagi.

      “Hüpoteetiliselt rääkides,” jätkas mees veelgi lähemale astudes, “kui algne paberileht on vaid kümnendiku millimeetri paksune ja ma kordaksin seda protsessi… ütleme, et viiskümmend korda… kas te teate, kui kõrge oleks virn?”

      Elizabeth tõmbus turri. “Tean küll,” vastas ta vaenulikumalt, kui oli kavatsenud. “See oleks kümnendik millimeetrit korrutatud kahega viiekümnendas astmes. Seda nimetatakse geomeetriliseks jadaks. Kas ma tohin küsida, mida ma siin teen?”

      Mees muigas ja noogutas, nagu oleks vastus talle muljet avaldanud. “Jah, ja kas te oskate pakkuda, mis võiks olla tegelik tulemus? Kümnendik millimeetrit korrutatud kahega viiekümnendas astmes? Kas te teate, kui kõrgeks on meie paberihunnik kasvanud?” Ta vaikis vaid hetkeks. “Meie paberivirn ulatub pärast vaid viitkümmet kahega korrutamist… peaaegu päikeseni.”

      See ei üllatanud Elizabethi. Geomeetrilise progressiooni jahmatava väega puutus ta oma töös pidevalt kokku. Nakatumisringid… nakatunud rakkude reprodutseerimine… ohvrite arvu prognoosid. “Vabandust, kui ma paistan naiivne,” ütles ta, püüdmatagi ärritust varjata. “Kuid ma ei saa aru, kuhu te sihite.”

      “Kuhu ma sihin?” Mees kõhistas vaikselt naerda. “Ma sihin sinna, et meie planeedi rahvastiku juurdekasv on olnud veelgi dramaatilisem. Maakera rahvaarvul oli nagu meie paberivirnal väga kasin algus… kuid murettekitav potentsiaal.”

      Mees sammus jälle toas ringi. “Mõelge selle peale. Maakera rahvastikul kulus tuhandeid aastaid – inimkonna koidikust üheksateistkümnenda sajandi alguseni –, et kasvada ühe miljardi inimeseni. Ja siis kulus vaid sadakond aastat, et rahvaarv kahekordistuks 1920. aastatel kahe miljardini. Pärast seda kulus vaid viiskümmend aastat, et rahvaarv 1970. aastatel taas kahekordistuks nelja miljardini. Nagu võite ette kujutada, oleme me teel selle poole, et rahvaarv ulatub õige pea kaheksa miljardini. Ainuüksi täna lisas inimkond maailma veel veerand miljonit inimest. Veerand miljonit. Ja see sünnib iga päev – sadagu vihma või paistku päike. Praegu lisandub igal aastal maailma niisama palju inimesi, kui elab tervel Saksamaal.”

      Pikakasvuline mees peatus Elizabethi kohal kõrgudes. “Kui vana te olete?”

      Veel üks solvav küsimus, kuigi WHO juhina oli Elizabeth harjunud suhtuma vaenulikkusse diplomaatiliselt. “Kuuskümmend üks.”

      “Kas te teadsite, et kui te elate veel üheksateist aastat, kaheksakümneseks, siis olete tunnistajaks sellele, et maakera rahvaarv kolmekordistub teie eluajal. Ühe eluea jooksul – kolmekordistumine. Mõelge selle tagajärgedele. Nagu te teate, on teie Maailma Terviseorganisatsioon taas prognoose suurendanud, ennustades, et enne selle sajandi keskpaika elab maakeral umbes üheksa miljardit inimest. Loomaliigid surevad järsult kiirenevas tempos välja. Nõudlus kahanevate loodusvarade järel on taevasse tõusnud. Puhas vesi on muutunud aina raskemini kättesaadavaks. Igasuguse bioloogilise standardi järgi on meie liik ületanud kestliku arvukuse. Ja selle katastroofiga silmitsi seistes tegeleb Maailma Terviseorganisatsioon – planeedi tervise valvur – sääraste küsimustega nagu diabeediravi, verepankade täitmine, võitlus vähiga.” Mees vaikis, vaadates Elizabethile otse silma. “Seepärast tõingi teid siia, et küsida otse, miks kuradi pärast ei ole Maailma Terviseorganisatsioonil söakust tegelda selle probleemiga otseselt?”

      Elizabeth pulbitses