Inferno. Dan Brown

osutas Malebolge kümnele kraavile. “Dante teksti kohaselt peaksid ülemisel tasandil olema võrgutajad, keda piitsutavad deemonid. Kuid selles versioonis on võrgutajad… hoopis allpool, seitsmendas kraavis.”

      Sienna uuris tuhmuvat kujutist enda kõrval ja noogutas. “Olgu, ma näen. Esimene kraav on nüüd kümnes.”

      Langdon torkas projektori taskusse ja hüppas alla kõnniteele. Ta haaras väikese pulgakese ja hakkas raja kõrvale mullale tähti sirgeldama. “Siin on tähed selles järjekorras, nagu nad on meie muudetud põrguversioonis.”

CATROVACER

      “Catrovacer,” luges Sienna. Nüüd tõmbas Langdon seitsmenda tähe alla joone ja ootas, kuni Sienna tema kätetööd uuris.

CATROVA―CER

      “Olgu,” ütles naine kiiresti. “Catrova. Cer.”

      “Jah, ja et kaarte tagasi õigesse järjekorda panna, tuleb meil pakki lihtsalt tõsta ning asetada alumised kaardid kõige peale. Kaks poolt vahetavad kohad.”

      Sienna silmitses tähti. “Cer. Catrova.” Naine kehitas arusaamatuses õlgu. “Sellel pole ikka mingit tähendust…”

      “Cer catrova,” kordas Langdon. Hetke pärast lausus ta sõnad uuesti, jätmata nende vahele pausi. “Cercatrova.” Viimaks ütles ta need pausiga keskel. “Cerca… trova.”

      Sienna ahhetas kuuldavalt ja vaatas mehele otsa.

      “Jah,” naeratas Langdon. “Cerca trova.”

      Itaaliakeelsed sõnad cerca ja trova tähendavad sõna-sõnalt “otsi” ja “leia”. Ühes fraasis – cerca trova – on tegemist viitega piiblile – “otsi, ja sa leiad”.

      “Sinu hallutsinatsioonid!” hüüatas Sienna hingetult. “See naine looriga! Ta muudkui käskis sul otsida ja leida!” Sienna hüppas püsti. “Robert, kas sa mõistad, mida see tähendab? See tähendab, et sõnad cerca trova olid juba sinu alateadvuses! Saad aru? Ilmselt dešifreerisid sa selle juba enne haiglasse jõudmist! Ilmselt olid sa seda projektoripilti juba näinud… kuid unustasid.”

      Tal on õigus, mõtles Langdon, olles nii keskendunud tähtede tõlgendamisele, et talle ei tulnud pähegi, et võib olla oli ta selle kõik juba läbi teinud.

      “Robert, sa ütlesid enne, et La Mappa osutab ühele kindlale kohale vanalinnas. Aga ma ei saa ikka veel aru, kuhu.”

      “Kas Cerca trova ei too sulle midagi pähe?”

      Sienna kehitas õlgu.

      Langdon naeratas endamisi. Viimaks ometi midagi, mida Sienna ei tea. “Nagu selgub, osutab see väljend väga selgelt ühele kuulsale seinamaalile, mis asub Palazzo Vecchios – Giorgio Vasari “Battaglia di Marciano” Viiesaja saalis. Maali ülemisse ossa kirjutas Vasari peaaegu nähtamatult tillukeste tähtedega sõnad cerca trova. Selle kohta, miks ta seda tegi, on hulk teooriaid, kuid otsustavaid tõendeid pole avastatud.”

      Äkki kostis nende pea kohal vaikne põrin. Nagu ei kuskilt ilmus välja väike lennumasin, mis lendas otse nende pea kohal üle puulatvade. Põrin kostis väga lähedal ning Langdon ja Sienna tardusid, kui õhusõiduk neist mööda tuiskas.

      Kui seadeldis kadus, kiikas Langdon puude vahelt üles. “Mänguhelikopter,” teatas ta kergendatult, vaadates kolme jala pikkust raadio teel juhitavat kopterit kauguses kurvi võtmas. Lelu hääl meenutas hiigelsuure tigeda sääse suminat.

      Kuid Sienna tundus endiselt valvas. “Püsi varjus.”

      Ja tõesti, väike kopter tegi täispöörde ja liikus uuesti nende poole, riivates puulatvu ja seilates neist teist korda mööda, seekord vasakult.

      “See pole mänguasi,” sosistas Sienna. “See on luuredroon. Ilmselt on see varustatud videokaameraga, mis saadab otsepildi… kellelegi.”

      Langdoni lõug tõmbus pingule ja mees jälgis, kuidas kopter eemaldus suunas, kust oli tulnud – Porta Romana ja kunstiinstituudi poole.

      “Ma ei tea, mida sa tegid,” ütles Sienna, “kuid on selge, et mõned väga võimsad inimesed tahavad sind iga hinna eest üles leida.”

      Helikopter keeras veel kord ringi ja lendas nüüd aeglaselt piki aia välismüüri, millest nad olid äsja üle roninud.

      “Keegi kunstiinstituudis pidi meid nägema ja midagi ütlema,” otsustas Sienna mööda rada edasi liikudes. “Me peame siit kaduma. Otsekohe.”

      Kui droon aia kaugema serva poole surises, kustutas Langdon jalaga kõnniteele kirjutatud tähed ja tõttas Siennale järele. Ta mõtted keerlesid cerca trova´l, Giorgio Vasari seinamaalil ja Sienna järeldusel, et Langdon peab olema projektori sõnumi juba kord dešifreerinud. Otsi, ja sa leiad.

      Äkki, just siis, kui nad järgmisele lagendikule sisenesid, tabas Langdonit jahmatav mõte. Ta tardus metsasel teerajal paigale, näol jahmatus.

      Ka Sienna seisatas. “Robert? Mis on?”

      “Ma olen süütu,” kuulutas mees.

      “Millest sa räägid?”

      “Need inimesed, kes mind jahivad. Ma eeldasin, et see on sellepärast, et olen teinud midagi kohutavat.”

      “Jah, haiglas sa muudkui korrutasid: “Väga süüdi”.”

      “Ma tean. Kuid ma arvasin, et rääkisin inglise keeles.”

      Sienna silmitses meest üllatusega. “Sa rääkisidki inglise keeles!”

      Langdoni sinised silmad särasid erutusest. “Sienna, kui tundus, et ma korrutan “väga süüdi“, siis polnud see tegelikult üldse vabandus. Ma pomisesin endamisi salasõnumist Palazzo Vecchio seinamaalil!” Langdon kuulis kõrvus oma uimase hääle salvestust. Va…ss… i. Va…ss… i.

      Tundus, et Sienna ei saa millestki aru.

      “Kas sa siis ei mõista?” Langdon säras üle näo. “Ma ei öelnud “väga süüdi, väga süüdi”. Ma ütlesin kunstniku nime – Va… sari, Vasari!”

      24. peatükk

      Vayentha vajutas tugevasti pidurile.

      Mootorratas pidurdas valjusti kriiksudes, jättes Viale del Poggio Imperialele pika pidurdusjälje ja peatus viimaks ootamatus ummikus. Liiklus Viale del Poggiol seisis täielikult.

      Mul pole selleks aega!

      Vayentha küünitas üle autode vaatama, püüdes näha, mis on ummiku põhjus. Ta oli juba niigi olnud sunnitud tegema suure ringi, et vältida SRS-meeskonda ja kaost kortermaja juures, ning nüüd pidi ta pääsema vanalinna, et võtta oma asjad hotellitoast, kus ta oli missiooni viimased kaks päeva peatunud.

      Minust öeldi lahti – ma pean siit linnast kaduma!

      Kuid halb õnn paistis jätkuvat. Marsruut, mille ta oli vanalinna jõudmiseks valinud, tundus olevat blokeeritud. Olemata ootamistujus, keeras Vayentha ratta liiklusest välja ja kihutas mööda kitsast avariirida edasi, kuni nägi täiesti umbes ristmikku. Eespool oli autodest tulvil ring, kuhu suubus kuus suurt sõiduteed. See oli Porta Romana – üks Firenze kõige elavama liiklusega ristmikke, värav vanalinna.

      Mis kurat siin toimub?

      Nüüd nägi Vayentha, et terve piirkond kihas politseinikest – teetõke või mingi kontrollpunkt. Mõni hetk hiljem märkas ta sagimise keskel midagi, mis naist tõsiselt jahmatas: tuttavat musta furgooni, mille ümber mitu musta riietatud agenti jagas kohalikele võimudele korraldusi.

      Polnud kahtlust, et need mehed olid SRS-i rühma liikmed ja ometi ei osanud Vayentha ette kujutada, mida nad siin tegid.

      Kui