Inferno. Dan Brown

seda küsis. Kunstniku allkirja ei olnud, kuid La Mappa tumepruunil piirdel oli vaevalt nähtav tillukestes suurtähtedes tekstirida: LA VERITÀ É VISIBLE SOLO ATTRAVERSO GLI OCCHI DELLA MORTE.

      Langdon oskas piisavalt itaalia keelt, et mõista lause mõtet. “Tõele võib pilku heita vaid läbi surma silmade.”

      Sienna noogutas. “Veider.”

      Nad seisid vaikuses, kuni morbiidne kujutis nende ees aegamööda tuhmuma hakkas. Dante “Põrgu”, mõtles Langdon. See on alates 1330. aastast olnud inspiratsiooniks paljudele ettetähenduslikele kunstiteostele.

      Langdoni Dante-kursus sisaldas alati tervet “Põrgust” inspireeritud kunstiteostele pühendatud osa. Lisaks Botticelli kuulsale “Põrgukaardile” oli ka Rodini ajatu skulptuur “Kolm varju” “Põrguväravatest”… Stradanuse illustratsioon Phlegiasest kahlamas Styxi jões piinatute kehade vahel… William Blake´i himurad patused keerlemas igaveses pööristuules… Bouguereau´ kummaliselt erootiline nägemus Dantest ja Vergiliusest jälgimas kahe alasti mehe heitlust… Bayrose piinatud hinged kössitamas kõrvetavate raheterade ja tulepiiskade sajus… Salvador Dalí ekstsentrilised akvarelli- ja puulõigete seeriad… ja Doré tohutu kogu mustvalgeid gravüüre, mis kujutasid kõike alates Hadese sissekäigust… kuni tiivulise saatana endani.

      Nüüd tundus, et Dante poeetiline põrgunägemus polnud mõjutanud üksnes ajaloo kõige kuulsamaid kunstnikke. Nähtavasti oli see inspireerinud veel kedagi: moonutatud hinge, kes oli Botticelli kuulsat maali digitaalselt muutnud, lisanud kümme tähte ja katkutohtri ning signeerinud seejärel maali kurjakuulutava fraasiga tõe nägemisest läbi surma silmade. Ja seejärel oli kunstnik salvestanud pildi tillukesele projektorile, mida kaitses võikate nikerdustega luuümbris.

      Langdon ei kujutanud ette, kes oleks võinud luua säärase eseme, ometi tundus see probleem hetkel teisejärguline hoopis hirmutavama küsimuse kõrval.

      Miks pagan mina seda kaasas kannan?

      Samal ajal kui Sienna seisis koos Langdoniga köögis ja kaalus oma järgmist käiku, kajas alt tänavalt ootamatu võimas mootorimöiratus. Sellele järgnes kime kummide kiunatus ja autouste paukumine.

      Jahmunult kiirustas Sienna akna juurde ja vaatas välja.

      Tänaval oli peatunud must eraldusmärkidega furgoon. Autost hüppas välja salk mehi, kõik mustas vormis, mille vasakut õlga ehtis ümmargune roheline märgis. Meestel olid käes automaadid ja nad liikusid sõjaväelise täpsusega. Neli sõdurit sööstis otseteed kortermaja sissekäigu poole.

      Sienna tundis, kuidas veri soontes tardus. “Robert!” karjus ta. “Ma ei tea, kes need on, kuid nad leidsid meid üles!”

      All tänaval karjus agent Christoph Brüder hoonesse tormavatele meestele käsklusi. Brüder oli võimsa kehaehitusega mees, kellesse sõjaväeline taust oli juurutanud emotsioonitu kohusetunde ja austuse käsuahela vastu. Ta teadis oma ülesannet ja mõistis, mis on kaalul.

      Organisatsioonis, kelle heaks ta töötas, oli palju allüksusi, kuid Brüderi üksus – seire- ja reageerimisrühm SRS – kutsuti välja ainult siis, kui olukord jõudis “kriisi” staatusesse.

      Kui Brüderi mehed kortermajja kadusid, jäi ta ise uksele valvesse, otsis välja sidevahendi ja võttis ühendust operatsiooni juhiga.

      “Brüder siin,” teatas ta. “Leidsime Langdoni arvuti IP-aadressi abil üles. Mehed läksid sisse. Annan teada, kui ta meil käes on.”

      Kõrgel Brüderi kohal, Pensione la Fiorentina katuseterrasil, vaatas Vayentha paanilise uskumatusega, kuidas agendid kortermajja tormasid.

      Mida kuradit NEMAD siin teevad?

      Naine tõmbas sõrmedega läbi turris juuste, taibates äkki oma eelmise öö nurjunud missiooni kohutavaid tagajärgi. Üheainsa tuvikudrutuse tõttu oli kõik kontrolli alt väljunud. See, mis oli alanud lihtsa missioonina… oli nüüd muutunud õudusunenäoks.

      Kui SRS-i rühm on siin, siis on minu jaoks kõik läbi.

      Vayentha haaras meelt heites oma Sectra Tiger XC turvatelefoni ja helistas provostile.

      “Sir,” kogeles ta. “SRS-rühm on siin! Brüderi mehed sisenesid teisel pool tänavat kortermajja!”

      Ta ootas vastust, ent kui see tuli, kuulis ta liinil vaid teravaid klõpsatusi ja seejärel elektroonilist häält, mis rahulikult teatas: “Käivitus mittetunnistamisprogramm.”

      Vayentha laskis telefoni alla ja heitis ekraanile pilgu täpselt õigel hetkel, et näha, kuidas telefon tummaks muutus.

      Veri näost kadumas, sundis Vayentha end toimuvaga leppima. Konsortsium oli katkestanud temaga äsja kõik sidemed.

      Ei mingit ühendust. Ei mingit seost.

      Mind salati maha.

      Šokk vältas vaid hetke.

      Siis tuli selle asemele hirm.

      16. peatükk

      “Kähku, Robert!” nõudis Sienna. “Minu järel!”

      Langdoni mõtted olid uksest välja kortermaja koridori sööstes ikka veel Dante allilma süngetel piltidel. Kuni selle hetkeni oli Sienna Brooks tulnud hommikuse pöörase stressiga toime teatud kõrvalseisja rahulikkusega, kuid nüüd oli naise rahu asendunud pingega, mida Langdon ei olnud temas veel näinud – tõelise hirmuga.

      Koridoris tormas Sienna mehest ette, möödus liftist, mis juba laskus ning mille olid kahtlemata kutsunud välja fuajeesse sisenenud mehed. Ta jooksis koridori lõppu ning kadus tagasi vaatamata trepikotta.

      Langdon püsis naisel tihedalt kannul, libisedes laenatud mokassiinide siledatel taldadel. Tilluke projektor Brioni ülikonna rinnataskus rappus joostes ta rinna vastas. Langdoni silme ees püsisid endiselt põrgu kaheksandale ringile lisatud kummalised tähed CATROVACER. Ta vaimusilma ette kerkisid katkumask ja veider kiri: Tõele saab pilku heita vaid läbi surma silmade.

      Langdon pingutas, et neid sobitamatuid elemente ühendada, kuid hetkel ei tundunud selles mingit mõtet. Kui ta viimaks trepimademel peatus, seisis Sienna pingsalt kuulatades paigal. Langdon kuulis all trepil samme.

      “Kas siin on ka mõni teine väljapääs?” sosistas mees.

      “Tule minu järel,” sõnas naine, viimseni pingul.

      Sienna oli täna juba kord Langdoni elu päästnud ning kuna mehel polnud teist valikut kui naist usaldada, hingas ta sügavalt sisse ja tormas Sienna kannul trepist alla.

      Nad laskusid ühe korruse ning nüüd tundus alt liginevate saabaste müdin väga lähedal, vaid korrus või kaks allpool.

      Miks ta neile otse sülle jookseb?

      Enne kui Langdon jõudis protestida, haaras Sienna mehel käest ja tõmbas ta trepikojast kõrvale tühja koridori, mida ääristasid lukustatud uksed.

      Siin pole end kusagile peita!

      Sienna vajutas lülitit ja paar pirni kustus, kuid hämaras koridoris polnud end kusagile peita. Sienna ja Langdon paistsid siin selgelt välja. Kõmisevad sammud olid neil nüüd peaaegu kannul ja Langdon teadis, et ründajad ilmuvad iga hetk trepile, kust avaneb koridori takistamatu vaade.

      “Mul on su kuube vaja,” sosistas Sienna ja sikutas Langdoni ülikonnakuue seljast. Seejärel sundis ta mehe ukseavas oma selja taha kükitama. “Ära liiguta.”

      Mida ta ometi teeb? Ta paistab ju välja!

      “Per l´amore di Dio!” hüüdis Sienna meestele lõikavalt. “Cos´è questa confusione?”

      Kaks meest kõõritasid, olemata nähtavasti kindlad, mida nad näevad.

      Sienna karjus edasi. “Tanto chiasse a quest´ora!” Nii palju lärmi säärasel kellaajal!

      Nüüd nägi Langdon, et Sienna oli tõmmanud tema musta kuue üle pea ja õlgade, nii et see meenutas vanade naiste salli. Naine oli küüru tõmbunud, varjas meeste pilgu