Inferno. Dan Brown

kulm tõmbus kortsu. “Alpus, aplus, lihahimu, kadedus, ahnus, viha ja laiskus.”

      See avaldas Langdonile muljet. “Sa oskad ladina keelt.”

      “Ma kasvasin üles katoliiklasena. Ma tunnen patte.”

      Langdon suutis manada näole naeratuse, viis pilgu uuesti pitsatile ja imestas taas, miks see oli lukustatud biotuubi, nagu oleks see ohtlik.

      “Ma arvasin, et see on vandlist,” ütles Sienna. “Aga see on luust.” Ta tõstis toru päikese kätte ja osutas joontele selle pinnal. “Vandlil on pooleldi läbipaistvate juttidega teemandikujulised ristviirutused, kuid luul täpselt sellised paralleelsed jutid ja tumedamad lohud.”

      Langdon võttis pitsati ettevaatlikult pihku ja uuris nikerdusi lähemalt. Sumeri pitsatitele olid nikerdatud algelised figuurid ja kiilkirja märgid. Kuid selle pitsati nikerdused olid hoopis peenemad. Keskaegsed, pakkus Langdon. Veelgi enam, ilustused viitasid häirivale seosele hallutsinatsioonidega.

      Sienna silmitses meest murelikult. “Mis on?”

      “Korduv teema,” sõnas Langdon süngelt ja osutas ühele pitsati nikerdusele. “Näed seda kolme peaga inimesi söövat saatanat? See on keskaja levinud kujutis – sümbol, mida seostatakse Musta Surmaga. Kolm hambaid kiristavat suud sümboliseerivad, kui kiiresti katk inimesi alla kugistas.”

      Sinna silmitses kartlikult bioloogilise ohu sümbolit torul.

      Viiteid katkule tundus täna hommikul esinevat sagedamini, kui Langdon tunnistada tahtis ning seega möönis ta tõrksalt veel üht seost. “Saligia esindab inimkonna kollektiivseid patte… mis vastavalt keskaegsele religioossele doktriinile…”

      “Oli põhjus, miks Jumal karistas maailma musta surmaga,” lõpetas Sienna mehe mõtte.

      “Jah.” Langdon vaikis, kaotanud hetkeks mõttelõnga. Ta märkas äkki silindri juures midagi, mis tundus veider. Tavaliselt oli võimalik silinderpitsati õõnsast keskosast nagu tühjast torust läbi vaadata, kuid selle pitsati õõnsus oli blokeeritud. Selle luu sisse on midagi torgatud. Teine ots helkis valgust püüdes vastu.

      “Siin sees on midagi,” ütles Langdon. “Ja tundub, et see on klaasist.” Ta keeras silindri tagurpidi, et vaadata teist otsa, ning seda tehes kõrises luu sees tilluke ese, mis veeres ühest otsast teise nagu kuullaager pesas.

      Langdon tardus ja kuulis, kuidas Sienna tema kõrval vaikselt ahhetas.

      Mis pagan see veel oli?

      “Kas sa kuulsid seda?” sosistas Sienna.

      Langdon noogutas ja piilus ettevaatlikult toru otsast sisse. “Tundub, et avaust tõkestab miski… mis on tehtud metallist.” Võib-olla katseklaasi kaas?

      Sienna taganes. “Kas see tundub… katki?”

      “Ma ei usu.” Langdon kallutas uuesti ettevaatlikult luud, et klaasist otsa uurida, ning jälle kostis kõrisev heli. Hetk hiljem tegi klaas silindris midagi täiesti ootamatut.

      See hakkas hõõguma.

      Sienna silmad läksid suureks. “Robert, lõpeta! Ära liiguta!”

      14. peatükk

      Langdon seisis hiirvaikselt, luusilindrit paigal hoidev käsi endiselt õhus. Igasuguse kahtluseta kumas klaastoru otsast valgust… see hõõgus, nagu oleks sisu äkki ellu ärganud.

      Valgus tuhmus kiiresti.

      Sienna astus lähemale. Ta kallutas pead ja uuris luu seest paistvat klaasosa.

      “Kalluta seda veel,” sosistas naine. “Väga aeglaselt.”

      Langdon keeras luu ettevaatlikult tagurpidi. Väike ese kõrises jälle luu ühest otsast teise ja peatus.

      “Veel üks kord,” ütles naine. “Hästi tasakesi.”

      Langdon kordas protsessi ja toru kõrises jälle. Seekord helkis siseklaas nõrgalt, kumades vaid hetke, enne kui uuesti tuhmus.

      “See peab olema katseklaas,” kuulutas Sienna, “raputiga.”

      Langdon teadis raputeid, mida kasutati aerosoolvärvi purkides – kuulikesi, mis aitasid värvi segada, kui purki raputati.

      “Ilmselt sisaldab see mingit helendavat keemilist ainet,” ütles Sienna, “või bioluminestseeruvat organismi, mis hakkab stimuleerimisel helendama.”

      Langdonil olid teised mõtted. Kuigi ta oli näinud helendavaid valguspulki ja isegi bioluminestseeruvat planktonit, mis hakkas helendama, kui laev selle asuala segi loksutas, oli ta peaaegu kindel, et silinder tema käes ei sisaldanud kumbagi. Ta kallutas toru ettevaatlikult veel mitu korda, kuni see hõõguma hakkas, ja hoidis siis helendavat otsa oma käe kohal. Nagu oligi oodata, ilmus peopesale nõrk punakas valgus.

      Rõõm teada, et ka IQ 208 võib vahel eksida.

      “Vaata nüüd,” ütles Langdon ja hakkas toru tugevasti raputama. Ese toru sees kõrises edasi-tagasi, üha kiiremini ja kiiremini.

      Sienna hüppas tagasi. “Mida sa teed!?”

      Ikka veel toru raputades astus Langdon lüliti juurde ja kustutas tule, nii et köögis võttis maad suhteline hämarus. “Seal sees ei ole katseklaas,” ütles ta, raputades endiselt nii tugevasti kui suutis. “See on Faraday kaardikepp.”

      Langdon oli saanud kunagi ühelt tudengilt samasuguse seadeldise: laserkaardikepi lektoritele, kellele ei meeldi raisata lõputuid AAA-patareisid ning kes ei põlga ära vaeva oma kaardikeppi mõni sekund raputada, et omaenda kineetiline energia vajadusel elektriks muuta. Kui seadeldis aktiveeriti, veeres metallkuul selle sees edasi-tagasi üle labade ja käivitas tillukese generaatori. Nähtavasti oli keegi otsustanud peita selle osuti õõnsa nikerdatud luu sisse – iidne kest tänapäevasele elektroonilisele vidinale.

      Kaardikepi ots Langdoni käes helendas nüüd intensiivselt ja mees muigas kohmetult. “Etenduse aeg.”

      Ta suunas luuümbrises osuti paljale köögiseinale. Kui seinale ilmus hele laik, ahhetas Sienna üllatunult. Kuid Langdon oli see, kes jahmatusest füüsiliselt tagasi põrkus.

      Valgus, mis seinale ilmus, ei olnud tilluke punane lasertäpp. See oli selge kõrge resolutsiooniga foto, mis ilmus torust nagu vanamoelisest slaidiprojektorist.

      Mu jumal! Langdoni käsi värises pisut, silmitsedes jubedat stseeni enda ees seinal. Pole ime, et olen näinud vaimusilmas surmapilte.

      Mehe kõrval seisev Sienna surus käe suule ja astus lummatult argliku sammu lähemale.

      Nikerdatud luust projitseeritud stseen oli sünge õlimaal, mis kujutas inimkannatusi: tuhandeid hingi, kellele said osaks kõikmõeldavad piinad põrgu eri tasanditel. Allilma kujutati kui maa läbilõiget, millesse tungis lehtrikujuline põhjatu sügav auk. See põrguauk oli jagatud üha kohutavama viletsuse laskuvateks terrassideks, mille igal tasandil asusid kõikvõimalikke piinu kannatavad patustajad.

      Langdon tundis pildi otsekohe ära.

      Meistriteose tema ees – La Mappa dell´Inferno – oli maalinud üks Itaalia renessansi tõelisi hiide Sandro Botticelli. „Põrgukaart“, allilma üksikasjaline mudel, oli üks kõige hirmutavamaid teispoolsuse kujutisi, mis eales loodud. Hämar, sünge ja hirmuäratav maal sundis inimesi veel tänapäevalgi paigale tarduma. Erinevalt helgetest ja värviküllastest “Primaverast” ja “Venuse sünnist” oli Botticelli loonud oma “Põrgukaardi” masendavates punakates, seepiakarva ja pruunikates toonides.

      Painav peavalu oli äkki tagasi ja ometi tundis Langdon esimest korda pärast võõras haiglas ärkamist, kuidas üks mõistatusekild oma kohale loksub. Ilmselt oli tema süngete hallutsinatsioonide taga selle kuulsa maali nägemine.

      Nähtavasti uurisin ma Botticelli „Põrgukaarti“, mõtles mees, kuigi ei suutnud meenutada, miks.

      Kuigi pilt oli häiriv, oli maali lähtepunkt see, mis nüüd Langdonis aina kasvavat ärevust põhjustas. Ta teadis suurepäraselt,