Inferno. Dan Brown

oli saanud üks ajaloo kõige kuulsamaid teoseid… kurikuulsalt jube põrgunägemus, mis kajas vastu veel tänapäevalgi.

      Dante “Põrgu”.

      Teisel pool tänavat oli Vayentha teenindustrepist vaikselt üles roninud ning peitnud ennast unise väikese Pensione la Fiorentina katuseterrassile. Langdon oli andnud naise kontaktile konsulaadis olematu toanumbri ja vale kohtumispaiga: ”peegeldatud kohtumise”, nagu seda Vayentha tegevusalal kutsuti, levinud võtte, mis andis mehele võimaluse olukorda hinnata, enne kui oma asukoht avalikustada. Võlts- ehk peegeldatud kohtumispaik valiti eranditult seetõttu, et see asus inimese tegeliku asukoha täielikus vaateväljas.

      Vayentha leidis katusel varjatud koha, kust avanes panoraamvaade kogu ümbrusele. Aeglaselt laskis ta pilgu liikuda kortermajale tänava teises küljes.

      Teie käik, härra Langdon.

      Samal hetkel astus provost Mendaciumi pardal mahagonist tekile ja hingas sügavalt sisse, nautides Aadria mere soolakat õhku. See laev oli olnud aastaid tema kodu, kuid nüüd ähvardasid Firenzes arenevad sündmused hävitada kõik, mille ta oli rajanud.

      Tema väliagent Vayentha oli seadnud kõik ohtu ning kuigi naist ootas missiooni lõppedes juurdlus, vajas provost teda praegu endiselt.

      Oleks parem, kui naine kogu selle jama kontrolli alla saaks.

      Provosti selja taga lähenesid kiired sammud ning pöördudes nägi mees üht oma naisanalüütikut jooksusammul liginemas.

      “Sir?” alustas analüütik hingetult. “Meil on uut infot.” Naise hääl läbistas hommikuõhku harukordse pinevusega. “Tundub, et Robert Langdon sisenes äsja kaitsmata IP-aadressilt oma Harvardi meiliaadressile.” Naine vaikis ja vaatas provostile otsa. “Tema täpne asukoht on nüüd jälgitav.”

      Provost oli rabatud, et keegi võib nii rumal olla. See muudab kõik. Ta surus peopesad vastamisi ja silmitses rannajoont, kaaludes kuuldu võimalikku tähendust. “Kas me teame kiirreageerimisrühma asukohta?”

      “Jah, sir. SRS-rühm asub Langdoni peidupaigast vähem kui kahe miili kaugusel.”

      Provostil kulus otsuse langetamiseks vaid hetk.

      15. peatükk

      “L´inferno di Dante,” sosistas Sienna haaratult, nihkudes köögiseinale projitseeritud allilma kujutisele lähemale.

      Erksates toonides edasi antud Dante põrgunägemus, mõtles Langdon.

      „Põrgu“, maailmakirjanduse üks kuulsamaid teoseid, on esimene kolmest raamatust, mis koos moodustavad Dante Alighieri “Jumaliku komöödia” – 14 233-realise eepilise poeemi, mis kirjeldab Dante laskumist allilma, teekonda läbi Purgatooriumi ja saabumist Paradiisi. “Komöödia” kolmest osast – Inferno, Purgatorio ja Paradiso – on “Põrgu” kindlasti kõige loetum ja meeldejäävam.

      14. sajandi algupoolel valminud “Põrgu” muutis täielikult keskaegset ettekujutust hukatusest. Mitte kunagi varem polnud masse nii kaasahaaravalt vallanud arusaam allilmast. Dante teos muutis abstraktse põrgukontseptsiooni üleöö selgeks ja jubedaks nägemuseks – elavaks, käegakatsutavaks ja unustamatuks elamuseks. Pole üllatav, et pärast poeemi ilmumist hakkas katoliku kirik tõmbama uue hooga ligi hirmunud patuseid, kes püüdsid Dante poolt uuendatud ettekujutust põrgust iga hinna eest vältida.

      Botticelli versioon Dante jubedast põrgunägemusest kujutas endast maa-alust kannatuste lehtrit – õõvastavat allilmamaastikku täis tuld, väävlit, rooja ja koletisi, mille sügaval südames ootas saatan ise. Põrguauk koosnes üheksast tasandist – põrguringist –, millesse patused heideti vastavalt nende patu raskusele. Tipu lähedal pillutas igavene tormituul ringi himuraid ehk “lihahimulisi”, sümboliseerides nende võimetust oma ihasid vaos hoida. Neist allpool sunniti aplaid lamama näoli jõledas roojas, suu täis oma väljaheiteid. Veel sügavamal olid hereetikud leegitsevas kirstus igavesse tulle määratud. Ja nii see jätkus… mida sügavamale, seda hullemaks ja hullemaks.

      Dante ajahambale vastu pidanud põrgunägemus on seitsme sajandi jooksul inspireerinud kiiduavaldusi, tõlkeid ja ajaloo suurimate mõtlejate omapoolseid versioone. „Põrgul“ põhinevaid kirjutisi on ilmunud Longfellow´, Marxi, Miltoni, Balzaci, Borgese ja isegi mitme paavsti sulest. Dante poeemi põhjal on loonud muusikateoseid Monteverdi, Liszt, Wagner, Tšaikovski ja Puccini – ning lisaks neile ka üks Langdoni lemmikmuusik Loreena McKennitt. Isegi tänapäevases videomängude ja iPadi rakenduste maailmas ei olnud Dantega seotud loomingust nappust.

      Soovides jagada oma üliõpilastega Dante jõuliste sümbolite rikkust, luges Langdon vahel kursust Dante kujundite kordumisest teostes, mida Itaalia poeet oli sajandite jooksul inspireerinud.

      “Robert,” ütles Sienna, nihkudes seinal olevale pildile lähemale. “Vaata seda!” Ta osutas piirkonnale lehtrikujulise põrgu põhjas.

      Piirkonda, millele naine osutas, tunti Malebolge´na – Kurjataskutena. See oli põrgu eelviimane, kaheksas ring, mis oli omakorda jagatud kümneks allringiks, igaüks määratud kindlat liiki petiste tarvis.

      Sienna elevus kasvas. “Vaata! Kas sa ei rääkinud, et nägid oma nägemuses seda?”

      Langdon kissitas silmi ja vaatas suunas, kuhu Sienna osutas, kuid ei näinud midagi. Tillukese projektori energia hakkas lõppema ja pilt oli muutunud tuhmiks. Langdon raputas projektorit, kuni see uuesti eredalt hõõguma hakkas. Siis sättis mees seadeldise seinast kaugemale, köögi vastasseinas asuvale kapile, nii et seinale projitseeritud pilt muutus veelgi suuremaks. Langdon astus Sienna juurde, et helendavat kaarti uurida.

      Jälle osutas naine alla kaheksanda põrguringi poole. “Vaata. Kas sa ei rääkinud, et sinu hallutsinatsioonis kasvasid maa seest tagurpidi välja jalad, millel oli R-täht?” Sienna puudutas punkti seinal. “Seal nad ongi!”

      Nagu Langdon oli maalil palju kordi näinud, oli Malebolge kümnes allring täis pooleldi maetud patuseid, kelle jalad maa seest välja ulatusid. Kuid selles versioonis oli ühel jalapaaril kummalisel kombel poriga kirjutatud R-täht, täpselt nagu Langdoni nägemuses.

      Jeesus! Langdon uuris tillukest detaili tähelepanelikumalt. “See täht – Botticelli originaalis ei ole seda päris kindlasti!”

      “Ja siin on veel üks täht!” lisas Sienna osutades.

      Langdon järgis naise välja sirutatud sõrme järgmisele Malebolge kraavile, kus valeprohvetile, kelle pea oli tagurpidi otsa pandud, oli kritseldatud E-täht.

      Mida paganat? Maali oli muudetud.

      Langdoni silme ette kerkisid aina uued tähed, mis olid kirjutatud patustele kõigis Malebolge kümnes kraavis. Mees nägi C-d võrgutajal, keda deemonid piitsutasid… veel üht R-i vargal, keda maod lakkamatult hammustasid… A-d korrumpeerunud poliitikul, kes oli visatud keevasse pigijärve.

      “Neid tähti,” teatas Langdon veendunult, “ei ole Botticelli originaalil päris kindlasti. Seda pilti on digitaalselt töödeldud.”

      Ta pilk liikus uuesti Malebolge ülemisele kraavile ning ta asus tähti läbi kõigi kümne kraavi ülevalt alla kokku lugema.

      C…A...T…R...O…V...A…C...E…R

      “Catrovacer?” sõnas Langdon. “Kas see itaalia keeles tähendab midagi?”

      Sienna raputas pead. “Ja ladina keeles ka mitte. Ma ei tea, mis see on.”

      “Võib-olla kunstniku signeering?”

      “Catrovacer?” Naise pilk oli kahtlev. “Minu meelest pole see üldse nime moodi. Aga vaata sinna.” Sienna osutas ühele paljudest kujudest Kurjataskute kolmandas kraavis.

      Kui Langdoni pilk kuju leidis, tõmbus ta keha kananahale. Kolmanda kraavi patuste seas oli ikooniline kujutis keskajast – pika linnunoka ja surnud silmadega maskis mees.

      Katkumask.

      “Kas Botticelli originaalil on katkutohter?” küsis Sienna.

      “Päris