Inferno. Dan Brown

ta siin… kakskümmend minutit lahutamas kohtumisest USA konsulaadi ametnikuga mingis hotelliuberikus.

      Mis ometi toimub?

      Mees vaatas Sienna poole, mõistes, et nende teed on kohe lahku minemas ja tundes ometi, et nad pole veel lõpetanud. Ta kujutles habemikku arsti haiglas, suremas tema silme all põrandal. “Sienna,” sosistas ta, “sinu sõber… doktor Marconi… ma tunnen ennast kohutavalt.”

      Naine noogutas ilmetult.

      “Ja mul on kahju, et ma sind selle supi sisse tirisin. Ma tean, et sinu positsioon haiglas on ebatavaline ning kui korraldatakse uurimine…” Ta hääl katkes.

      “Pole midagi,” ütles Sienna. “Ringiliikumine ei ole mulle võõras.”

      Langdon tajus Sienna äraolevas pilgus, et täna hommikul oli naise jaoks kõik muutunud. Langdoni enda elu oli hetkel kaoses ja ometi tundis ta naisele kogu südamest kaasa.

      Ta päästis mu elu… ja mina rikkusin tema oma.

      Nad istusid terve minuti vaikuses. Õhk nende vahel muutus raskeks, nagu oleksid mõlemad tahtnud rääkida ning ometi polnud kummalgi midagi öelda. Nad olid ju võõrad, kohtunud põgusalt pentsikul teekonnal, mis oli just praegu teelahkmele jõudnud ning mõlemad pidid leidma oma raja.

      “Sienna,” sõnas Langdon viimaks, “kui ma saan sind kuidagi aidata, kui see kõik on konsulaadiga joonde aetud, siis palun.”

      “Tänan,” sosistas naine ja pööras nukralt pilgu akna poole.

      Minutite mööda tiksudes vaatas Sienna Brooks hajameelselt köögiaknast välja ja mõtles, kuhu see päev tema jaoks tüürib. Ükskõik kuhu, ta ei kahelnud, et päeva lõpuks on tema maailm hoopis teistsugune.

      Sienna teadis, et ilmselt on põhjus lihtsalt adrenaliinis, kuid see Ameerika professor tundus kummaliselt ligitõmbav. Lisaks kenale välimusele tundus mehel olevat ka siiralt hea süda. Mõnes teises kauges elus võiks Robert Langdon olla koguni see, kellega ta tahaks koos olla.

      Tema ei tahaks mind kunagi, mõtles naine. Ma olen rikutud kaup.

      Tundeid maha suruda püüdes pälvis miski väljas naise tähelepanu. Ta ajas end sirgu, surus näo vastu klaasi ja põrnitses välja. “Robert, vaata!”

      Langdon piilus tänavale, kus must BMW mootorratas peatus parajasti mürinal Pensione la Fiorentina ees. Juht oli sale, kuid tugeva kehaehitusega, tal oli seljas must nahkjakk ja peas kiiver. Kui juht rattalt hoogsalt maha ronis ja musta läikiva kiivri peast võttis, kuulis Sienna, kuidas Langdoni hingamine peatus.

      Naise turris juuksed olid eksimatult äratuntavad.

      Naine võttis tuttava püstoli, kontrollis summutit ja libistas relva uuesti jakitaskusse. Siis lipsas ta sujuvalt hotelli.

      “Robert,” sosistas Sienna, hääl hirmust pingul. “USA valitsus saatis äsja kellegi sind tapma.”

      13. peatükk

      Robert Langdon tundis korteri akna all seistes paanikahoogu, pilk needitud hotellile teisel pool tänavat. Turris juustega naine oli äsja hotelli astunud, kuid Langdon ei suutnud mõista, kuidas ta oli selle aadressi saanud.

      Adrenaliin tulvas läbi keha, katkestades jälle mõttetegevuse. “Mu oma valitsus saatis kellegi mind tapma?”

      Sienna tundus samavõrra rabatud. “Robert, see tähendab, et ka esimene kallaletung sinu elule toimus sinu valitsuse korraldusel.” Naine tõusis ja kontrollis, kas korteriuks on lukus. “Kui USA konsulaadil on luba sind tappa…” Ta ei lõpetanud lauset, kuid selleks ei olnud ka vajadust. Selle tähendus oli hirmutav.

      Mida paganat ma nende meelest tegin? Miks mu oma valitsus mind jahib?

      Taas kuulis Langdon peas kaht sõna, mida ta oli nähtavasti haiglasse komberdades pomisenud.

      Väga süüdi… Väga süüdi…

      “Sul ei ole siin ohutu,” pahvatas Sienna. “Meil ei ole siin ohutu.” Ta osutas teisele poole tänavat. “See naine nägi, kuidas me koos haiglast põgenesime ja ma vean kihla, et su valitsus ja politsei juba otsivad mind. Mu korter on mulle kellegi teise nimel edasi üüritud, kuid lõpuks leiavad nad mu ikkagi üles.” Sienna silmitses biotuubi laual. “Sa pead selle lahti tegema, otsekohe.”

      Langdon põrnitses titaanvidinat, nähes üksnes bioloogilise ohu sümbolit.

      “Ükskõik mis selles tuubis ka ei ole,” jätkas Sienna, “on sellel ilmselt tuvastuskood, agentuuri kleebis, telefoninumber, midagigi. Sul on infot vaja. Minul on infot vaja. Sinu valitsus tappis mu sõbra!”

      Valu Sienna hääles raputas Langdoni mõtetest üles ja ta noogutas, teades, et naisel on õigus. “Jah, mul on… ma olen tõesti väga süüdi.” Neid sõnu uuesti kuuldes krimpsutas mees nägu. Ta silmitses mahutit laual, mõeldes, millised vastused teda selle sees oodata võivad. “Selle avamine võib olla uskumatult ohtlik.”

      Sienna mõtles hetke. “Mis seal sees ka ei ole, on see erakordselt turvaliselt suletud, arvatavasti purunemiskindlas pleksiklaasist katseklaasis. See tuub on lihtsalt väliskest, mis tagab transportimisel lisakaitse.”

      Langdon vaatas aknast välja hotelli ette pargitud musta mootorratast. Naine ei olnud veel välja tulnud, kuid talle saab peagi selgeks, et Langdonit ei ole hotellis. Mees mõtles, milline on tundmatu järgmine samm… ja kui kaua kulub, enne kui ta korteriuksele prõmmima hakkab.

      Langdon jõudis otsusele. Ta võttis titaantuubi kätte ja surus vastumeelselt sõrme biomeetrilisele padjakesele. Hetke pärast mahuti piiksatas ja klõpsatas siis valjult.

      Enne kui toru jõudis uuesti lukustuda, keeras Langdon kaht poolt vastassuunas. Veerandpöörde järel piiksatas toru teist korda ja Langdon teadis, et tagasiteed ei ole.

      Mehe käed olid tuubi lahti keerates higised. Pooled pöördusid täiuslikult töödeldud keermetel. Langdon muudkui keeras, tundes, et on avamas hinnalist matrjoška-nukku, ainult et tal polnud aimugi, mis võib väliskestast välja kukkuda.

      Viie pöörde järel pooled avanesid. Sügavalt sisse hingates tõmbas Langdon need ettevaatlikult lahti. Pragu kahe poole vahel laienes ja välja libises vahtplastist sisemus. Langdon asetas selle lauale. Kaitsevooderdis meenutas pisut piklikku mängujalgpalli.

      Proovime siis.

      Langdon keeras kaitsekihi ülemise otsa ettevaatlikult alla, tuues viimaks nähtavale selle sisse peidetud eseme.

      Sienna silmitses sisu ja kallutas jahmunult pead. “Kindlasti mitte see, mida ma ootasin.”

      Langdon oli oodanud mingit futuristliku välimusega klaastoru, kuid biotuubi sisu oli kõike muud kui nüüdisaegne. Peenelt nikerdatud ese tundus olevat tehtud vandlist ning oli umbes dropsipaki suurune.

      “See tundub vana,” sõnas Sienna. “Mingi…”

      “Silinderpitsat,” torkas Langdon vahele, lubades endal viimaks välja hingata.

      Sumerite poolt kolm tuhat viissada aastat eKr leiutatud silinderpitsatid olid sügavtrüki eelkäijad. Dekoratiivsete kujutistega kaetud pitsatis oli õõnes tühimik, millesse pandi teljepulk, nii et nikerdatud trumlit sai nagu tänapäeva värvirulli üle märja savi ehk terrakota veeretada, nii et sellele jäi korduvate sümbolite, kujundite või teksti riba.

      See konkreetne pitsat, oletas Langdon, oli kahtlemata üsna haruldane ja väärtuslik, ometi ei osanud ta ette kujutada, miks oli see lukustatud titaantuubi nagu mingi biorelv.

      Pitsatit õrnalt sõrmede vahel pöörates taipas Langdon, et pitsati nikerdus oli iseäranis võigas: kolme peaga sarviline saatan, kes sõi korraga kolme inimest, üks igas suus.

      Meeldiv.

      Langdoni pilk liikus saatana alla nikerdatud seitsmele tähele. Kalligraafiline kiri oli peegelpildis nagu trükirullide tekst ikka, kuid Langdonil polnud lugemisega mingit raskust – SALIGIA.

      Sienna kissitas valjult tähti lugedes silmi. “Saligia?”

      Langdon