Inferno. Dan Brown

liikus kaamera vasakule, näidates vee all otse tahvli kõrval hõljuvat jahmatavat objekti.

      Lühikese niidiga oli põranda külge kinnitatud voogav õhukesest kilest kera. Õrn ja võbelev nagu üleelusuurune seebimull, heljus läbipaistev kera nagu veealune õhupall… täidetud mitte heeliumi, vaid mingi sültja kollakaspruuni vedelikuga. Vormitu paisunud kott oli läbimõõdult umbes kolmkümmend sentimeetrit ning selle läbipaistvate seinte vahel tundus sogane vedelikupilv aeglaselt keerlevat nagu vaikselt jõudu koguv tormisilm.

      Jeesus, mõtles Knowlton, tundes nahal külma higi. Teistkordsel vaatamisel tundus vees hõljuv kott veelgi kurjakuulutavam.

      Aeglaselt tuhmus pilt mustaks.

      Ekraanile ilmus uus kujutis: koopa rõske sein, millel tantsiskles valgustatud laguuni virvendav peegeldus. Seinale ilmus vari… koopas seisva mehe vari.

      Kuid mehe pea oli moonutatud… kohe päris hullusti.

      Nina asemel oli mehel ees pikk nokk… nagu oleks ta pooleldi lind.

      Kui mees rääkima hakkas, oli ta hääl summutatud… ning ta kõneles võõriku ilmekusega… kindlas rütmis… nagu oleks ta jutustaja mingis klassikalises kooris.

      Kui nokaline vari rääkima hakkas, istus Knowlton liikumatult ja vaevu hingates.

      Mina olen Vari.

      Kui te seda vaatate, siis tähendab see, et mu hing on viimaks rahu saanud.

      Maa alla aetuna pean rääkima maailmaga sügavalt maa seest, pagendatud sellesse süngesse koopasse, kus veripunane vesi koguneb laguuni, mis ei peegelda tähti.

      Kuid see on minu paradiis… täiuslik üsk mu haprale lapsele.

      Põrgu.

      Varsti saate teada, mille ma endast maha jätsin.

      Ja ometi, isegi siin tajun ma mind jahtivate võhiklike hingede samme… kes ei peatu millegi ees, et minu tegusid nurjata.

      Andestage neile, võite öelda, sest nad ei tea, mida nad teevad. Kuid ajaloos saabub hetk, kus võhiklus ei ole enam andestatav pahategu… hetk, kus ainult tarkusel on võim pakkuda lunastust.

      Puhta südametunnistusega olen pärandanud teile kõigile lootuse, lunastuse, homse päeva.

      Ja ometi on ikka veel neid, kas jahivad mind nagu koera ja kellele annab jõudu veendumus, et ma olen hullumeelne. See hõbejuukseline iludus, kes söandab nimetada mind koletiseks! Nagu pimedad vaimulikud, kes nõudsid Kopernikuse surma, manab ta mind deemoniks, hirmul, et olen heitnud pilgu Tõele.

      Kuid ma ei ole prohvet.

      Ma olen teie pääsemine.

      Ma olen Vari.

      10. peatükk

      “Istu,” ütles Sienna. “Mul on sulle paar küsimust.”

      Kööki astudes tundis Langdon end juba hoopis kindlamalt. Tal oli seljas Sienna naabri Brioni ülikond, mis istus üllatavalt hästi. Isegi mokassiinid olid mugavad ja Langdon jättis mõttes meelde eelistada koju jõudes edaspidi Itaalia jalanõusid.

      Kuima üldse koju jõuan, lisas ta endamisi.

      Sienna oli kui ümber sündinud – loomupärane iludus. Nüüd olid naisel jalas liibuvad teksad ja seljas kreemikas kampsun, mis mõlemad rõhutasid ta saledat figuuri. Sienna juuksed olid endiselt hobusesabas ja ilma arstirõivaste autoriteetsuseta tundus ta kuidagi haavatavam. Langdon märkas, et naise silmad on punased, nagu oleks ta nutnud, ning teda valdas taas kõikehaarav süütunne.

      “Sienna, mul on nii kahju. Ma kuulsin sõnumit telefonis. Ma ei tea, mida öelda.”

      “Tänan,” vastas naine. “Kuid hetkel peame keskenduma sinule. Palun istu.”

      Sienna hääletoon oli nüüd kindlam, tuletades Langdonile meelde artikleid, mida ta oli äsja naise intellekti ja varaküpse lapsepõlve kohta lugenud.

      “Sa pead mõtlema,” ütles Sienna, andes mehele märku istet võtta. “Kas sa mäletad, kuidas me siia korterisse jõudsime?”

      Langdon polnud kindel, kuidas see asjasse puutub. “Taksoga,” vastas ta laua taha istudes. “Keegi tulistas meid.”

      “Tulistas sind, professor. Teeme selle selgeks.”

      “Jah. Vabandust.”

      “Ja kas sa mäletad laske sellal, kui sa taksos istusid?”

      Veider küsimus. “Jah, kaht. Üks tabas küljepeeglit, teine purustas tagaklaasi.”

      “Tore, nüüd pane silmad kinni.”

      Langdon taipas, et naine kontrollib tema mälu. Ta sulges silmad.

      “Mis mul seljas on?”

      Langdon nägi naist selgelt. “Mustad madala kontsaga kingad, sinised teksad ja kreemikas V-kaelusega kampsun. Sul on heledad õlgadeni ulatuvad hobusesappa seotud juuksed. Su silmad on pruunid.”

      Langdon avas silmad ja uuris naist, jäädes rahule, et tema eideetiline mälu funktsioneerib normaalselt.

      “Tore. Sinu visuaalkognitiivne mälu on suurepärane, mis kinnitab, et sinu amneesia on täiel määral retrograadne ning et sinu mälestusteloome protsess ei ole pöördumatult kahjustatud. Kas sa oled suutnud viimastest päevadest midagi uut meenutada?”

      “Paraku mitte. Aga mul oli sinu ära olles veel üks nägemuste laine.”

      Langdon jutustas naisele uuest hallutsinatsioonist looritatud naise, surnute ja piinlevate inimeste ning pooleldi maetud jalgadega, millel oli R-täht. Seejärel rääkis ta ka taevas hõljuvast veidrast nokaga maskist.

      “”Ma olen surm”?” küsis Sienna murelikult.

      “Jah, nii see ütles.”

      “Olgu… See on vist veel vägevam kui “Mina olen Višnu, maailmade hävitaja”.”

      Noor naine tsiteeris Robert Oppenheimerit hetkel, kui see katsetas esimest tuumapommi.

      “Ja see nokaninaga… rohesilmne mask?” küsis Sienna jahmunult. “On sul aimu, miks su mõistus selle kujutise esile manas?”

      “Ei, aga seda sorti maskid olid keskajal üsna tavalised.” Langdon peatus. “Seda nimetatakse katkumaskiks.”

      Sienna paistis kummaliselt ehmuvat. “Katkumaskiks?”

      Langdon seletas kiiresti, et tema sümbolimaailmas oli pikanokalise maski ainulaadne kuju peaaegu sünonüümne Musta Surma – neljateistkümnendal sajandil üle kogu Euroopa pühkinud katkuga, mis tappis mõnes piirkonnas kolmandiku elanikest. Üldiselt arvati, et sõna “must” viitas ohvrite naha mustakstõmbumisele gangreeni ja subepidermaalse verejooksu tõttu, kuid tegelikult viitas “must” sügavale emotsionaalsele hirmule, mida pandeemia elanikkonna seas levitas.

      “Seda pika nokaga maski,” jätkas Langdon, “kandsid keskaegsed katkuarstid, et hoida nakatunuid ravides taudi ninasõõrmetest eemal. Tänapäeval näeb neid ainult Venezia karnevalikostüümide juures – kibe meenutus Itaalia ajaloo süngest perioodist.”

      “Ja sa oled kindel, et nägid oma nägemuses säärast maski?” küsis Sienna, häälevärinal. “Keskaegse katkutohtri maski?”

      Langdon noogutas. Nokamaskis on raske eksida.

      Sienna kibrutas kulmu viisil, mis tekitas Langdonis mulje, et naine püüab otsustada, kuidas oleks kõige parem mehele halbu uudiseid teatada. “Ja see naine palus, et sa “otsiksid ja leiaksid”?”

      “Jah. Täpselt nagu ennegi. Kuid häda on selles, et mul pole aimugi, mida ma peaksin otsima.”

      Sienna hingas pikalt välja, ilme tõsine. “Mina vist tean. Ja pealekauba… Mulle tundub, et sa oled selle juba leidnud.”

      Langdon tuiutas naist. “Millest sa räägid?!”

      “Robert, kui sa eile öösel haiglasse tulid, oli su