Inferno. Dan Brown

mis lebas laual. “See on ikka veel taskus, kui tahad vaadata.”

      Langdon silmitses kuube kõhklevalt. Vähemalt selgitab see, miks Sienna läks tagasi mu kuue järele. Ta haaras vereplekilise kuue ja otsis ükshaaval kõik taskud läbi. Mitte midagi. Ta otsis veel kord. Viimaks pöördus ta õlgu kehitades naise poole. “Siin pole midagi.”

      “Aga salataskus?”

      “Mida? Minu kuuel ei ole salataskut?”

      “Ei ole?” Sienna paistis segadusse sattuvat. “Siis on see kuub… kellegi teise oma?”

      Langdoni pea tundus jälle sassis. “Ei, see on minu kuub.”

      “Oled kindel?”

      Pagana kindel,mõtles mees. Tegelikult oli see mu lemmik Camberley.

      Ta keeras voodri tagasi ja näitas Siennale silti, millel oli tema moemaailma lemmiksümbol – Harris Tweedi sõõr, mida ehtisid kolmteist nööpi meenutavat kalliskivi ning kroonis Malta rist.

      Ainult šotlased tulevad selle peale, et taaselustada ristiusu sõdalasi villasel kangatükil.

      “Vaata seda,” ütles Langdon, osutades käsitsi sildile tikitud initsiaalidele R.L. Ta eelistas Harris Tweedi firma rätsepamudeleid ning maksis alati juurde, et lasta oma nimetähed sildile tikkida. Ülikoolilinnakus, mille söögisaalides ja loenguruumides tõmmati pidevalt selga ja seljast sadu tviidkuubesid, polnud Langdonil vähimatki kavatsust jääda tahtmatus vahetuses kaotajaks pooleks.

      “Ma usun sind,” ütles Sienna kuube mehe käest võttes. “Vaata nüüd sina.”

      Naine avas kuue laiemalt, tuues nähtavale voodri kukla lähedal. Seal oli diskreetselt voodri alla peidetud suur korralikult õmmeldud salatasku.

      Mida põrgut?!

      Langdon oli kindel, et polnud seda kunagi varem näinud.

      Tasku kujutas endast täiuslikult teostatud salaõmblust.

      “Varem seda seal polnud!” hüüatas mees.

      “Siis pole sa ilmselt kunagi näinud ka… seda?” Sienna pistis käe taskusse, võttis välja peenikese metalleseme ja pani selle õrnalt mehele pihku.

      Langdon tuiutas eset täielikus jahmatuses.

      “Kas sa tead, mis see on?” küsis Sienna.

      “Ei…” kogeles mees. “Ma ei ole eladeski midagi säärast näinud.”

      “Paraku tean mina, mis see on. Ja ma olen üsna kindel, et just sellepärast püüabki keegi sind tappa.”

      Mendaciumi pardal oma kuubikus ringi tammudes tundis vanemhaldur Knowlton kasvavat rahutust, mõeldes videole, mida ta pidi homme hommikul maailmaga jagama.

      Mina olen Vari?

      Olid levinud kuuldused, et seda klienti oli tabanud mõne kuu eest psühhoos, ning video paistis neid täielikult kinnitavat.

      Knowlton teadis, et tal on kaks valikut. Ta kas valmistab video homseks üleslaadimiseks ette, nagu lubatud… või viib selle ülakorrusele, et kuulda provosti arvamust.

      Ma juba tean tema arvamust, mõtles Knowlton. Ta polnud kunagi näinud, et provost oleks otsustanud midagi teisiti, kui kliendile oli lubatud. Ta käsib mul selle maailma jaoks küsimusi esitamata üles laadida… ning satub raevu, et ma seda üldse küsisin.

      Knowlton pöördus uuesti vaatama videot, mille oli kerinud tagasi iseäranis häiriva kohani. Mees vajutas kordusnuppu ning ekraanile ilmus jälle kõhedalt valgustatud koobas ja loksuv vesi. Tilkuval seinal kõrgus inimese vari – pikakasvuline linnutaolise nokaga mees.

      Moondunud vari rääkis summutatud häälel:

      Käes on uus pime ajastu.

      Sajandeid tagasi oli Euroopa oma viletsuse sügavikus: inimesed elasid üksteise kukil, nälgisid, püherdasid patus ja lootusetuses. Nad olid nagu risustunud mets, mida lämmatavad kuivanud puud ja mis ootab Jumala välgulööki – sädet, mis süütaks kahjutule, mis möllaks üle maa, puhastaks metsa kuivanud rontidest ja tooks tervete juurteni taas päikesevalguse.

      Väljapraakimine on Jumala loodud kord.

      Küsi endalt, mis järgnes Mustale Surmale?

      Me kõik teame vastust.

      Renessanss.

      Taassünd.

      See on alati nii olnud. Surmale järgneb sünd.

      Paradiisi jõudmiseks peab inimene läbi käima põrgust.

      Seda õpetas meile meister.

      Ja sellegipoolest julgeb see hõbejuukseline võhik mind koletiseks nimetada? Kas ta ei mõista ikka veel tuleviku matemaatikat? Õudusi, mida see endaga kaasa toob?

      Mina olen Vari.

      Ma olen teie lunastus.

      Ja seepärast seisan ma sügaval selles koopas, vaatan üle laguuni, milles ei peegeldu ükski täht. Siin, selles veepõhja vajunud palees, hõõgub veepinna all Inferno. Põrgu.

      Varsti lahvatab see leekidesse.

      Ja kui see juhtub, ei suuda miski Maa peal seda peatada.

      11. peatükk

      Ese Langdoni peos tundus oma suuruse kohta üllatavalt raske. Läikiv sile metallsilinder oli umbes viisteist sentimeetrit pikk ja mõlemast otsast ümar nagu miniatuurne torpeedo.

      “Enne kui sa sellega liiga jõuliselt ümber käid,” hoiatas Sienna, “vaata teist külge.” Ta naeratas mehele pinevalt. “Sa ütlesid, et oled sümbolite professor?”

      Langdon keskendus uuesti torule, keeras seda peos, kuni märkas üht külge ehtivat erkpunast sümbolit.

      Mees tõmbus otsemaid pingule.

      Ikonograafina teadis Langdon, et vaid üksikutel kujutistel on väge tekitada inimmeeltes hetkelist hirmu… kuid tema ees olev sümbol kuulus vähimagi kahtluseta sellesse nimekirja. Langdoni reaktsioon oli äge ja kohene, ta pani toru lauale ja lükkas oma tooli tahapoole.

      Sienna noogutas. “Jah, ka mina reageerisin samamoodi.”

      Sümbol torul oli lihtne kolmeküljeline kujund.

      Selle kurikuulsa sümboli, nagu Langdon oli kunagi lugenud, oli 1960. aastatel võtnud kasutusele Dow Chemical, et vahetada välja terve hulk varem kasutatud kasutuid hoiatusmärke. Nagu kõik edukad sümbolid, oli ka see lihtne, äratuntav ja kerge valmistada. Tekitades nutikalt kõikvõimalikke seoseid alates vähisõrgadest ja lõpetades nuge loopivate ninja’dega, oli tänapäevane “bioloogilise ohu” sümbol muutunud üleilmseks märgiks, mis edastab sõnumit oht kõigis keeltes.

      “See väike mahuti on biotuub,” seletas Sienna. “Seda kasutatakse ohtlike ainete transportimiseks. Meditsiinialal puutume me nendega vahel kokku. Tuubi sees on vahtplastist ümbris, millesse saab paigutada ohutuks transpordiks katseklaasi. Antud juhul…” Sienna osutas sümbolile. “Ma oletan, et tegemist on mingi ohtliku kemikaali… või ehk… viirusega?” Naine vaikis. “Esimesed ebolaproovid toodi Aafrikast samasuguses tuubis.”

      See polnud sugugi see, mida Langdon oleks kuulda soovinud. “Mida kuradit see minu kuuetaskus teeb? Ma olen kunstiajaloo professor, miks see kraam mul kaasas on?”

      Läbi mehe pea sähvisid võikad pildid väänlevatest kehadest… ja nende kohal hõljuvast katkumaskist.

      Väga süüdi… väga süüdi.

      “Kust see ka ei tulnud,” jätkas Sienna, “on see tipptase. Pliiga vooderdatud titaan. Praktiliselt läbistamatu, isegi kiirgusele. Oletan, et midagi valitsusega seotut.” Naine osutas postmargisuurusele mustale padjandile bioloogilise ohu sümboli kõrval. “Kasutaja tuvastatakse pöidlajälje abil. Turvameede juhuks, kui see peaks minema kaduma või varastatakse. Sääraseid