Inferno. Dan Brown

Siennaga kohtumise sürreaalsust, oli naise roll üleannetu unistusi äratava haldjana kummaliselt kohane. Langdon soovis vaid, et ta võiks nagu näidendi tegelased üles ärgata ja teha näo, et kõik tema üleelamised on vaid unenägu.

      Mees pani kõik väljalõiked korralikult õige lehekülje vahele ja sulges kava, tundes ootamatut melanhooliasööstu, nähes uuesti kaanel kirjakest: Kullake, ära kunagi unusta, et sa oled ime.

      Mehe pilk liikus kava kaant kaunistavale tuttavale sümbolile. See oli Vana-Kreeka piktogramm, mis ehtis enamikku teatrikavasid üle maailma – kahe tuhande viiesaja aasta vanune sümbol, millest oli saanud draamateatri sünonüüm.

      Le maschere.

      Langdon silmitses talle vastu vaatavate Komöödia ja Tragöödia ikoonilisi nägusid ja kuulis äkki kõrvus veidrat surinat, nagu oleks ta peas mingit traati aeglaselt pingule tõmmatud. Peas sähvatas terav valu. Maskid silme ees muutusid ähmaseks. Langdon ahhetas, vajus kirjutuslaua taha toolile, pigistas silmad kinni ja haaras kätega peast.

      Veidrad nägemused naasid raevukalt… selged ja eredad.

      Hõbejuukseline amuletiga naine kutsus teda taas veripunase jõe teiselt kaldalt. Naise meeleheitlikud hüüded läbistasid roisulehast õhku, need olid selgelt kuuldavad üle agoonias visklevate piinatute ja surijate karjete. Langdon nägi taas maa seest paistvaid jalgu, millel oli täht R, pooleldi maetud keha, jalad meeleheitlikult visklemas.

      Otsi, ja sa leiad! hüüdis naine Langdonile. Aeg hakkab otsa saama!

      Mees tundis taas kõikehaaravat vajadust naist aidata… aidata kõiki. Meeletus hirmus hüüdis ta üle veripunase jõe naise poole. Kes sa oled?!

      Naine tõstis jälle käe ja kergitas loori, tuues nähtavale sellesama rabava näo, mida Langdon oli varem näinud.

      Ma olen elu, vastas ta.

      Äkki ilmus taevasse naise kohal hiiglaslik kujutis: hirmuäratav mask pika nokataolise nina ja kahe raevunud rohelise silmaga, mis Langdonit ainiti tuiutasid.

      Ja…Mina olen surm, müristas hääl.

      8. peatükk

      Langdon avas silmad ja tõmbas jahmunult hinge. Ta istus endiselt Sienna kirjutuslaua taga, pea käte vahel, süda metsikult tagumas.

      Mis kurat minuga toimub?

      Mehe peas püsisid pildid hõbejuukselisest naisest ja nokkninaga maskist. Mina olen elu. Mina olen surm. Mees püüdis pilte tõrjuda, kuid tundus, et need on alatiseks ta mällu söövitatud. Laualt vaatasid talle vastu teatrikava kaks maski.

      Sinu mälestused on segased ja kataloogimata, oli Sienna öelnud. Minevik, olevik ja kujutlusvõime on kõik segiläbi.

      Langdon tundis pööritust.

      Kusagil korteris helises telefon. See oli läbilõikav vanamoeline helin ja tuli köögist.

      “Sienna?!” hüüdis Langdon tõustes.

      Keegi ei vastanud. Sienna polnud veel tagasi jõudnud. Vaid kahe helina järel hakkas tööle automaatvastaja.

      “Ciao, sono io,” kuulutas Sienna rõõmus hääl. “Lasciatemi un messaggio e vi richiamerò.”

      Järgnes piiksatus ja tugeva Ida-Euroopa aktsendiga paanikas naine alustas sõnumit. Naise hääl kajas koridoris vastu.

      “Sienna, siin Danikova. Kus sina oled? See kohutav! Sinu sõber, doktor Marconi, tema surnud! Haiglas hullumaaja! Politsei siia tuleb. Inimesed neile räägib, sina jooksid ära, et patsient päästa?! Miks?! Sa teda ei tunne! Nüüd politsei sinuga rääkima tahab! Nad võtavad sinu toimik. Ma tean, info seal vale – paha aadress, numbreid pole, võltsitud tööviisa –, nii et täna nad su ei leia, aga varsti leiavad! Ma sind hoiatada püüan. Nii kahju, Sienna.”

      Kõne lõppes.

      Langdon tundis uut kahetsuslainet. Sõnumi järgi otsustades oli doktor Marconi lubanud Siennal haiglas töötada. Nüüd oli Langdon maksnud Marconile elu ning Sienna instinktiivsel otsusel päästa võõras inimene võisid olla tema tulevikule tõsised tagajärjed.

      Samal hetkel sulgus koridori kaugemas otsas uks.

      Ta on tagasi.

      Hetk hiljem hakkas automaatvastaja jälle üürgama. “Sienna, siin Danikova! Kus oled?!”

      Langdon krimpsutas nägu, teades, mida Sienna kohe kuuleb. Ta pani teatrikava kiiresti tagasi ja sättis laua korda. Siis lipsas ta esikust uuesti vannituppa, tundes ebamugavust, et oli heitnud pilgu naise minevikku.

      Kümme sekundit hiljem koputati vaikselt vannitoa uksele.

      “Ma jätan sulle riided ukselingi külge,” ütles Sienna, hääl tunnetest värisemas.

      “Suur tänu,” hüüdis Langdon vastu.

      “Kui sa valmis saad, tule palun kööki,” lisas naine. “Ma pean sulle midagi tähtsat näitama, enne kui me kellelegi helistame.”

      Sienna kõndis väsinult esikust korteri tagasihoidlikku magamistuppa. Ta võttis kummutist sinised teksad ja kampsuni ning viis need vannituppa.

      Pilk oma peegelpildil, tõstis naine käe, haaras paksu heleda hobusesaba pihku ja sikutas, tõmmates paruka paljalt kolbalt.

      Peeglis vaatas talle vastu kiilas kolmekümne kahe aastane naine.

      Sienna elus oli olnud piisavalt väljakutseid ja kuigi ta oli treeninud ennast raskuste ületamisel oma mõistusele toetuma, oli praegune olukord teda emotsionaalsel pinnal sügavalt vapustanud.

      Naine pani paruka käest ning pesi nägu ja käsi. Kuivatanud, vahetas ta riided, pani paruka uuesti pähe ja sättis seda hoolikalt. Enesehaletsus oli aje, mida Sienna endale haruharva lubas, kuid praegu, pisarate kerkides sügavalt sisemusest, teadis naine, et tal pole teist valikut kui lasta neil tulla.

      Ja seda ta tegigi.

      Ta nuttis elu pärast, mida ei suutnud kontrollida.

      Ta nuttis oma mentori pärast, kes oli ta silme all surnud.

      Ta nuttis sügava üksilduse pärast, mis ta südant täitis.

      Kuid ennekõike nuttis ta tuleviku pärast… mis tundus äkki nii ebakindel.

      9. peatükk

      Luksusjahi Mendacium alumisel tekil istus vanemhaldur Laurence Knowlton oma suletud klaaskuubikus ja põrnitses uskumatult arvutimonitori, vaadanud äsja läbi video, mille klient oli endast maha jätnud.

      Ja ma peaksin selle homme hommikul meediale üles laadima?

      Kümne aasta jooksul Konsortsiumis oli Knowlton täitnud kõikvõimalikke kummalisi ülesandeid, mis jäid kusagile ebaausa ja ebaseadusliku vahepeale. Töö moraalses hallis tsoonis oli Konsortsiumis tavaline, see oli organisatsioon, mille ainus eetiline põhimõte oli pidada iga hinna eest kliendile antud lubadust.

      Me viime asja lõpule. Ühtki küsimust ei esitata. Ükskõik mis.

      Kuid väljavaade see video üles laadida tekitas Knowltonis kõhedust. Minevikus oli ta ükskõik kui pentsikuid ülesandeid täites alati nende eesmärki mõistnud… motiivi taibanud… soovitud tulemusest aru saanud.

      Kuid see video tegi nõutuks.

      Miski selle juures oli teistmoodi.

      Hoopis teistmoodi.

      Arvuti ees tagasi naaldudes käivitas Knowlton videofaili uuesti, lootes, et teistkordne läbivaatamine heidab asjale rohkem valgust. Ta keeras hääle valjemaks ja valmistus üheksaminutiseks etenduseks.

      Nagu eelmine kord, algas video ka nüüd vaikse veeloksumisega kõhedust tekitavas veega täidetud koopas, kus kõik oli üleloomulikust punakast valgusest üle ujutatud. Taas laskus kaamera valgustatud veepinnast allapoole, tuues nähtavale koopa mudase põranda. Ja jälle luges