Inferno. Dan Brown

tänavatel oli Michelangelo lapsena mänginud ja mille ateljeedes oli sündinud Itaalia renessanss. See oli Firenze, mille galeriid meelitasid miljoneid rändureid imetlema Botticelli “Veenuse sündi”, Leonardo “Maarja kuulutust” ning linna au ja uhkust – Il Davide´t.

      Michelangelo Taavet oli Langdonit lummanud juba siis, kui ta seda teismelisena esmakordselt nägi… sisenedes Accademia delle Belle Arti hoonesse… liikudes aeglaselt läbi Michelangelo Prigioni galerii sünge rivi… ja tundes siis, kuidas pilku kisub järeleandmatult ülespoole, ligi kolme meetri kõrguse meistriteose suunas. Kuju tohutu suurus ja selgelt esile toodud lihaskond jahmatas enamikku esmakülastajaid, ometi oli Langdoni jaoks kõige lummavam Taaveti poosi geniaalsus. Michelangelo oli kasutanud klassikalist contrapposto traditsiooni loomaks illusiooni, et Taavet nõjatub paremale ning et vasak jalg ei kanna peaaegu mingit raskust, kui tegelikult toetas vasak jalg tonne marmorit.

      Taavet oli Langdonis äratanud esmakordselt tõelise aukartuse suure kunsti väe vastu. Nüüd püüdis mees meenutada, kas ta oli külastanud meistriteost viimase paari päeva jooksul, kuid ainus mälestus, mille ta suutis esile manada, oli ärkamine haiglas ja pilt, kuidas süütu arst tema silme ees mõrvati. Väga süüdi. Väga süüdi.

      Süütunne oli peaaegu iiveldamaajav. Mida ma ometi olen teinud?

      Akna all seistes märkas Langdon silmanurgast sülearvutit laual enda kõrval. Mis iganes oli Langdoniga öösel juhtunud, taipas mees, võib see olla uudistes.

      Kui ma pääsen internetti, võin leida vastused.

      Langdon pöördus ukse poole ja hüüdis: “Sienna?!”

      Vaikus. Naine oli ikka veel naabri juures riideid otsimas.

      Kindel, et Sienna ei paneks tema sissetungimist pahaks, avas Langdon arvuti.

      Sienna arvutiekraan ärkas vilkudes ellu, taustaks oli Windowsi tavaline “sinipilv”. Langdon suundus otsekohe Google Itaalia otsingulehele ja tippis sisse Robert Langdon.

      Kui mu tudengid mind praegu näeksid, mõtles mees otsima asudes. Langdon tõreles pidevalt tudengitega iseenda guugeldamise pärast: pentsik uus ajaviide, mis peegeldas Ameerika noorsugu haaranud kuulsuseiha.

      Ekraanile ilmusid otsingutulemused: sadu tabamusi Langdoni, tema raamatute ja loengute kohta. See pole see, mida ma otsin.

      Langdon piiras otsingut, valides uudistenupu.

      Ilmus uus lehekülg: uudistetulemused “Robert Langdon”.

      Autogrammide jagamine: Robert Langdon…

      Robert Langdon kõne lõpuaktusel…

      Robert Langdonilt ilmub “Sümbolite käsiraamat”…

      Nimekiri oli mitu lehekülge pikk, ometi ei näinud Langdon midagi värsket – kindlasti mitte midagi, mis oleks selgitanud tema praegust täbarat olukorda. Mis juhtus eile öösel? Langdon katsetas edasi, minnes Firenzes ilmuva ingliskeelse ajalehe The Florentine võrgulehele. Ta libistas pilgu üle pealkirjade, kuumade uudiste ja politseibloki, nägi artikleid korteripõlengu, valitsuse korruptsiooniskandaali ja mitmesuguste pisemate sulitempude kohta.

      Üldse midagi?!

      Langdon peatus kuumade uudiste osas nupul linnaametniku kohta, kes oli saanud eelmisel õhtul katedraali ees väljakul infarkti ja surnud. Ametniku nime polnud veel avalikustatud, aga kuritegu ei kahtlustatud.

      Viimaks, teadmata, mida teha, logis Langdon sisse oma Harvardi meilikontole ja kontrollis sõnumeid, lootes neist vastuseid leida. Kuid talle ei hakanud silma midagi peale tavapärase meilivoo kolleegidelt, tudengitelt ja sõpradelt, millest suur osa puudutas eelseisva nädala kokkusaamisi.

      Nagu keegi ei teakski, et mind ei ole.

      Kasvava ebakindlusega pani Langdon arvuti kinni. Ta pidi juba laua tagant tõusma, kui miski talle silma puutus. Sienna lauanurgal vanade meditsiiniajakirjade ja paberite virna peal oli polaroidfoto. Ülesvõte kujutas Sienna Brooksi ja tema habemikust kolleegi üheskoos haigla koridoris naermas.

      Doktor Marconi, mõtles Langdon süütundest haaratult, võttis foto kätte ja uuris seda lähemalt.

      Fotot tagasi raamatuvirnale asetades märkas mees üllatusega kõige peal kollakat brošüüri – Londoni Globe teatri narmendavat kava. Kaane järgi otsustades oli see Shakespeare´i “Suveöö unenäo” lavastus… ligi kahekümne viie aasta eest.

      Kava kaanele oli keegi värvilise markeriga kritseldanud: Kullake, ära kunagi unusta, et sa oled ime.

      Langdon võttis kava kätte ja selle vahelt kukkus kirjutuslauale terve hunnik ajaleheväljalõikeid. Mees püüdis neid kiiresti tagasi torgata, ent avades leheküljed, mille vahel väljalõiked olid olnud, tardus ta paigale.

      Langdoni ees oli foto lapsnäitlejast Shakespeare´i üleannetu haldja Pucki rollis. Fotol oli väike tüdruk, mitte rohkem kui viiene, heledad juuksed tuttavas hobusesabas.

      Tekst foto all kuulutas: Täht on sündinud.

      Osalise elulookirjeldus oli ülevoolav kiidulaul näitekunsti imelapsele Sienna Brooksile, kelle IQ ei mahtunud tavapiiresse ning kes oli ühe õhtuga õppinud ära kõigi tegelaste rollid ning öelnud esimeste proovide ajal trupi teistele liikmetele sageli nende teksti ette. Viieaastase tüdruku hobide seas olid viiulimäng, male, bioloogia ja keemia. Londoni Blackheathi eeslinnas elava jõuka paari tütar oli juba teadusringkondades kuulus: nelja-aastaselt oli ta võitnud male suurmeistrit ning oskas lugeda kolmes keeles.

      Mu jumal, mõtles Langdon. Sienna. See seletab nii mõndagi.

      Langdonile meenus, et üks Harvardi kuulsamaid lõpetajaid oli olnud imelaps Saul Kripke, kes oli hakanud kuueaastaselt ise heebrea keelt õppima ning lugenud kaheteistkümneselt läbi kõik Descartes´i teosed. Hilisemast ajast mäletas Langdon, et oli lugenud noorest geeniusest Moshe Kai Cavalinist, kes oli lõpetanud üheteistaastaselt kolledži keskmise hindega 4,0, tulnud võitluskunstide ülemaaliseks meistriks ja avaldanud neljateistaastaselt raamatu “Me suudame”.

      Langdon võttis järgmise ajaleheväljalõike, artikli, mille juures oli foto seitsmeaastasest Siennast: LAPSGEENIUSE IQ ON 208.

      Langdonil polnud aimugi, et IQ võib üldse nii kõrge olla. Artikli kohaselt oli Sienna Brooks viiulivirtuoos, suutis ühe kuuga uue keele selgeks saada ning õppis omal käel anatoomiat ja füsioloogiat.

      Langdon heitis pilgu veel ühele meditsiiniajakirja väljalõikele: MÕTTE TULEVIK: KÕIK MÕISTUSED POLE LOODUD VÕRDSEKS.

      Selle artikli fotol seisis Sienna, nüüd umbes kümneaastane, ikka veel linalakk, suure meditsiiniaparaadi kõrval. Artiklis oli intervjuu arstiga, kes selgitas, et Sienna väikeaju positronemissioontomograafi uuringud näitasid, et see oli teiste inimeste väikeajust füüsiliselt erinev, tema aju oli suurem ja voolujoonelisem ning võimeline käsitlema visuaal-ruumilist sisu viisil, mis jääb enamikule inimestele arusaamatuks. Arst seostas Sienna füsioloogilist eelist tema ajurakkude ebatavaliselt kiire kasvuga, mis meenutas vähki, kuid kiirendas ohtlike vähirakkude asemel ajukoe kasvu.

      Langdon leidis ühe väljalõike väikelinna ajalehest.

      GENIAALSUSE NEEDUS.

      Selle artikli juures fotot ei olnud. Lugu rääkis noorest geeniusest Sienna Brooksist, kes oli püüdnud käia tavakoolis, kuid teised lapsed narrisid teda, sest ta oli teistsugune. Artikkel rääkis andekate noorte üksildusest, kelle sotsiaalsed oskused ei jõudnud intellektiga sammu pidada ning kes olid sageli väljatõugatud.

      Artikli järgi oli Sienna kaheksa-aastaselt kodust ära jooksnud ning olnud piisavalt nutikas, et elada kümme päeva üksipäini, ilma et teda oleks üles leitud. Lõpuks oli ta leitud ühest peenest Londoni hotellist, kus ta oli etendanud külalise tütart, varastanud võtme ja tellinud kellegi teise arvel toateenindust. Tundus, et ta oli selle nädalaga läbi lugenud “Gray anatoomia” kõik tuhat kuussada lehekülge. Kui politseinikud küsisid, miks ta meditsiinikirjandust loeb, vastas tüdruk, et tahab välja uurida, mis on tema ajuga valesti.

      Langdon