Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

Howard tahtis, et tema lapsed käiksid Dundee Bensoni koolis, mitte kesklinna koolis, kus ta ise oli pidanud kannatama snoobide käitumise pärast.

      133 Marion Barber Stahl oli partner omaenda firmas Stahl and Updike, ning teiste klientide seas nõustas ta ka ajalehte New York Daily News. Tema ja tema abikaasa Dorothy elasid Park Avenuel ja neil ei olnud lapsi. Marion Stahli nekroloog New York Timesis 11. novembril 1936.

      134 Intervjuu Roberta Buffett Bialekiga.

      135 Intervjuud Roberta Buffett Bialekiga, Warren Buffetti, Doris Buffettiga.

      136 Intervjuu Doris Buffettiga.

      137 9. september 1935 Columbia koolis.

      138 Intervjuu Roberta Buffett Bialeki ja Warren Buffettiga.

      7

      Vaherahu päev

      Omaha, 1936–1939

Kui Warren 1936. aastal Rosehilli kooli esimesse klassi läks,139 hakkas kool talle kohe meeldima. Ühelt poolt pääses ta nüüd kohustusest veeta osa päevast kodus koos emaga. Kool avas tema ees täiesti uue maailma ja Warren leidis endale otsekohe kaks sõpra, Bob Russelli ja Stu Ericksoni. Tema ja Bob, keda ta kutsus Russiks, hakkasid koos kooli kõndima ja mõnel päeval läks ta pärast kooli Russelli poole. Teistel päevadel tuli hoopis Stu, kelle pere elas tagasihoidlikus sõrestikmajas, Buffettite uude telliskivimajja Happy Hollow maaklubi linnajaos. Warrenil oli pea iga päev pärast kooli midagi teha, kuni ta isa töölt koju jõudis. Ta oli alati teiste lastega hästi läbi saanud ja nüüd pakkusid nad talle turvatunnet.

      Temal ja Russellil oli kombeks tundide kaupa Russelli verandal istuda ja Military avenüü liiklust jälgida. Märkmikesse kritseldades täitsid nad ühe veeru teise järel mööduvate autode numbrimärkidega. Nende perekondade arvates oli see kummaline hobi, kuid nad seostasid seda poiste armastusega arvude vastu. Nad teadsid, et Warrenile meeldib arvutada tähtede ja arvude esinemissagedust numbrimärkidel. Nad Russeliga ei selgitanud kunagi selle tegevuse tegelikku põhjust. Tänav Russelli maja ees oli ainus väljasõidutee linnaosast, kus asus Douglas County Bank. Warren oli veennud Russellit, et juhul, kui ühel päeval röövitakse panka, saaksid võmmid pangaröövlid numbrimärkide abil kinni nabida. Ja vaid temal ja Russellil oleksid tõendid, mida võmmid kuriteo lahendamiseks vajaksid.

      Warrenile meeldis absoluutselt kõik, mis hõlmas kogumist, loendamist ja arvude meeldejätmist. Temast oli juba saanud agar margi- ja mündikoguja. Ta arvutas kokku, kui sageli tähed ajalehes ja piiblis esinesid. Talle meeldis lugeda ja ta veetis tunde Bensoni raamatukogust võetud raamatute seltsis.

      Kuid just nimelt numbrimärkide kasutamine kuritegude vastu võitlemiseks ja selle omamoodi teatraalne potentsiaal oli see, millest ei Warreni ega ka Russelli perekond mitte midagi ei teadnud – ja see tõi välja Warreni iseloomu muud aspektid. Warrenile nimelt meeldis mängida politseinikku ja talle meeldis peaaegu kõik, mis talle teiste tähelepanu tõmbas, sealhulgas kostüümide kandmine ja erinevate rollide etendamine. Kui Warren oli eelkooliealine, tõi Howard ärireisidelt New Yorki Warrenile ja Dorisele kaasa kostüüme – Warrenist sai indiaanipealik, kauboi või politseinik. Kui ta kooli läks, hakkas ta ise näitemänguks ideid välja mõtlema.

Warreni lemmikmängud olid aga võistluslikud, isegi kui ta võistles üksnes iseendaga. Ta liikus vanniralli juurest jojo juurde ja sealt edasi bolo, st mängu juurde, kus kumminööriga puidust reketi külge kinnitatud bolo-pall saadetakse oma reketi juurest tuhat korda eemale lendama.140 Laupäevaõhtuti seisis ta Bensoni kinos, filmide vaheajal – kolm filmi viiesendise eest, pluss sarifilm – laval koos teiste lastega ja võistles, kes suudab palli kõige kauem mängus hoida. Lõpuks astusid kõik väsinult lavalt maha, jättes ikka veel palli põksiva Warreni üksinda lavale.

Tema võistlushimu lõi välja isegi tema erilises, narrivas ja südamlikus suhtes Bertiega. Warren kutsus õde Pontsuks, sest see ajas Bertie närvi, ning ta meelitas õde kavalusega söögilauas laulma hakkama – ja see oli perekondlike reeglite vastane. Ta mängis temaga pidevalt erinevaid mänge, kuid ei lasknud tal kunagi võita, ehkki õde oli temast kolm aastat noorem. Kuid Warrenil oli ka südamlikum pool. Ükskord, kui Bertie oli ema vastu suunatud vihahoos visanud oma hinnalise Dy-Dee nuku141 prügikasti, päästis Warren nuku ära ja andis selle õele klaasverandal tagasi. „Ma leidsin selle prügikastist,“ ütles ta. „Sa ju ei taha, et see prügikastis oleks, ega ju?“142 Isegi lapsena teadis Bertie, et ta vend oskas olla taktitundeline.

      Bertie ise oli aga enesekindel ja seiklushimuline ning Dorise ja Warreni arvates võis see olla põhjus, miks Leila oma viha harva tema pihta suunas. Bertiel oli selle kohta oma teooria: ta arvas, et suutis jätta endast nende emale meelepärase mulje.

      Leilale oli kõige tähtsam teiste lugupidamine; tal oli see, mida Warren hiljem nimetas väliseks punktitabeliks. Ta muretses pidevalt selle pärast, mida naabrid arvasid, norides tütarde kallal, et nood endast õige mulje jätaksid. „Ma olin väga hoolikas, et kõike ikka õigesti teeksin. Ma ei tahtnud, et see mulle osaks saaks,“ ütles Bertie Leila sõnavalingute kohta.

      Doris oli pere mässumeelne. Juba väiksena oli tal väga peen maitse ja väga lai tunnete skaala, mistõttu ujus ta Buffettite hillitsetud kommete ja kitside maneeridega võrreldes vastuvoolu. Teda tõmbas kõik eksootiline, stiilne ja uus, samas kui tema ema tõmbas endale ümber alandlikkuse keebi ja eelistas eneseteadlikku kasinust igasugusele tunnete väljapoole näitamisele. Seega näis Dorise tõeline olemus minevat vastuollu ema loomusega ja nood kaks põrkusid pidevalt kokku. Leila aeg-ajalt ette tulevad raevuhood ei olnud põrmugi leebemad kui varem. Dorisest oli saanud ilus laps. „Ja mida ilusamaks ta sirgus,“ ütleb Buffett, „seda hullemaks asi läks.“

Warren oskas juba varasest east peale inimestega läbi saada, kuid ta oli samas ka võistlushimuline, varaküps laps, intellektuaalselt agressiivne, ent füüsiliselt häbelik. Kui vanemad ostsid talle kaheksandal eluaastal poksikindad, käis ta vaid ühes tunnis ega pannud seejärel kindaid enam kunagi kätte.143 Ta tegi proovi uisutamisega, kuid ta pahkluud värisesid.144 Ta ei löönud kaasa ümbruskonna poiste mängudes, ehkki talle meeldis sport ja tal oli hea koordinatsioon. Ainus erand sellisest vahetust võistlemisest hoidumisest oli pingpong. Kui Buffettid endale pingpongilaua ostsid, kõksis ta sellel öösiti üksi ja päeval igaühega, kes vaid vähegi nõus oli – oma vanemate, sõprade, koolikaaslastega – kuni temast sai reketiga nuhtlus. Kõigi mäletamist mööda lasti rusikad käiku vaid üksainus kord, ja siis oli see väike Bertie, kes läks ja Warreni eest asja korda ajas. Warren puhkes kergesti nutma, kui keegi tema vastu kuri oli; ta pingutas kõvasti selle nimel, et teistele meeldida ja teistega hästi läbi saada. Ent hoolimata Warreni rõõmsast käitumisviisist, oli temas midagi, mis jättis sõpradele temast üksildase mulje.

      Buffettid tegid kolmest lapsest 1937. aasta jõulude ajal foto. Bertie näib õnnelik, Doris näeb õnnetu välja. Warren, kes klammerdub oma lemmikasja, nikeldatud sendi­hoidja külge, mille ta oli saanud kingituseks tädi Alice’ilt, ei näe kaugeltki nii õnnelik välja, kui sellisel puhul võiks eeldada.

Leila kindel kavatsus jätta oma perest mulje kui täiuslikust Norman Rockwelli145 perekonnast muutus veelgi kindlamaks, kui Warren oli kaheksa-aastane ja Stahlide peret tabasid uued saatuselöögid. Leila ema Stella seisund halvenes ja perekond pani ta Norfolki riiklikku haiglasse, st varasemasse Nebraska riiklikku vaimuhaiglasse, kus oli surnud Leila vanaema.146 Leila õde Edie pidi pärast pimesoole lõhkemist peaaegu kõhukelmepõletikku surema ja veetis kolm kuud haiglas. Seejärel otsustas Edie oma eluga edasi minna ja abielluda; tema väljavalituks osutus küsitava taustaga mees, kes oskas teda naerma ajada. See ei parandanud aga Leila niigi kehva arvamust oma õest;