Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

73 aasta vanuselt suri, ja kelle surm oli esimene kaotus Warreni elus, liikus ta ikka kirglikult tuleviku suunas, mida ta enda ees, täpselt silmapiiril, terendamas nägi. Ta tahtis raha.

      „Raha võimuses oli mind sõltumatuks muuta. Siis saaksin ma teha oma eluga seda, mida ma soovin. Ja mu suurim soov oli olla iseenda tööandja. Ma ei tahtnud, et teised inimesed mind suunaksid. Mõte sellest, et saan iga päev teha seda, mida ma ise soovin, oli mulle tähtis.“

Ja sobiv vahend kukkus Warrenile peagi sülle. Ühel päeval köitis Bensoni raamatu­kogu riiulil ta tähelepanu üks raamat. Selle läikiv hõbedane kaas säras nagu mündikuhi, vihjates sisu väärtuslikkusele. Pealkirjast võlutud, avas Warren raamatu ja oli hetkega selle lummuses. Raamatu pealkiri oli „Tuhat viisi teenida 1000 dollarit“176. Teisi­sõnu miljon dollarit!

      Raamatu sisekaanel oli foto väikest kasvu mehest, kes vaatas üles tohutu mündikuhila tipu poole.

      „Võimalus koputab uksele,“ oli kirjas raamatu esimesel lehel. „Ameerika Ühendriikide ajaloo vältel ei ole mitte kunagi varem olnud vähese kapitaliga inimesel nii soodsat aega omaenda ettevõtte loomiseks.“

      Milline sõnum! „Me oleme kõik kuulnud üsna palju varasemate aastate võimalustest … Nojah, eilsed võimalused ei ole ju mitte kuidagi võrreldavad võimalustega, mis ootavad ees tänaseid julgeid ja nutikaid inimesi! On aeg teenida varandusi, mille kõrval Astori ja Rockefelleri omad näivad tühised.“ Need sõnad tõusid lummava tuleviku­ideaalina Warren Buffetti silmade ette. Ta keeras raamatu lehti üha kiiremini.

      Kuid raamatus hoiatati: „Ent edu ei ole võimalik saavutada enne, kui algust teete. Raha teenimise esimene samm on teha see esimene samm … Sajad tuhanded meie riigis elavad inimesed, kes sooviksid palju raha teenida, ei teeni seda raha seetõttu, et ootavad selle, tolle või mingi kolmanda asja juhtumist.“ „Tehke esimene samm!“, manitseti raamatus ja selgitati, kuidas. Too ohtralt praktilisi ärinõuandeid ja raha teenimise ideid pakkuv teos algas „raha ajaloo“ tutvustusest ning see oli kirjutatud otsekoheses ja sõbralikus stiilis, nagu majaesisel trepil istudes ja sõbraga vesteldes. Mõned raamatus välja pakutud ideed olid piiratud kasutusvõimalustega – näiteks kitsefarmi ja nukuparandustöökoja pidamine –, kuid paljud olid praktilisemat laadi. Idee, mis Warrenit lummas, oli kaal. Kui tal oleks kaal, siis ta kaaluks ennast viiskümmend korda päevas. Ta oli kindel, et ka teised inimesed oleksid valmis selle võimaluse eest raha maksma.

„Kaal on väga lihtsasti mõistetav asi. Ma ostaksin kaalu ja kasutaksin kasumit uute kaalude ostmiseks. Üsna pea oleks mul kakskümmend kaalu ja kõik kaaluksid ennast viiskümmend korda päevas. Jõudsin järeldusele, et seal see raha ju ongi!177 Niisugune juurdekasv – mis võiks sellest veel parem olla?“

      See juurdekasvu põhimõte tundus talle ülitähtis. Raamatus oli kirjas, et ta võiks teenida tuhat dollarit. Kui ta alustaks tuhande dollariga ja kasvataks seda summat ­aastas 10 protsendi võrra, siis:

      oleks tal 1000 dollari asemel viie aasta pärast rohkem kui 1600 dollarit,

      kümne aasta pärast peaaegu 2600 dollarit,

      25 aasta pärast oleks see summa üle 10 800 dollari.

      See, kuidas arvud aja jooksul stabiilses tempos kasvades plahvatuslikult suurenesid, näitas, kuidas väikesest summast võis saada varandus. Warren nägi vaimusilmas arvude suurenemist sama selgelt, justkui oleks need lumepallina üle muruplatsi veerenud. Warren hakkas mõtlema ajast uutmoodi. Selline juurdekasv ühendas oleviku tulevikuga. Juhul kui tänane dollar on mõne aasta pärast väärt kümmet, siis oli see tema mõtetes juba praegu sedasama väärt.

Istudes oma sõbra Stu Ericksoni verandal, teatas Warren sõbrale, et selleks ajaks, kui ta saab 35-aastaseks, on temast saanud miljonär.178 See oli hulljulge, peaaegu et rumalana kõlav väide lapse suust 1941. aasta majanduslanguse käes vaevlevas maailmas. Kuid tema arvutused – ja tema raamat – ütlesid talle, et see on võimalik. Tal oli 25 aastat aega ja ta vajas rohkem raha. Aga ta oli sellegipoolest kindel, et saab sellega hakkama. Mida rohkem raha ta varakult kogub, seda kauem on rahal aega kasvada ja seda paremad on ta väljavaated oma eesmärk saavutada.

      Aasta pärast tõi ta oma reaalsuse viljad ka teistele näha. Perekonna üllatuseks – mis neid ka omajagu lõbustas – oli tal 1942. aasta kevadeks kokku kogutud 120 dollarit.

Kaasates partnerina oma õe Dorise, ostis ta neile kummalegi kolm aktsiat – Warreni enda kolm aktsiat ettevõttes Cities Service Preferred läksid talle maksma 114,75 dollarit.179

„Ma ei saanud nendest aktsiatest väga hästi aru, kui need ostsin,“ ütles ta. Ta teadis vaid, et need olid Howardi lemmikaktsiad, mida ta oli oma klientidele aastaid müünud.180

      Turgu tabas tolle aasta juunikuus madalseis ja ettevõtte Cities Service Preferred aktsia hind kukkus 38,25 dollarilt 27 dollarile. Warreni sõnul tuletas Doris talle iga päev teel kooli meelde, et ta aktsiate hind muudkui langeb. Warreni sõnul tundis ta tohutut vastutust. Niisiis, kui hind lõpuks tõusule pööras, müüs ta aktsiad 40 dollari eest maha, teenides neile kahe peale viis dollarit kasumit. „Tol hetkel teadsin, et Warren teab, mida ta teeb,“ meenutab Doris. Kuid tolle ettevõtte aktsiate hind tõusis peagi ülikiirelt suisa 202 dollarini aktsia kohta. Kõige selle käigus sai Warren kolm tähtsat õppetundi ja ta on seda hiljem meenutanud, kui ühte oma elu kõige ­märkimisväärsemat sündmust. Esimene õppetund oli, et ei tohi liialt keskenduda sellele, kui palju oled aktsia eest maksnud. Teine õppetund seisnes selles, et ei ole mõistlik mõtlematult kiirustada ja võtta välja esimene väike kasum. Need kaks õppetundi sai Warren siis, kui kurvastas nende 492 dollari pärast, mis tal oleks olnud võimalik teenida juhul, kui ta oleks olnud kannatlikum. Ta oli pidanud viis aastat pingutama, alates kuuendast eluaastast, et teenida aktsiate ostuks vajalikud 120 dollarit. Võttes arvesse seda, kui palju ta golfipallide või popkorni ja maapähklite müügist staadionil teenis, mõistis ta, et kulub aastaid, enne kui ta suudab tagasi teenida kasumi, mille ta nüüd nii-öelda kaotanud oli. See oli viga, mida ta mitte kunagi ei unustanud.

      Ta sai ka kolmanda õppetunni ja see puudutas teiste inimeste raha investeerimist. Juhul kui ta eksib, võivad teised ta peale pahaseks saada. Niisiis ei soovinud ta vastutada teiste inimeste raha eest seni, kuni ta ei ole päris kindel, et teda saadab edu.

      161 Warren ostis nätsu vanaisalt hinnaga kolm senti pakk.

      162 Intervjuud Doris Buffetti ja Roberta Buffett Bialekiga.

      163 Inglise keeles five cents, a nickel, half dime, fifth of a quarter – kõik need viitavad erinevatele USA müntidele. (Toimetaja märkus)

      164 Wendell Lewis Willkie (1892–1944) – jurist, vabariiklaste presidendikandidaat 1940. Senaator Charles Linza McNary (1874–1944) oli asepresidendikandidaat. (Toimetaja märkus)

      165 [George] Washington ei oleks seda teinud, [Ulysses S.] Grant ei saanud seda teha, Roosevelt ei peaks seda tegema. (Tõlkija märkus)

      166 Varem olid kolmandaks ametiajaks püüdnud kandideerida kaks presidenti, Ulysses S. Grant ja Theodore Roosevelt. Mõlemad edutult.

      167 Trader – kaupleja (ingl k). (Tõlkija märkus)

      168 Ettevõte, mis müüb nüüd peamiselt reaalajas teavet kuvavaid LED-ekraane ja tabloosid, kuid on ennekõike tuntud börsitulemuste kuvamiseks kasutatud tabloode tootja, müüja ning rentijana. (Tõlkija märkus)

      169