Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

välja ei näidanud ta seda kunagi.“

      Raevus olles piitsutas Leila lapsi verbaalselt üha uuesti ja uuesti ning sõnum oli alati üks: et nende elu on tema ohverdustega võrreldes lihtne, et nad on väärtusetud, tänamatud ja isekad, ning neil peaks häbi olema. Ta noris iga reaalse ja kujuteldava vea kallal; ta suunas oma pahameelepuhangu alati Dorise peale, ja kordas talle ühte ja sedasama vähemalt tunni vältel, vahel suisa mitu tundi. Ta lõpetas alles siis, kui mõlemad lapsed olid abitult nuttes „lihtsalt kössi vajunud“. „Ta ei jäänud rahule enne, kui oli su nutma ajanud,“ ütles Doris. Warren oli sunnitud ema plahvatamist pealt vaatama; tal ei olnud võimalik oma õde kaitsta ja ta püüdis meeleheitlikult ise mitte sihtmärgiks sattuda. Ehkki oli ilmne, et ema rünnakud olid tahtlikud ja tal oli mõningane kontroll nende üle, ei ole üldse mitte selge, millisena ta ise oma käitumist lapsevanemana nägi. Kuid ükskõik mida ta ka ei arvanud end neil hetkil tegevat, ei olnud selleks ajaks, kui Warren oli kolm aastat vana ja sündinud oli nende õde Roberta, keda kutsuti Bertie’ks, „seda olukorda enam võimalik heastada,“ ütleb Warren, ei talle ega Dorisele. Nende hinged olid juba haiget saanud.

      Lapsed ei palunud kunagi isalt abi, ehkki nad teadsid, et isa on ema plahvatustest teadlik. Howard ütles neile vahel: „Ema on sõjakäigul,“ andes väikese vihje sellest, et raevuhoog on nende poole teel, kuid ta ei sekkunud. Tavaliselt toimusid Leila plahvatused Howardi kuuldeulatusest väljaspool ja need ei olnud kunagi tema vastu suunatud. Ehkki isa ei päästnud neid sellest, tähendas Howard neile turvalisust, sest tema läheduses olid nad kaitstud.

Väljaspool seda puhast valget majakest Barkeri avenüül oli Nebraska kaldumas olukorda, kus seadust ei järgitud. Omahas lokkas salaviinaäri kuni Warreni kolmeseks saamiseni.116 Maapiirkondades olid talunikud valmis mässu alustama, kuna seisid silmitsi hüpoteeklaenu tagasikutsumisega, sest laenud olid tagatud peaaegu et väärtusetu põllumajandusmaaga.117 Viis tuhat talunikku marssis osariigi pealinna Lincolni poole, mille peale paanikasse sattunud seaduseloojad võtsid vastu hüpoteeklaenude moratooriumi puudutava seaduse.118

Sedamööda, kuidas külmad tuuled 1933. aasta novembris läänes üle kuivaks kõrbenud liivakivimägede tuiskasid, keerutasid need üles tohutuid tolmupööriseid mustadesse pilvetornidesse, mis kihutasid ida suunas kuni New Yorgini välja, nagu klipperid, ligi 100 kilomeetrit tunnis. Ajaleht New York Times võrdles seda Krakatau vulkaanipurskega119. Tolmutormide ajastu oli alanud.120

Keset 20. sajandi kõige hullemat põuda pühkis Leila igal hommikul verandalt punast tolmu. Warreni neljandal sünnipäeval kattus Buffettite majaesine veranda rooste­karva tolmuga ning tuul lennutas peolaualt minema pabertaldrikud ja salv­rätid.121

Koos tolmuga tulid ka erakordselt kuumad aastad. 1934. aasta suvel küündis termo­meetrinäit Omahas ligi 48 kraadini. Pärast päevadepikkust otsimist leidis üks Nebraska talunik oma lehma eemalasetsevalt heinamaalt maapinda tekkinud lõhest; lehm oli sinna maa pragunemise tõttu lõksu jäänud.122 Inimesed magasid oma tagaaias, telkisid Central High Schooli territooriumil ja Omaha Joslyni kunstimuuseumi rohelisel murul, et mitte küpseda oma praeahjuks muutunud kodudes. Warren püüdis edutult magada oma voodis niisutatud linade vahel, kuid mitte miski ei suutnud jahutada tema teisel korrusel asunud toa kuuma õhku.

1934. aasta rekordilise põua ja kuumusega123 koos saabusid ka miljonid rändtirtsud, et kugistada nahka kuivanud mais ja nisu ning jätta maha üksnes tüükad.124 Leila isa John Stahl elas tol aastal üle insuldi ja kui Warren külastas West Pointis oma vanaisa, kuulis ta taustal aplate tirtsude põrinat. Äärmuslikel juhtudel panid nad nahka aiapostid, nööril rippuva pesu ja lõpuks ka üksteist, kogunedes traktorimootoritesse ja moodustades õhus nii tihedaid tirtsupilvi, et ei lasknud autodel sõita.125

Tegelikult tõi 1930. aastate algus kaasa palju teisigi asju, mille pärast hirmu tunda – lisaks hirmule endale.126 Majandus halvenes. Ajastu kurikuulsaimate gängsterite – Al Capone’i, John Dillingeri ja Baby Face Nelsoni – jäljendajad rüüstasid Kesk-Läänt, juba niigi hingevaakuvaid panku röövides.127 Lapsevanemad muretsesid tolmutormidest liikvele läinud kotipoiste128 ja mustlaste pärast, kes läbi linna liikusid. Aeg-ajalt ette tulev „hullu koera“ marutaudihirm pani lapsed kodudesse karantiini. Avalikud ujulad panid lastehalvatuse – poliomüeliidi – kartuses suveks uksed kinni.129 Ent Nebraska osariigi elanikud õppisid maast madalast reageerima õnnetustele hambad-­ristis optimismiga. Kolm väikest Buffettit käisid koolis, mängisid sõpradega ja jooksid koos kümnete teiste lastega ringi seltskondlikel piknikel, kuhu nende isad olid ligi 40-kraadisest kuumusest hoolimata saabunud ülikondades ja emad kleitides-sukkades.

Paljude nende naabrite elu võis nüüd olla raskem, sest nende elustandard oli langenud, kuid Howard, toidukaupmehe poeg, oli tõstnud oma perekonna mugavale kõrgema keskklassi tasemele. „Tegime stabiilseid edusamme isegi nendel rasketel aegadel,“ on ta meenutanud, „äärmiselt tagasihoidlikul moel.“ Ta oli perekonna tagasi­hoidlikkuse osas tagasihoidlik. Sellal kui viiskümmend meest seisid järjekorras, et saada endale 17-dollarise nädalapalgaga töö oranži Buffett & Son kaubaveoki juhina, oli Howardi otsusekindlus jätkata ustele koputamist taganud edu tema maakleri­ettevõttele Buffett & Co.130 1935. aastal toimunud mässude ja trammidele tehtud vägivaldsete rünnakute tõttu kehtis Omahas lühiajaliselt sõjaseisukord, kuid Howard ostis endale uhiuue Buicki. Ta asus vabariiklaste ridades aktiivselt osalema kohalikus poliitikaelus. Seitsme aasta vanuselt hakkas Doris, kes oli alati oma isa jumaldanud, pidama plaani koostada isa elulugu ja kirjutas ühe oma märkmiku peale „Howard Buffett, riigimees“.131 Aasta hiljem, elades ikka veel suure majanduslanguse varjus, ehitas Howard perele Omaha äärelinna Dundeesse palju suurema kahekorruselise punastest tellistest Tudori stiilis maja.132

Sellal kui pere valmistus kolima, sai Leila teate, et tema vend Marion, kellest oli vahepeal saanud edukas jurist New Yorgis, oli 37 aasta vanuses haigestunud vähki ja ­tervenemislootust ei olnud. „Mu onu Marion oli mu ema perekonna au ja uhkus,“ ütles Buffett. Ühtlasi oli ta perekonna peamine lootus perekonna nime edasikandjana ja ainsa hullumeelsusest puutumatuna.133 Tema surm sama aasta novembris lastetuna muserdas perekonda. Järgmine halb uudis saabus siis, kui Leila isal John Stahlil oli tol aastal veel üks insult, ning sel korral olid tagajärjed laastavad. Leila õde Bernice, kes isa eest kodus hoolt kandis, näis üha rohkem masendusse langevat. Leila kooliõpetajast õde Edie, kes oli neist kõige kenam ja seiklushimulisem, oli andnud vande mitte abielluda enne, kui saab 30 aastaseks või kuni Bernice abiellub. Kuid Leila, kes oli nutikas ja kõigest sellest teadlik, keeldus jäämast oma perekonna hädade kammitsaisse. Tal oli kindel kava sellest iga hinnaga pääseda; ta oli võtnud nõuks luua endale normaalne elu normaalses perekonnas.134 Ta jätkas kolimisplaanide tegemist ja ostis uut mööblit. Suure hüppena elukvaliteedis sai Leila nüüd endale lubada majapidajanna Ethel Crumpi palkamist poole kohaga.

Olles nüüd jõukamat sorti perekonna kogenud pereema, lõi Leila palju elutervema suhte oma noorima lapse Bertiega, sest raevuhoogude intervallid venisid pikemaks. Bertie teadis, et ta emal oli äkiline iseloom, kuid ütles, et tundis end alati armastatuna. Kuid Warren ja Doris ei tundnud seda kunagi. Ja Leila ilmselge armastus Bertie vastu ei vähendanud neid valdavat väärtusetuse tunnet.135

      Ehkki Buffettite uus maja oli märk nende jõukuse kasvust, ostis Leila lastele alati odavaid, praktilisi ja kiiresti ununevaid kingitusi, allahinnatud riideid, mida ei olnud võimalik ümber vahetada, ja tarbekaupu – mitte midagi sellist, mis sobiks lapse fantaasia vajadustega. Warrenil oli üksainus 1 : 87 suuruses rongikomplekt ja ta ihkas suuremat versiooni, sellist, mida ta oli näinud kesklinnas asuvas Brandeisi kaubamajas ning millel oli mitu mootorit ning mis pööras ja keeras, sõites mööda vilkuvatest tuledest ja signaalmärkidest, tõustes lumiste mäetippude kohale ja laskudes tunnelitesse, kihutades mööda väikestest küladest ja haihtudes männimetsadesse. Kuid lähim, mida ta säärase rongikomplekti omamisele teha sai, oli osta kataloog, milles oli sellise rongi pilt.

      „Kui oled väike laps ja sul on üks väike ovaalne rongirööbaste rada, siis oli sellise rongi vaatamine täiesti uskumatu elamus. Nii sa siis maksidki rõõmuga ühe kümnesendise sellise rongikataloogi eest ning istusid selle ees ja muudkui unistasid.“

Introvertse