Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

emasse Hazelisse. Aja möödudes kujunes tal välja harjumus veeta palju aega naabrite või sugulaste kodudes.136 Tema lemmiksugulane oli ta isa õde Alice, pikka kasvu naine, kes oli jäänud vallaliseks ja elas kodus oma isaga ning õpetas kodundust. Hellitades Warrenit oma soojusega, näitas ta üles huvi kõigi tema tegevuste vastu ja proovis teda igati motiveerida.

Selleks ajaks, kui Warren lasteaeda läks,137 olid tema hobid ja huvid seotud arvudega. Umbes kuueaastaselt tekkis tal suur huvi aja ülitäpse, sekundilise täpsusega mõõtmise vastu ja ta tahtis meeleheitlikult endale stopperit saada. Alice oli ettenägelik ega jätnud niivõrd tähtsat kingitust lisatingimustega sidumata. „Ta oli minu järele hull,“ ütleb Buffett, „kuid sellegipoolest lisas ta paar lisatingimust. Pidin sööma sparglit või midagi muud sellesarnast. See oli asi, mis mind motiveeris. Ja lõpuks sain preemiaks stopperi.“

Warrenil oli tavaks võtta stopper ja kutsuda õed endaga nende ühisesse vannituppa vaatama tema leiutatud uut mängu.138 Ta täitis vanni veega ja võttis oma klaaskuulid. Igal klaaskuulil oli oma nimi. Ta pani need ritta vanni lamedale servale. See­järel vajutas ta stopperi kuulide vette lükkamise hetkel tööle. Kuulid kiirustasid võidu mööda portselanvanni kallakut alla, kokku põrgates kõlksatades ning veepiirile jõudes üles hüpates. Klaaskuulid jahtisid üksteist, kihutades stopperi suunas. Kui esimene sihtkohta jõudis, lõi Warren stopperi kinni ja kuulutas välja võitja. Warreni õed jälgisid, kuidas vend üha uuesti ja uuesti klaaskuule võistlema sättis, püüdes üha kiiremaid aegu välja mõõta. Kuulid ei väsinud iial, stopper ei eksinud kunagi ja – erinevalt oma publikust – ei näinud Warren kunagi tüdivat sellest üha korduvast tegevusest.

      Warren mõtles lakkamatult arvudest ja seda kõikjal, isegi kirikus. Talle meeldisid jutlused, ülejäänud osa teenistusest oli talle igav; aja veetmiseks arvutas ta välja kiriku­laulude heliloojate eluead lauluraamatusse märgitud sünni- ja surmakuupäevade alusel. Tema arvates pidid usklikud oma usust ka mingit kasu saama. Ta eeldas, et kirikulaulude loojad elavad keskmisest kauem. Keskmisest kauem elamine näis talle tähtis eesmärk olevat. Kuid ta avastas, et vagadus ei parandanud eluiga mitte karvavõrdki. Kuna tal puudus igasugune isiklik kogemus jumala armust, hakkas ta religiooni skeptiliselt suhtuma.

      Vanniralli ja teave, mis ta oli suutnud koguda kirikulaulude autorite kohta, olid talle veel midagi õpetanud, midagi väärtuslikku. Ta õppis šansse välja arvutama. Warren vaatas enda ümber. Šansside väljaarvutamise võimalused olid kõikjal. Tähtis oli koguda teavet, nii palju teavet kui vähegi võimalik.

      88 Sellegipoolest oli aktsiaid vaid kolmel inimesel igast sajast ameeriklasest. Paljud võtsid suuri laene, et turul spekuleerida, olles vaimustatud John J. Raskobi artiklist „Everybody Ought to Be Rich“ 1929. aasta augustikuises väljaandes Ladies’ Home Journal ja Edgar Lawrence Smithi tõenditest selle kohta, et aktsiad saavutavad võlakirjadest paremaid tulemusi. Vt „Common Stocks as Long-Term Investments“, New York, The MacMillan Company, 1925.

      89 „Stock Prices Slump $14,000,000,000 in Nation-Wide Stampede to Unload; Bankers to Support Market Today“, ajaleht New York Times, 29. oktoober 1929; David M. Kennedy „Freedom from Fear, The American People in Depression and War, 1929–1945“, New York, Oxford University Press, 1999; John Brooks „Once in Golconda, A True Drama of Wall Street; 1920–1938“, New York, Harper & Row, 1969. Roger Babsoni kuulus hoiatus „I repeat what I said at this time last year and the year before, that sooner or later a crash is coming“ („Kordan seda, mida ütlesin samal ajal eelmisel aastal ja aasta enne seda, et varem või hiljem saabub krahh“) oli kasutu.

      90 Kennedy, „Freedom from Fear“. Kennedy märgib, et intressimaksed riigivõlalt tõusid 1914. aastal I maailmasõja tõttu iga-aastaselt 25 miljonilt dollarilt ühele miljardile dollarile aastas 1920. aastatel, moodustades kolmandiku föderaalsest eelarvest. Tegelik eelarve oli 1929. aastal 3,127 miljardit aastas (Budget of the U. S. Government, Fiscal Year 1999 – Historical Tables, tabel 1.1 – „Summary of Receipts, Outlays, and Surpluses or Deficits: 1789–2003“, Washington, Columbia föderaalringkond, Government Printing Office).

      91 Oma madalaimal tasemel 13. novembril oli turg kaotanud 26–30 miljardit dollarit oma ligikaudu 80 miljardi dollari suurusest krahhieelsest väärtusest (Kennedy, op. cit., Brooks, op. cit.). I maailmasõda läks maksma ligikaudu 32 miljardit dollarit (Robert McElvaine „The Great Depression: America, 1929–1941“, New York: Three Rivers Press, 1993; Samuti Hugh Rockoff „It’s Over, Over There: The U.S. Economy in World War I“, National Bureau of Economic Research Working Paper No 10580).

      92 Charlie Munger märkis, et kõik Buffettid, isegi need, kes mujal töötasid, tegid kaupluses tööd, oma kirjas Katharine Grahamile kuupäevaga 13. november 1974.

      93 Raadiosaade „Coffee with Congress“.

      94 Roger Lowenstein, „Buffett: The Making of an American Capitalist“, New York, Doubleday, 1996.

      95 Roger Lowenstein, „Buffett“, tsiteerib Leila Buffetti mälestusi selle kohta.

      96 Ernest Buffetti kiri härra ja proua Clarence Buffettile ja Majorie Baileyle 17. augustil 1931.

      97 „Union State Bank Closes Doors Today: Reports Assets in Good Condition; Reopening Planned“, Omaha World-Herald, 15. august 1931. Otse loomulikult ilustati artiklis panga kehva olukorda. Panga töö korraldati reguleeriva asutuse järelevalve all ümber ja pank esitas pankrotiavalduse.

      98 Howard oli laenanud 9000 dollarit, et osta 10 000 dollari eest panga aktsiaid. Need aktsiad olid nüüd väärtusetud. Maja ja laen olid Leila nimel. Standard Accident Insurance Company, Howard Homan Buffetti sundkindlustuse taotlus.

      99 „Buffett, Sklenicka and Falk Form New Firm“, Omaha Bee News, 8. september 1931. Buffett, Sklenicka & Co avaldus kuu kohta, mis lõpeb 30. septembriga 1931.

      100 Tol ajal pani valitsuse kullavaru paika selle, kui palju raha ringluses oli. Nõndanimetatud kullastandard ei lasknud valitsusel raha juurdetrükkimisega inflatsiooni vallandada.

      101 Lainehari saavutati detsembris 1931, kui ametlikult kõlava nimega pank, millel ei olnud mingit pistmist riigi valitsusega – Bank of the United States – pankrotti läks. 286 miljoni dollarini küündinud pankrot lõi rekordi, oma rahast jäi ilma 400 000 hoiustajat ja kõik mõistsid – moel või teisel –, et usaldus riigi vastu oli kadunud (Kennedy, „Freedom from Fear“). See lõi tervelt pangandussüsteemilt tudisevad jalad alt ja pani juba niigi läbi klobitud majanduse kokku varisema.

      102 Ehkki rentaablus oli väike, peeti ettevõtet selleks ajaks juba stabiilselt kasumlikuks ja nii see ka jäi, kui mõni kuu välja arvata.

      103 1932. aasta lõpuks teenis Howard Buffett keskmiselt 40–50 protsenti suuremat komisjonitasu kui 1931. aastal, tuginedes ettevõtte Buffett, Sklenicka & Co finantsaruannetele.

      104 Charles Augustus Lindbergh (1902–1974)