Название | Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri |
---|---|
Автор произведения | Alice Schroeder |
Жанр | Биографии и Мемуары |
Серия | |
Издательство | Биографии и Мемуары |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949694785 |
Kool oli Warrenile enamjaolt igav. Preili Thickstuni neljandas klassis mängis ta Bob Russelli ja Stu Ericksoniga aja veetmiseks matemaatikamänge ning loendas oma peas arve. Küll meeldis talle geograafiatund ja ka õigekirjaülesandeid150 pidas ta põnevaks.
Kuid mitte miski ei innustanud teda rohkem kui tahvli ees arvutamine. Alates teisest klassist jooksid lapsed võidu tahvli ette, kaks last korraga. Kõigepealt pidid nad tahvlil aja peale liitma, siis lahutama, seejärel korrutama ja jagama ning kõik arvud tuli tahvlile kirjutada. Warren, Stu ja Russ olid klassi parimad. Algul olid nende tulemused üldjoontes võrdsed, kuid aja jooksul saavutas Warren pisukese edumaa. Ja siis, tänu harjutamisele, juba pisut suurema edumaa.151
Lõpuks palus preili Thickstun Warrenil ja Stul pärast tunde kooli jääda. Warreni süda tagus rinnus. „Me juurdlesime selle üle, mida me küll valesti teinud olime,“ selgitas Stu. Kuid noomimise asemel ütles õpetaja neile, et nad peaksid viima oma õpikud ruumi ühest servast, sealt, kus istus 4. klassi A rühm, teise, st sinna, kus istus B rühm.152 Neid nimelt tõsteti klassis poole aasta võrra ettepoole. Bob Russell jäi neist maha A rühma.
Warren sõbrustas jätkuvalt nende mõlemaga, kuid hoidis need sõprussuhted üksteisest lahus. Nad olid jätkuvalt tema sõbrad, kuid nad ei olnud enam sõbrad kõik kolmekesi.
Warreni armastus pisiasjade vastu kasvas aga muudkui edasi. Tema vanemad ja nende sõbrad, kes kutsusid teda Warrenyks, olid lummatud tema etteastetest perekondlikel pidudel, kus ta nimetas osariike ja nende pealinnasid. Viiendaks klassiks oli ta süüvinud 1939. aasta maailma aastaraamatusse („World Almanac“) ja sellest sai peagi ta lemmikraamat. Ta jättis meelde kõikide linnade rahvaarvud. Ta võistles Stuga selles, kumb neist suudab nimetada rohkem maailma linnu, mille elanikkond ületab miljoni.153
Ent ühel õhtul ei lasknud kohutav kõhuvalu tal maailma aastaraamatusse süüvida ega pudelikorkidega tegeleda. Arst vaatas ta läbi ja läks ära koju, kuid suutmata visiiti unustada, tuli ta tagasi ning saatis Warreni haiglasse kontrolli. Hiljem tol õhtul tehti Warrenile operatsioon, sest ta pimesool oli lõhkenud.
Arst oli peaaegu et liiga hiljaks jäänud. Warren viibis mitu nädalat raskes seisus katoliiklikus haiglas. Kuid katoliku nunnadest õdede hoolitsuse all hakkas talle peagi tunduma, et haigla on otsekui varjupaik. Kui tal juba parem oli, hakkas ta seal igasugu asju nautima. Talle toodi uurimiseks maailma aastaraamat. Warreni õpetaja lasi kõigil klassi tüdrukutel kirjutada talle „saa ruttu terveks!“-kirjad.154 Tädi Edie, kes oma õepoega hästi tundis, tõi talle sõrmejälgede võtmise mängukomplekti. Warren teadis täpselt, mida sellega teha. Ta meelitas kõik nunnad oma tuppa, tegi nende sõrmed tindiseks, võttis neilt sõrmejäljed ja dokumenteeris tagasi koju jõudes oma kollektsiooni ülima põhjalikkusega. Tema perekonnale valmistas see kõik suurt lõbu. Kes võiks vajada nunnade sõrmejälgi? Kuid Warreni hüpotees seisnes selles, et varem või hiljem sooritab mõni nunnadest kuritöö. Ja kui see juhtub, siis on ainult temal, Warren Buffettil, olemas võimalused süüdlase isik tuvastada.155
Mitte kaua pärast haiglas viibimist palusid Warreni vanemad tal ühel erakordselt külmal ja tuulisel 1939. aasta maikuu päeval riidesse panna. Saabus Warreni vanaisa. Seljas väärikas üherealine ülikond, taskurätik kenasti rinnataskusse pistetud, oli Ernest Peabody Buffett väärikus ise, nii nagu Rotary klubi presidendile kohane.
Ernestil oli lastega hoolimata oma rangest olekust eriline klapp ja talle meeldis oma lapselaste meelt lahutada. Bertie jumaldas teda. „Me läheme täna Chicagosse, Warren,“ teatas vanaisa. Nad läksid rongile ja vaatasid, kuidas Cubs mängis Brooklyn Dodgersi vastu – see osutus maratonpikaks pesapallimänguks, kus mängiti ilma punktiskoori avamata suisa kümme täiendavat löögiringi. Viimaks oli seis 9 : 9 ja mäng tuli lõpetada, sest väljas oli läinud pimedaks. See oli kestnud neli tundi ja 41 minutit.156 Pärast seda põnevat sissejuhatust pesapalli kõrgliiga maailma oli Warren põnevil, kui Ernest ostis talle 25 sendi eest brošüüri 1938. aasta pesapallihooaja kohta. Warren jättis kogu seal oleva teabe meelde. „See oli mulle kõige hinnalisem raamat,“ ütleb ta. „Ma teadsin kõikide meeskondade ja kõikide mängijate tausta ja oleksin suutnud ette kanda kogu raamatus oleva teksti. See oli mul viimseni peas.“
Tädi Alice tutvustas talle veel üht huviala, kui kinkis talle raamatu bridži kohta – arvatavasti oli tegemist Culbertsoni raamatuga „Contract Bridge Complete: The New Gold Book of Bidding and Play“.157 Bridž – sotsiaalne ja psühholoogiline mäng, milles probleemi tuvastamine on samavõrd tähtis kui selle lahendamine – vallutas parasjagu tervet Ameerikat ja Warren tundis, et see sobib talle paremini kui male.158
Paljude teiste huvialade seas pakkus Warrenile huvi ka muusika. Ta käis mitmeid aastaid kornetimängu õppimas ja tema iidolite seas olid trompetimängijad Bunny Berigan ja Harry James. Ehkki pillimängu harjutamine tähendas seda, et ta pidi olema kodus koos emaga – püüdma meeldida kellelegi, kellele ei olnud võimalik meele järele olla –, oli ta sihikindel ning saabus aeg, mil pärast arvukaid piinarikkaid harjutamistunde, mida vürtsitas Leila kriitika, saabus viljade koristamise aeg – ta valiti üheks neist, kes pidid osalema kooli vaherahupäeva159 tähistamise aastapäeva tseremoonial.
Iga aasta 11. novembril tähistati Rosehilli koolis I maailmasõja lõpu aastapäeva sellega, et aulas korraldati tseremoonia sõjas hukkunud kangelaste austamiseks. Sellel traditsioonilisel üritusel seisid trompetimängijad saali ukseavas mõlemal küljel ja mängisid kordamööda sõjaväesignaali160 nii, et üks mängija mängib esimesed dum-da-dum noodid ja teine kordab talle järele dum-da-dum ja nii edasi.
Tolleks aastaks olid Warreni pillimänguoskused arenenud nii kaugele, et tema ülesandeks sai kajapartii mängimine. Ta ärkas tseremooniapäeva hommikul, olles põnevil võimalusest esineda terve kooli ees. Kui suur hetk käes, oli tema valmis.
Kui Warren kornetiga ukse kõrval seisis, kõlas esimese trompetimängija pillist dum-da-dum. Kuid too teine dum-noot läks mööda.
„Kogu mu senine elu jooksis mu silmade eest läbi, sest ma ei teadnud, mida oma kajapartiiga teha. Nad ei olnud mind selleks ette valmistanud. Ma olin halvatud – sellel minu elu kõrghetkel.“
Kas ta peaks mängima kajas ka eelmise mängija mööda mängitud noodi või panema ta piinlikku olukorda, mängides õige noodi? Warreni lips oli läbi. See stseen talletus talle igaveseks mällu – kui välja arvata see, mida ta järgmisena tegi. Aastaid hiljemgi oli ta mälus tühi koht – ta ei teadnud, kumma lahenduse ta valis, eeldusel, et ta üldse midagi mängida suutis.
Ta oli oma õppetunni saanud: võib tunduda, et kajana läbi elu minna on lihtsam – kuid üksnes seni, kuni teine mängija mängib esimese vale noodi.
139 Lapsena Rosehilli koolis käinud täiskasvanud, keda autor intervjueeris, meenutavad seda kui idüllilist kohta. Samas palusid lapsevanemad aasta enne seda, kui Warren läks esimesse klassi, et lahendataks liiga suurte klassikomplektide ja mudaaugust mänguväljaku probleem. Neile öeldi, et neil ei tasu abile loota seni, „kuni šerif kogub selleks kokku vajalikud maksud.“