Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

liberaalseks, oli ta seisukohal, et ükskõik kes, peaasi, et Rooseveltist lahti saada. Warren, kes järgis oma isa poliitilisi seisukohti, nautis oma Willkie–McNary märkide kandmist staadionil. Siis kutsus ülemus aga Warreni oma kabinetti ja ütles: „Võta need ära. Roosevelti toetajatele see ei meeldi.“

      Warren pani märgid põlletaskusse, kus mõned viie- ja kümnesendised nende taha kinni jäid. Kui ta mängu lõpus tulemustest ette kandis, käskis ülemus tal taskute sisu lauale laotada, koos märkide ja kõige muuga. Siis tõmbas ülemus need üle laua enda poole ja jättis kõik endale. „See oli minu ettevõtluse algkursus,“ kirjeldab Buffett. „Ma olin üsna kurb.“ Ja kui Roosevelt siis kolmandat korda presidendiks valiti, olid Buffettid veelgi kurvemad.

Kui Howardile oli poliitika tema põhiline huviala ja raha n-ö kõrvalliin, siis tema poja puhul oli asi vastupidine. Warren käis oma isa kontoris vanas ja uhkes Omaha National Banki hoones igal oma vabal hetkel, lugedes seal ajalehe Barron’s rubriiki „The Trader“167 ja isa raamaturiiulis leiduvaid raamatuid. Ta seadis end sisse börsimaaklerifirma Harris Upham & Co klientidele mõeldud ooteruumi. Tolle börsi­maaklerifirma piirkondlikus kontoris, mis asus isa kabinetist kaks korrust allpool, oli ta õnne tipul, kui tal lubati n-ö tahvlit täita, st kirjutada loidudel, suure depressiooni aegsetel laupäevahommikutel kriidiga tahvlile aktsiahindu. Turul kaubeldi endiselt ka nädalavahetustel, kaks tundi päevas. Klientidele mõeldud ruumi poolkaares paigutatud toolid täitusid meestega, kellel ei olnud midagi paremat teha ja kellele toolil istudes otsekui juured alla kasvasid; nad jälgisid loiult, kuidas peamiste aktsiate liikumist kirjeldavad arvud aegamisi elektroonilisele tabloole – Trans-Luxile168 – ilmusid.169 Aeg-ajalt kargas keegi püsti ja rebis aeglaselt tiksuvast masinast jupi telegraafilinti. Warren käis seal koos oma isapoolse vanaonu Frank Buffettiga (Frank oli perekonna misantroop, kelle süda murdus, kui ta kaotas nüüdseks juba ammu manalateele läinud Henrietta oma vennale Ernestile) ja emapoolse vanaonu John Barberiga.170 Mõlemad mehed olid jäänud truuks oma kauaaegsele harjumusele, st võimele mõelda ainult ühes suunas.

„Onu Frank oli äärmuslik karu ja onu John äärmuslik pull171. Mul oli kombeks nende kahe vahel istuda ja nii nad siis võistlesid omamoodi sõbralikult minu tähelepanu pärast ja proovisid mind veenda selles, et neil on õigus. Nad ei suhtunud üksteisesse hästi ja seega omavahel nad ei rääkinud, kuid minuga suhtlesid nad küll. Mu vanaonu Frank arvas, et maailmas on kõik hukatuse poole teel.

      Ja kui siis keegi läks toolide taga oleva leti juurde ja ütles: „Ma soovin osta sada U. S. Steeli aktsiat 23 dollariga,“ kõmistas Frank alati kõigi kuuldes: „U. S. Steel? SEE LÄHEB JU PÕHJA!“ See ei mõjunud ärile hästi. „Nad ei saanud teda välja visata, kuid neile ei meeldinud, et ta seal käis. See ei olnud koht, mis sobinuks lühikeseks müüjatele.“

      Olles end mõnusalt sättinud kahe vanaonu vahele, vaatas Warren ainiti arve, mis olid talle aga udused. Just nimelt seetõttu, et ta ei suutnud lugeda Trans-Luxi tablool olevat kirja, avastas Warreni pere, et poeg on lühinägelik. Pärast õigete prillide saamist märkas Warren, et arvud näisid muutuvat mingi oma kindla vääramatu seaduspära järgi. Ehkki vanaonud olid agarad kallutama Warrenit omaenda vastandlike vaatenurkade poole, märkas Warren, et nende arvamused ei näinud omavat mingit seost arvudega, mis ta pea kohal tablool jooksid. Ta võttis nõuks selle seaduspära loogika üles leida, kuid ei teadnud veel, kuidas. „Mu onu Frank ja mu onu John võistlesid selle pärast, kumb mind lõunale viib, sest see oli neile omalaadne võit teise üle. Onu Frankiga käisime me vanas Paxtoni hotellis, kus me ostsime eelmise päeva lõuna veerand dollari eest.“

      Warren, kellele meeldis täiskasvanutega koos olla, nautis olukorda, kus onud tema pärast võistlesid. Tegelikult nautis ta kõiki olukordi, kus tema pärast võisteldi. Ta janunes oma sugulaste ja vanemate sõprade, eriti aga oma isa tähelepanu järele.

      Kui lapsed said kümneseks, viis Howard nad reisile idarannikule – see oli suur sündmus nende elus. Warren teadis täpselt, mida ta oma reisil teha tahtis: „Ma ütlesin isale, et tahan näha kolme asja. Ma tahtsin näha margi- ja mündiettevõtet Scott Stamp and Coin Company. Ma tahtsin näha mänguasjatootjat Lionel Train Company. Ja ma tahtsin näha New Yorgi börsi. Scott Stamp and Coin asus 47. tänaval, Lionel 27. tänaval ja börs täitsa südalinnas.“

      Wall Street oli 1940. aastatel kriisist taastumas, ent see oli endiselt lahingupaik. Wall Streeti seltskond näis olevat rühm otsusekindlaid palgasõdureid, kes jätkasid võitlemist ka siis, kui kõik nende kaaslased olid sõjas langenud. Nende elatise teenimise viisil näis olevat mõnevõrra halb maik juures, sest 1929. aasta krahh oli inimestel veel väga selgelt meeles. Ehkki nad oma tööga väljaspool punkreid eriti ei uhkustanud, teenisid mõned neist palgasõduritest ikka väga hästi. Howard Buffett viis oma poja Manhattani südamesse kohtuma ühe suurima börsimaaklerifirma kõige tähtsama mehega. Väikesel Warren Buffettil avanes võimalus piiluda punkri kuldsete uste taha.

„Siis kohtusingi Sidney Weinbergiga, kes oli kõige kuulsam mees Wall Streetil.172 Mu isa ei olnud teda kunagi kohanud. Tal oli tibatilluke kontor ka siin, Omahas. Kuid härra Weinberg võttis meid vastu, ehk selle pärast, et isal olin kaasas mina, noor poiss. Me rääkisime temaga umbes pool tundi.“

Investeerimispanga Goldman Sachs vanemosanikuna oli Weinberg teinud terve aasta­kümne pingutusi ettevõtte maine parandamiseks; nimelt oli ettevõte langenud ebasoosingusse, kui eksitas oma investoreid kurikuulsa püramiidskeemiga 1929. aasta börsikrahhi ajal.173 Warren ei teadnud sellest midagi, nii nagu ta ei teadnud ka seda, et Weinberg oli üles kasvanud sisserännanute peres ja alustas oma karjääri Goldmanis koristaja abilisena, tühjendades süljetopse ja harjates osanike silinderkübaraid.174 Kuid ta sai kindlasti aru, et tegemist oli väga tähtsa mehega, kui ta leidis end Sidney Weinbergi pähklipuust tahveldistega kabinetis: kabineti seintel rippusid Abraham Lincolni kirjade, dokumentide ja portreede originaalid. Ja see, mida Weinberg nende külaskäigu lõpus tegi, avaldas talle samuti sügavat muljet.

      „Kui ma hakkasin ta kabinetist välja minema, pani ta mulle käe õlale ja küsis: „Millised aktsiad sulle endale meeldivad, Warren?“

      Järgmisel päeval oli ta kogu selle loo unustanud, kuid mulle jäi see eluks ajaks meelde.“

Buffett ei unusta iial, et Weinberg, Wall Streeti tähtis nina, pööras talle nii palju tähelepanu ja näis siiralt teada tahtvat, mida ta arvab.175

      Goldman Sachsist viis Howard Warreni Broad Streetile ja sealt edasi tohutute korintose sammaste vahelt läbi, New Yorgi börsile. Siin, selles rahatemplis, karjusid ja kritseldasid märkmeid teha erksavärvilistes pintsakutes mehed; nad seisid sepistatud kauplemispostidel, sellal kui börsiametnikud jooksid edasi-tagasi, puistates põranda täis paberilipikuid. Kuid Warreni mällu talletus pilt stseenist, mis avanes tema ees börsi söögisaalis.

      „Me sõime seal lõunat koos mehega, kelle nimi oli At Mol; ta oli hollandlane, börsi liige ja muljetavaldava välimusega. Pärast lõunasööki tuli meie juurde mees, kelle kandikul olid kõikvõimalikud erinevad tubakalehed. Härra Mol valis välja lehed, mida ta oma sigarisse soovis ning kandikuga mees keerutas talle nendest sigari. Ja siis ma mõtlesingi: Nüüd on kõik selge. Enam paremaks minna ei saa. Personaalselt valmistatud sigar.“

      Personaalselt valmistatud sigar! Kujutelm sellest sigarist talletus Warreni matemaatilisse mällu. Tal puudus igasugune huvi sigari suitsetamise vastu. Kuid tagasi vaadates mõistis ta, mida selliseks tühiseks otstarbeks inimese palkamine tähendas. Selle kulutuse tegemine pidi tähendama seda, et ehkki valdav osa riigist siples ikka veel suure depressiooni mülkas, teenis sigarimehe tööandja väga palju raha. Warren sai sellest kohe aru. Muud võimalust ei olnud, kui et börsile lihtsalt pidi raha purskama, seda pidi sinna voolama jõgede, ojade, purskkaevude, kärestike, veejugadena – piisavalt, et palgata inimene sigarite rullimise tühiseks ülesandeks –, et valmistada käsitsi personaalseid sigareid, börsi liikmete isiklikuks naudinguks.

      Tol päeval, kui Warren seda sigarimeest vaatas, kukkus mulda seeme, millest pidi võrsuma tema tulevik.

      Tagasi Omahasse sõites hoidis ta seda unistust südames – ta oli nüüd piisavalt vana, et mõelda läbi