Mura. Alexandra Lapierre

juurest teise juurde oma orhideehallis musliintualetis, ja imestas, kust küll on Marie nii noorena saanud säärase vankumatu enesekindluse, etiketitaju, armastusväärsuse, mis võlus kõigi rahvaste kõrgemat seltskonda.

      Ometi ei lasknud John sugugi välja paista sellel, kui pimestatud ta oli. Ei ainsatki sõna.

      Ja kuigi ta tundis rõõmu, et tema sugulane, kardetav vürstinna Nathalie de Hartzfeldt kordas ühtelugu, kui väga ta Johni naisest vaimustuses on, hoidus mees siiski selle üle rõõmu tundmast. Ülistusi laekus igalt poolt: isegi keiser isiklikult, kellele vürstinna Nathalie oli Potsdami õukonnas Maried tutvustanud, isegi Wilhelm II isiklikult oli temast võlutud. Ja see võlu oli kahepoolne: ka Tema Majesteet oli suutnud proua von Benckendorffi naerma ajada. See oli märkimisväärne sündmus.

•

      „Kas teil, ilusal noorel naisel, ei ole kunagi igav kõigi nende vanakeste seltskonnas?” narris teda laua ääres Inglismaa suursaadik, kes oli pannud Marie istuma endast vasakule.

      „Otse vastupidi, Sir Edward, ma imetlen neid.”

      „Tõesti?”

      „Tõesti. Kuulata vanu inimesi juttu vestmas on haruldane õnn: neil on nii palju öelda ja mul on nii palju neilt õppida!”

      „Kõige hullem, kullake, on see, et te paistate olevat seda öeldes siiras. Kas te tõesti tunnete nii? Sel juhul, väikseke, olete te küll ainus inimene kogu Euroopas, kes tõtt räägib.” Suursaadik vaatas talle pilkava näoga otsa. „Siiras?” kordas suursaadik. „Teie? Uskumatu … Aga see nägus ohvitser seal laua teises otsas, mida te tema kohta ütleksite?”

      Saadik osutas keisrinna Aleksandra Fjodorovna rügemendi säravale husaarile, kelle pilk oli Mariele tuttav, kuna see oli olnud ainiti temale suunatud kõikidel krahvinna von der Osten-Sackeni vastuvõttudel.

      Sel hetkel õgis husaar teda silmadega. Sir Edward oli seda märganud.

      Nende vahel oli aga olnud ka teisi vahejuhtumeid, kohatuid seiku, millest Sir Edward ei saanud teadlik olla.

      Viimasel peol, kui Marie oli parasjagu puhvetilaua ääres teenijalt šampanjapokaali võtnud, oli ta lasknud oma tantsukaardil maha kukkuda. Husaar oli tormanud seda üles korjama, seda tehes riivas aga Marie jalga. Ja nagu juhuslikult ka pahkluud. Ja säärt … kuni põlveni.

      Väita, et see liigutus tabas naist torkena südamesse, oleks veel vähe öelda. Mitte kunagi ei olnud ta kogenud sellist tunnet. See pani ta nii tugevasti värisema, et ta jättis tantsukaardi sinnapaika ning põgenes.

      Ta ei lahkunud aga mitte ainult puhvetist: ta tõttas fuajeesse, tormas mööda treppi alla ning teatamata oma lahkumisest isegi Johnile, ettekäänet leiutamata, kutsus voorimehe. Rabatult.

      Püüdes end väraval koguda, nägi ta husaari kohale jooksmas.

      „Proua, teie tantsukaart, te unustasite oma tantsukaardi!”

      Saabus tellitud troska ning Marie astus kiiruga sisse. Ka husaar hüppas peale. Jooksupoiss sulges nende järel ukse.

      „Minge ära! Te olete pea kaotanud! Minge ära!”

      „Jah, ma olen pea kaotanud ja hinge ka!”

      „Kuidas te julgete?”

      „Ma armastan teid hullumeelselt, ma võiksin surra armastusest teie vastu!”

      Mees püüdis teda emmata. Marie hakkas rabelema ja hüüdis vastu aknaruutu lüües: „Pidage kinni!”

      Troska jäi seisma.

      „Kaduge siit või ma lasen kutsaril teid välja visata!”

      „Jah, ma lähen. Aga kõigepealt kuulake mind ära …”

      Kuna Marie rehmas kannatamatult käega, haaras mees tal randmetest: „Te teate, et ma olen teisse armunud sellest saadik, kui ma Berliini saabusin? Te teate, teate ju, et ma armastan teid nii väga, et võiksin selle nimel surra?”

      Marie rebis end hooga lahti.

      „Ma ei tunne teid, härra,” lausus ta jäisel toonil. „Ja ma palun teil lahkuda.”

      „Kuulake mind ära! Mul ei ole küllalt aega, et teha teile selgeks, mida ma teie vastu tunnen. Paari kuu, paari nädala, paari päeva pärast mind enam ei ole … Mul ei ole jäänud kaua elada.”

      Mees oli tõepoolest kahvatu ning tal näis olevat palavik.

      Nagu ikoonil kujutatud pea. Bütsantsi Kristuse ovaalne nägu. Silmad hallid, peaaegu pilukujulised, nende ümber pikad ripsmed, nii pikad ja mustad, et võinuks arvata, et neid on värvitud. Põsesarnad esilekerkivad. Ümmargune suu paksude huultega.

      „Kas teie ei võiks mind ka natukenegi armastada?”

      „Minge ära!”

      Seekord mees kuuletus. Ometi hüüdis ta veel aknast sisse: „Ma jätan teist mälestuseks selle tantsukaardi … Nende õnnelike meeste nimedega, kes on saanud teid oma käte vahel hoida … Aga teie, proua, tuletage siis mind veel te lahkelt meelde, kui ma surnud olen!”

      Mariele avaldas see suurt muljet. See hullumeelne teadis peast ukraina poeedi värsse, mida ta oli ise väiksena Berjozovajas isa külalistele esitanud! Või oli see lihtsalt kokkusattumus?

      Jõudnud koju, sulgus Marie oma tuppa, heitis voodisse kõhuli ning jäi riietes lebama, nägu patja surutud.

      Viha, hirm ja südametunnistus piinasid teda kogu öö.

      Aga see käsi, mälestus sellest käest kleidi all … Johni silitused ei olnud temas mitte kunagi selliseid tundeid tekitanud!

      Teotusest, mida ta oli pidanud kannatama, ei rääkinud ta abikaasale sõnagi. John oleks selle vahejuhtumi lahendanud relvaga. Kui üldse oli midagi, mida üks saatkonna atašee naine ei saanud endale Berliinis lubada, siis oli selleks skandaal.

      Tuli vaikida. Unustada.

      Nüüdsest peale ristusid tema teed husaariga pidevalt.

      Marie sattus temaga silmitsi isegi siin, Sir Edward Goscheni väga valitud seltskonnas, tema lauas. Mees oli suutnud lasta end tutvustada: kapten Afanassi Ivanovitš Gramov. Moraali poolest sama ohjeldamatu kui väljanägemiselt üliilus. Marie oli samuti järelepärimisi teinud: Afanassi Ivanovitš Gramovi ekstravagantne käitumine oli kõigile teada.

      Ta oli Berliini saadetud Venemaa suursaatkonnast Londonis, kus ta oli hoolega elu põletanud: hasartmängud, alkohol, naised. Tema ametissemääramine Berliini oli äratanud suurt vastuseisu. Aga mida saanukski teha? Noormees oli keisrinna isikliku kaitse all. Oli neidki, kes väitsid, et noormees kuulus Grigori Rasputini partisanide hulka ja et see seltskond avas talle õukonnas kõik uksed. Mida saanukski teha? Ta oli võidelnud Mandžuurias, oli endale kogunud kuulsust sõjas Jaapani vastu ja teda peeti julgeks meheks.

      Peale selle räägiti, et tal on süda haige. Ja et ta on ühe jalaga hauas. Kuuldavasti ei olnud tal enam kahte aastatki elada. Vaeseke. Just see viimane asjaolu tõi talle aupaklikke ja haletsevaid pilke.

      Marie heitis kiire pilgu mehele, kellele suursaadik osutas.

      „Ma ütleksin, Sir Edward, et teie nägus ohvitser ei ole tõsiseltvõetav ja kaua ta vastu ei pea.”

      See märkus näis nii julma, nii teravana, et suursaadik teeskles naermist.

      „Teie juba ei keeruta, olete hinnangutes väga otsekohene!”

      Teema näis olevat lõpetatud.

      Suursaadik lisas siiski:„Proua von Benckendorffi särasilmades ei ole piisavalt läbinägelikkust.” Ta jätkas vaiksel toonil. „Ma arvasin, et tegu on intelligentse naisega, aga tema laseb end mingil lurjusel lihtlabaselt kompromiteerida.”

      See hoiatus pani Marie punastama. Ta lausa tardus.

      „Tema Ekstsellents eksib,” suutis ta välja öelda.

      „Vähemasti on Tema Ekstsellents siiras,” lõpetas suursaadik naeratades.

•

      „Tunda end elavana sellisel päeval nagu täna,” ohkas Marie,