Mura. Alexandra Lapierre

tantsupeod …

      Ja nüüd, vähem kui kaks nädalat hiljem, jõudsid temani, õnnetu Maria Nikolajevnani, need viis kirja.

•

      Mura kirjutas, et tahab abielluda ohvitseriga, kes oli teda saatnud. Vend Bobiku ja õemees Jonovi sõbraga. Tahab abielluda õige ruttu. Nüüd. Kohe. Berliinis! Abielluda ilma ema juuresolekuta, minna mehele ilma kaasavarata.

      Mura oli 17-aastane.

      Mida teha?

      Kirjad Maria Nikolajevna süles vastasid küsimustele, mis tal võinuks tekkida. Ta luges need läbi. Luges veelkord läbi. Luges üksikasjalikult üle.

      Kõik need kirjad näisid tema silmis olevat üsna ladusad … Anna ja Bobik lõpetasid oma läkituse samade sõnadega: Murotška kavaler oleks Mummyle „ideaalne väimees”.

      Seesama ideaalne väimees ei näidanud oma kirjas üles midagi muud peale korraliku hariduse, kommete tundmise, sügava austuse kadunud senaatori vastu ja veel sügavama austuse Murotška vastu. Ei mingeid sentimentaalseid avaldusi. Ei mingeid suuri sõnu. Sellest oli raske järeldusi teha.

      Mida teha? Võis ju teha mitte midagi. Oodata. Jah, aga … „Kui Õnn astub korraliku partii kujul tüdrukule ligi,” mõtiskles Maria Nikolajevna, „peab ema võimalusest kinni haarama.” Ta ise tundis elu liigagi hästi, teadis, et õnn ei koputa uksele kaks korda järjest. Jah, aga … Oli see ikka Õnn?

      Maria Nikolajevna uuris Anna kirjaridu.

      „Tema baltisaksa päritolu perekonna juured ulatuvad Teutooni ordu rüütliteni, aga ometi on nad kolme põlvkonna jooksul kuulunud vene aadli hulka.”

      Hästi.

      „Tema Keiserlik Majesteet Nikolai I nimetas ta vanaisa Eestimaa provintsi kuberneriks.”

      Väga hea.

      „Tema ise võeti 12-aastasena Peterburi keiserlikku lütseumi, mille ta lõpetas parimate seas. Seejärel asus ta tööle välisministeeriumis, hiljem aga nimetati Tema Majesteedi kammerhärraks ja salanõunikuks.”

      Suurepärane. Vaimustav karjääri algus.

      „25-aastasena kaotas ta vanema venna ning sai päranduseks perekonnamõisa, Revali lähedal asuva tohutu suure maavalduse, mille eest hoolitsevad praegu tema nooremad vennad.”

      Anna oli oma kirjas lausa välja arvutanud, et „Mummy ideaalne väimees” sai aastasissetulekuna ligemale kolm tuhat rubla.

      Paremat ei saanukski tahta.

      Ja sugulased?

      „Tema nõbu on õukonna ülemmarssal, keda Te tunnete – Teie sõbra vürstinna Dolgoruki abikaasa. Tema teine nõbu on meie suursaadik Londonis, kellega Daddy olla kohtunud ja kellest Daddy palju head rääkis.

      Tema ise saadab Berliinis krahv von der Osten-Sackenit Tema Keiserliku Majesteedi Wilhelm II juures. Krahv von der Osten-Sacken kohtleb teda siin kui oma poega. Ütleb, et just see mees on tema atašeedest kõige säravam, ja soovib igal võimalikul moel kaasa aidata ta diplomaadikarjäärile.”

      Venemaa suursaadiku favoriit Saksamaal? Ohvitser ja diplomaat Berliinis, kõige prestiižsemas saatkonnas?

      Seegi on suurepärane.

      Viimane eelis: ta isa oli äsja surnud, mistõttu ta sai vabalt endale abikaasa valida.

      „Järelikult ei ole ta perekonnalt oodata mitte mingit vastuseisu, isa keeldumist ei ole vaja karta.”

      Just see viimane Anna argument näitas selgelt, kui soodne oleks see abielu just Zakrevskite jaoks.

      Anna käis peale. Mummy ei tohi viivitada … See abielu oleks igas mõttes kiiduväärne.

      Maria Nikolajevna ei söandanud isegi järeldada, et tegu on erakordse võimalusega.

      Seda enam, et Bobiku sõnutsi oli Murotška juba vaimustanud kõigi diplomaatiliste esinduste atašeesid. Ja et ta näis olevat otsustanud abielluda esimese mehega, kes palub ta kätt. Õnn oli end ilmutanud selliste meeste seast parimana. Murotška oli seda tunnetanud. Oli võimalusest kinni haaranud. Aga kes teab, arutles Bobik. 17-aastasena võib veel meelt muuta.

      Maria Nikolajevna pidi maha suruma kannatamatu žesti. Meelt muuta? See noormees muidugi teadis, millest ta räägib! Kui palju abielusid oli tema sõlmimata jätnud? Ta ei suutnud kordagi kurameerimist lõpuni viia. Ta oli 30-aastane! Tüdrukuid oli talle ometi küllaga tutvustatud.

      Ahjaa, viimased olulised üksikasjad, sedapuhku Wilsonilt.

      Tema sõnutsi oli Murotška kavaler ohvitseridest-sekretäridest parim valik. Võluvamgi kui Anna krahv Jonov. Täpselt nii Wilson kirjutaski: „Minu arvates on ta südame poolest sama kaunis kui väljanägemiselt. See noormees näib mulle olevat väga väärikas, väga mõistlik ja väga tõsine.”

      Wilson rõhus veel teiselegi aspektile: „Ta on küll olekult reserveeritud, aga Babydeari näib ta kogu hingest armastavat. Reisi ajal näitas ta end võimelisena väga julgeteks tegudeks, väga suurteks eneseohverdusteks, et Mura südant võita.”

      Wilson ei täpsustanud, millistes tegudes need omadused väljendusid, küll aga oli mees tema väitel tüdrukusse „lõputult kiindunud. Meeletult armunud. Lausa kummardab teda”.

      See tõik oli tema ülistusliku stiili ainus nõrk koht.

      Kummardab omaenda naist? Olge nüüd, see refrään oli Maria Nikolajevnale tuttav. Oli ju teada, milliseks kujunes senaator Zakrevski „kirg”. Temagi oli olnud „võimeline väga julgeteks tegudeks, väga suurteks eneseohverdusteks”, et Maria Nikolajevna südant võita. Käe palumise ajal üks tõotus teise järel! Ja kui ta oli naise endale saanud … Eelistas ta hoopis talunaiste ja kurtisaanide seltskonda. Siis aga pärandas oma varanduse juutidest ja vabamüürlastest inimkõntsale! Ja jättis oma naise Berjozovajasse näguripäevi nägema!

      Tema Ausus oli välja mõelnud teooria, mille järgi ei tohi iialgi, mitte iialgi abielluda kellegagi armastusest, ja see reegel kehtis mõlema soo kohta. Nagu kogemus näitas, jäid kestma ainult praktilistel kaalutlustel sõlmitud abielud. Kusjuures need praktilised kaalutlused pidid hõlmama nii üht kui ka teist osapoolt.

      Nüüdne ideaalne väimees ei näidanud õnneks üles vähimaidki suuri tundeid.

      Mida teha?

      Paberil näis kõik korras olevat. Isegi abiellujate vanus. Tasakaal oli korralik: mees oli kõigest 11 aastat Murotškast vanem, 28-aastane. Ta isanimi oli väga ilus. Väga vana. Lausa väga auväärne. Mehe nimi oli Johann von Benckendorff, hüüdnimega John, mida hääldati inglisepäraselt.

      Tal ei olnud aga tiitlit.

      Too Benckendorff kuulus suguvõsa nooremasse harusse. Teine haru, kuhu kuulusid krahvid Benckendorffid, olnuks hiilgavam.

      Seda aga ainult kodanlaste silmis. Maria Nikolajevna teadis väga hästi, et vene aristokraatide seas ei olnud kõige aadellikumatel perekondadel tihtipeale tiitleid.

      Mida teha?

      Võiks ju veel mujalt infot otsida.

      Ja kui see info klapib nende viie kirjaga, mida Maria Nikolajevna nüüd voltis mõtlikult ükshaaval kokku, sidus üheks kirjapakiks ja pistis hoolikalt oma kirjutuslaua sahtlisse … siis, jumala pärast, sündigu nii!

      6. peatükk

      „MIS TEHTUD, SEE TEHTUD!”

1911

      1911. aasta 24. oktoobri hommikul seisis keisririigi kadunud senaatori Ignati Platonovitš Zakrevski nelja lapse guvernant Berliinis Venemaa suursaatkonna väikeses õigeusu kabelis ning esindas noorima tütre pulmas oma perenaist.

      Ema puudumine ei tähendanud sedapuhku sugugi vastuseisu tütre valikule. Või kaasavara kohta kokkuleppe puudumist väimehe perekonnaga. Otse vastupidi. Proua Zakrevskaja oli pruudile-peigmehele andnud oma õnnistuse, teinud seda väga meeleldi ja väga sooja südamega. Aga asjatoimetused tema enda naasmiseks Peterburi võtsid kogu ta aja,