Mura. Alexandra Lapierre

tunnistajaks minema. Anna pidi talle pulmaööks nõuandeid jagama. Wilson pidi kõige muu eest hoolitsema. Ei, armsal Murotškal ei olnud enam Mummyt tarvis.

      Tüdruk oli märtsikuus tähistanud oma 18. sünnipäeva ning ihkas seda abielu Berliini saabumisest saadik, nüüdseks juba ligemale kuus kuud. Tal oli olnud küllaga aega valmistuda sakramendi saamiseks.

      Maria Nikolajevna ei olnud siiski nii rumal, et poleks taibanud, et tema armsal Murotškal on tänu pulmale, välismaal kiiresti sõlmitud abielule olemas nüüd põhjus, et Ukrainasse mitte naasta. Võib-olla lausa selleks, et oma ema eest pageda?

      Kõike muud, aga mitte naasta Berjozovaja Rudkasse.

      Ka Alla ei olnud Nice’ist tagasi tulnud. Tema väitis, et peab lahutuse tõttu Prantsusmaal olema ja et sellel protsessil ei näi lõppu tulevat.

      Bobik ja Anna olid endiselt Saksamaal.

      Maria Nikolajevna püüdis jätta muljet, et mõistab neid kõiki: nüüdisaegsete noorte jaoks, selliste kosmopoliitide jaoks, nagu on tema lapsed, nagu oli nende isa, oli Euroopa ilmselt moodsam, innustavam kui igavene Venemaa. Nende vana ema maa, Venemaa.

      Elagu siis pealegi Euroopas!

      Sõbrannadele ei hakanud ta otsesõnu ütlema: „Jumal nendega, sain neist lahti!” Aga seda ta ometi mõtles.

      Murotškasse suhtus ta teisiti. Kallistas teda mõttes tugevasti, õnnistas teda kogu hingest, palvetas ööd ja päevad tema õnne eest: „Toogu Jumal talle õnne ja küllust. Hoidku Taevaste Kuninganna teda oma püha kaitse all!”

      Mis aga kaasavarasse puutus, siis kuna lahke Johann von Benckendorff oli nõus tema tütrega abielluma ilma tavapäraste läbirääkimisteta, siis milleks olla kuningast kuninglikum? Küll jõuab ka varast rääkida, kui noorpaar on Peterburi naasnud.

•

      Tseremoonial osalesid kõik Berliini diplomaatilised esindused. Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, mõistagi ka Venemaa. Pulm peeti silmatorkavalt kõrges seltskonnas. Kabel oli rahvast pilgeni täis.

      Ohvitserid nööpidega kedrides või säärsaabastes, helkivate pagunite, poleeritud vööga, paremas käevangus vormimüts, kahenurkne müts või Pickelhaube. Markiisid, krahvinnad, parunessid kitsastes korsettides, pikkade hõlmadega jakkides, liibuvates seelikutes, päikesevarjudega, kuigi oli talv, suurte lillede ja linnukujudega kaunistatud kübaratega. Pikkade habemete ja kuldtikanditega papid.

      Viirukisuits ja kantorite kõnelaulud ei suutnud ometi varjata kohalolijate ärevust ja vaiksel häälel peetud vestlusi. Daamid sosistasid, et Ukrainas olid Zakrevskite noored tütred suuresti kompromiteeritud. Naised mõtisklesid, milline maine on neist noorimal, kes näis pisut liiga hästi teadvat, mida ta elult ootab. Sosistasid, et vastus peitub ühesainsas sõnas: kõike. Tema tahab kõike näha, kõike teha, kõike läbi elada.

      Ilus ja tark Benckendorff oli langenud tema püünisesse.

      Alles siis, kui sisenes Tema Ekstsellents Venemaa suursaadik valges paraadvormis, rinnal impeeriumi kõrgeimad aumärgid, jäid kohalolijad pisut vaiksemaks. Saadik astus lühikesel sammul, nägu moonutatud, jalg paindumatu: aastataguses rünnakus oli tal vasak kehapool jäänud halvatuks. Kõrge vanus ja vigastused ei olnud aga põhjuseks, et teda teenistusest tagasi kutsuda, mis tekitas suurt meelehärmi kurjadele keeltele, kes teadsid rääkida, et Venemaa ja Saksamaa ulatuslikud kriisid, mis olid alanud pärast Jaapani sõda, nõuavad peenemat intelligentsi, kui on sellel vanal paksunahalisel mürakal.

      Ta ise ei pannud aga kuulujutte millekski. Krahv Nikolai von der Osten-Sacken oli keisri ja tsaari kõrgkihi suhteid juhtinud ligi 16 aastat. Ja nii Vene kui ka Saksa impeerium olid sellega rahul.

      Ülima austuse avaldusena juhatas just tema pruudi altari ette: selle žestiga tõi ta noore naise Berliini ja Peterburi kõrgema seltskonna ette ning võttis ta kõigist hoolimata selle liikmeks.

      „Kui noor! Kui graatsiline! Kui kaunis!” Kui ta astus altari poole, kostis üha uusi märkusi. „Imeline kleit! Ülikaunid pitsid!”

      Pitsiribade ja tüllkangaste järel tuli, pruutkleidi saba peos, krahvinna Jonova, kes oli ka väga kaunis oma laia servaga kübara all enneolematu säraga kiirgavate punaste juustega.

      „Kaks õde on väga erinevad … Aga mõlemad on ühtviisi ilusad.”

      Ducky pilk oli suunatud oma tüdrukutele ning oli tulvil armastust.

      Babydear oli nõudnud, et Ducky seisaks esimeses reas, samal kohal, kus pidanuks olema ema. Suurt kasvu, saleda ja oma tagasihoidlikkuses elegantsemana kui enamik aadliprouasid oli guvernant võtnud suurilmadaami hoiaku, märkisid pruudi tunnistajad Jonov ja Bobik, kes seisid guvernandi taga. 47-aastane proua Wilson näis olevat sinna seltskonda lausa sündinud, ta tõesti kuulus sinna.

      Wilson ei pööranud Babydearilt pilku.

      Silmitsedes tüdruku profiili, mida ta võis vaevu loori taga aimata, vaadates, kuidas neiu hoiab oma pead kõrgel, näitamata üles ei alandlikkust ega hardust, nähes tüdruku kindlat ja jõulist pilku, mille kohta ta ise ei osanuks öelda, kas see säras rõõmust või helkisid seal pisarad, tundis ta kurgus pitsitust.

      Kui lapsuke temast möödunud oli, keskendus Ducky mehele, kes ootas pruuti taamal ikonostaasi uste ees seistes. Johann von Benckendorff oli just selline, millisena Ducky oli teda Tema Aususele kirjeldanud: tõsine ja väärikas, suurt kasvu, korraliku rühiga, vuntsid ülespoole pööratud otstega, nagu tol ajal moes. Mees oli äärmiselt liigutatud, hoolimata sellest, et ta ilme oli läbitungimatu ja pilk jahe.

      Polnud vähimatki kahtlust, et Babydear ei saanuks leida paremat abikaasat. Samas oli tüdruk veel väga noor – 18-aastane –, et hakata abielunaise elu elama.

      Ducky tundis, et muutub murelikuks. Kas ta oleks pidanud nõudma, et pulm lükataks edasi, kuni nad on Venemaale naasnud?

      Või tuli äkiline kurbus kõigest nostalgiast Babydeari – keda nüüd hüüti Marydeariks või ka Marieks – lapsepõlve järele, igatsusest selle nüüdseks igaveseks kadunud aja järele, kui väike tüdruk kuulus veel täienisti temale?

•

      „Kuidas siis on?” küsis Anna, tõstes õe juustelt ettevaatlikult loori ning apelsiniõitest krooni.

      Ducky ja oma toateenija abiga võttis Anna lahti juuksekrunni, mille soenguseadja oli kinnitanud sadade nõeltega. Viimaks langes pats lahti ning juuksed vajusid lainetena ööks valmistuva pruudi õlgadele.

      Anna kõhkles. Kuidas teha pulmaööst juttu?

      Kas sellest tuleks üldse juttu teha? Hoiatada Murotška selle eest, mida mees temalt ootab? Öelda, et ta kuuletuks, nagu nõudis Mummy, õhutada teda kannatlikkusele ja allaheitlikkusele?

      Anna tundis oma noort õde piisavalt hästi ja teadis, et häbelikkus Murotškat ei kammitse. Ta oli näinud, kuidas Murotška Ukrainas ja Saksamaal flirtis ja koketeeris. Murotška püüdis lausa vaistlikult mehi võluda. Märkamatult ja ise sellele mõtlemata hullutas ta mehi, köitis neid, ahvatles neid. Talle meeldis hirmsasti lugeda nende silmist kirge. Ta mängis tulega. Talle meeldis meeldida. Ja mitte üksnes härrasmeestele. Meeldida kõigele, mis liigutab. Murotška ei edvistanud, ei, ta ei maneeritsenud. Ei mingit teesklust. Ei mingit peenutsemist, ei mingit eputamist. Aga ta janunes meeste järele ja püüdis endale saada nende tähelepanu.

      Tal oli väga omapärane viis vestlejaid köita ja hoida nendega samal ajal distantsi. Ta oskas hoolega kuulata, tal oli ainuomane keskendumisvõime. Kui tema poole pöörduti, vastas ta heasoovliku tähelepanelikkusega. Need vähesed Berjozovaja Rudka naabritest ohvitserid, kes olid Berliinis Jonovitel külas, käisid kõik oma muresid temaga jagamas ning olid võlutud ta abivalmidusest ja peenusest. Lõpuks sattusid nad vaimustusse. „Nii imeline noor neiu!”

      Võib-olla. Seda aga ei tohtinud ülemäära usaldada. Murotškat ei saanud pidada ullikeseks. Alla armusuhe ja äpardused olid ta juba ammu armastuse üksikasjadega kurssi viinud. Ta teadis väga hästi, kuidas lapsi tehakse. Ja – meeldigu see Mummyle või mitte – teadis väga hästi sedagi, mida ta abikaasa hakkab öösel temaga voodis tegema.

      Anna mees,