Mura. Alexandra Lapierre

oli Berliinis ametis olnud 16 aastat. Sverbejevi hinnangud Osten-Sackeni tegevusele Saksamaal ei olnud sugugi sellised, et oleks tekkinud pingevaba õhustik.

      Teised omakorda arvasid, et Johni sünguse põhjustas ta sõbra ja näälu Platon Ignatjevitš Zakrevski ehk Bobiku surm samuti 1912. aasta suvel.8 Ta suri häbiväärsesse haigusse, mille nime ei öeldud Berliinis välja. Bobik lahkus 32-aastasena. Saatkonnas teda enam ei mäletatudki, aga tugevalt perekondlik John näis temast puudust tundvat.

      Oli neidki, kelle arvates tuli Johni ärevus rahvusvahelistest pingetest: Saksamaa tahtis alustada sõda, Saksamaa valmistus selleks, Venemaa ei olnud aga selleks valmis. See oli Berliinis kõigile teada. Iseäranis John von Benckendorffile.

      Viimaks toodi välja vastasseis Johni ning keisrinna rügemendi husaari, traagilise ja nägusa Afanassi Ivanovitš Gramovi vahel. Kuulujuttude järgi oli tegu au kaitsmisega, millega oli seotud ka Johni naine. Räägiti lausa duellist, mille sõjaväearstid olid in extremis ära hoidnud sellega, et saatsid noore tuulepea end Šveitsi ravima.

      Ei julgetud väita, nagu oleks armuline proua von Benckendorff end kompromiteerinud. Ei julgetud öelda teisi veel rängemaid sõnu. Kas naine oli süüdi või teelt eksinud või tuli lausa kasutada saatuslikku sõna abielurikkuja? Midagi sellist ei öeldud.

      Ometi kardeti, et ta võis oma nooruse, kogenematuse, suure spontaansuse tõttu olla astunud mõne ettevaatamatu sammu.

      Sellest, mis oli omal ajal riivanud ta õdede mainet, räägiti kuulujutte. Eks räägitud ju seltskonnas, et Zakrevski tütardel on temperamenti? Ilmselt lausa ülemääragi.

      Kuidas ka ei olnud, lõplikku tõde ei teadnud keegi.

      Benckendorffide teise abieluaasta traagikast ega stseenidest ei jõudnud midagi avalikkuse ette. Mõlemad abikaasad olid sama diskreetsed ega usaldanud oma saladusi kellelegi. Marie paljud sõbrannad pidid piirduma vaid oletustega.

      Kindel oli vaid üks: paar, keda oli varem nimetatud maagiliseks, paar, keda oli arvatud nii hästi kokku sobivat, oli raskustes.

      Aasta hiljem näisid asjad olevat settinud ja elu tundus olevat jälle kindlatel rööbastel: proua von Benckendorff ootas last. Sünnitama pidi ta minema Eestimaale oma abikaasa perekonna juurde Jäneda mõisa, nagu nõudsid tavad.

      Kui Marie pärast 1913. aasta viimaseid hobuste võiduajamisi Berliinist lahkus ning suundus kogu oma elamisega uutesse valdustesse, kaasas abikaasa, inglannast guvernant, õetütar Kira ja hulk venelastest teenijaid, lepiti kokku, et ta naaseb Saksamaale sügisel jahihooajaks.

      Tagasi tuli aga ainult John.

      2. oktoobril sünnitas naine talle poja. Pauli … Esimese poja lasi mees ruttu ristida luteri usku, nagu oli tavaks kõigi tema suguvõsa meessoost järeltulijate puhul.

      Kui sünnib veel üks laps ja see on tütar, pidi too üles kasvatatama õigeusu vaimus, nii nagu kõik venelannast ema tütred.

      Johnist sai taas sümpaatne ja lahke mees, täiuslik gentleman, kellena teda oli omal ajal tuntud. Ta oli jälle õnnelik. Õnnelik, aga ilma naiseta ta kõrval. Berliini seltskonna suureks meelehärmiks ei naasnud Marie von Benckendorff Saksamaale.

      Ei naasnud sinna pikka aega.

      8. peatükk

      MURA BENCKENDORFF EESTIMAAL JÄNEDA MÕISAS

1913–1914

      Kes osanuks pool aastat varem arvata, et Mura võiks Berliinist ära sõita nii suure õhinaga? Ja et ta leiab selles Eesti mõisas nii palju rahu ja rõõmu?

      Nõjatudes teise korruse terrassi rõdule, kuhu pääses otse tema toast, silmitses Mura Jäneda kaunist maastikku.

      Ta pilk jäi peatuma puulatvadel, sinisel suurel järvel, mõttes heitis ta aga pilgu möödunud aastatele.

      Saksamaal tehtust ei kahetsenud ta midagi.

      Bobiku surm jäi alatiseks varjutama ta viimaseid mälestusi. „Vaene Bobik,” mõtiskles Mura. Bobikut ei tuntud, teda ei armastatud. Mura püüdis meenutada Bobikut oma lapsepõlves, aga vend oli olnud temast 13 aastat vanem ja lahkunud Berjozovajast Mura meelest liiga vara. Berliinis vaevas Bobikut kohutav haigus, süüfilis, mis oli ta keha mädandanud kuni luudeni ning võtnud talt mõistuse. Vaene Bobik, keda saatkonnas ei nutnud mitte keegi taga. Teda ei jäädud taga igatsema ka Peterburis, kus Mummy muretses pigem selle pärast, et varjata poja haigust sõbrannade eest, kui et hoidis tema mälestust au sees. Ainuüksi John ja Ducky olid suutnud tema suhtes üles näidata tundeid, tõelist kaastunnet.

      Kui ta mõtted pöördusid Johni käitumisele, muutusid need ekslevaks ja kõhklevaks.

      Kriisis, mida nad olid läbi elanud …

      Mura mõttekäik takerdus, peatus, muutis suunda, tiirutas, hakkas otsast peale.

      Sellest naeruväärsest armusuhtest oli mees teinud lausa draama!

      Miks ei võinuks ta olla paindlikum, avatum? Johnile ei olnud võimalik midagi selgitada. Temas süttis kohe viha. Kättemaks. Ta oli oma seisukohtades raudkindel. Ta oli kohe süüdistanud naist kõige rängemas patus, oli ta ära kuulamata hukka mõistnud, teinud oma vihahoos ja armukadeduses sädemekesest lausa tragöödia.

      Mura tundis end tõesti süüdi olevat. Aga mitte Johni ees. Enda ees. Ta vihkas mõtteid enda käitumisest, edevusest, rumalusest. Mis küll oli ta peas möödunud aastal toimunud? Raske öeldagi!

      Kas ta oli tõesti küsinud endalt tund tunni järel, päeval ja ööl: „Kas see ongi Armastus? Kas tema ongi mu unistuste mees?”?

      Armastus? See husaar oli ju hull! Ja too teine, madame de M., kes hoiatas teda elu lühiduse eest: „Teie võite surra, ilma et oleksite üldse elanudki!” Too naine ei olnud mitte sõbranna, vaid vaheltsobitaja nagu mõnes Zola romaanis, nagu mõni „Nana” kupeldaja. Mural olid sellest naisest nii valusad mälestused, et ta ei suutnud enam ta nimegi välja öelda.

      Kogu sellest perioodist oli talle jäänud häbi- ja jälestustunne.

      „Ära tunnista midagi üles!” oli Anna soovitanud.

      Anna ise kannatas oma abikaasa armusuhete tõttu. Ja Johni juures oli ta märganud samu jooni, mis vaevasid teda ennast: Anna teadis kogemusest, et abielurikkuja parim kaitse on eitus.

      „Ära tunnista üles … Mitte midagi … Mitte mingit flirtimist. Ära tunnista üles!”

      Mura oli olnud ettevaatlik.

      Käed, mis riivasid tema omi, embused, suudlused ukselävel … Ta oli kõike ühtviisi eitanud.

      Oli ehk John sellele, mis tema silmis oli esimesest kahtlusest peale olnud väljakannatamatu auhaavamine, nii kiiresti reageerides päästnud Mura rängemast langusest?

      Seda võis vahest tõesti öelda: John oli kaitsnud teda tema enda, Mura, eest.

      Ometi oli mees jäine, põlglik, mõtetega mujal. Temaga oli võimatu rääkida, temaga oli võimatu kokku saada. Rääkimata tema usalduse taastamisest … Kui palju pisaraid pidi Mura nädalate kaupa valama, kui palju meest hellitama ja keelitama, et too laseks naisel taas läheneda. Alles kõige peenemate läbirääkimiste järel oli Mura suutnud jõuda ta magamistuppa, tema voodisse. Ja isegi seal … Milliseid armuimesid ja millist osavust pidi ta kasutama, et veenda meest teda oma embusse võtma! Johniga oli jälle kõik vastupidi tavapärasele: naine pidi meest sundima, et too teda võtaks. Õnneks oli nende leppimine juba esimesel ööl vilja kandnud. Ja lapseootus oli mehe olekut taas muutnud.

      Andestuse saavutas Mura aga alles üheksakuuse raseduse järel. Ja seegi andestus ei olnud täielik.

      Tõtt-öelda kandis John oma varasema armastuse nüüd üle nende lapsele. Ta käitus jälle iseendana vaid lapse suhtes.

      Elu oli tõesti ettearvamatu. Kes võinuks arvata, et Pauli sünd Jänedal liigutab Murat vähem kui näiteks Kira tulek Berjozovaja nursery’sse?

      Ei, asi polnud selles, et Mura ei oleks

8

Platon Ignatjevitš Zakrevski suri siiski 1915. aastal.