Mura. Alexandra Lapierre

olid just nii soovinud. Olgu nii.

•

      Maria Nikolajevna sai oma tulemuste üle uhkust tunda. Pärast nelja aastat tööd, nelja aastat ränka kokkuhoiupoliitikat, nelja aastat ohvrite toomist oli ta viimaks arvepidamise korda saanud ning viinud tootmise oma valdustes tasakaalu. Jõupingutused kandsid vilja. 1905. aasta verised mässud – „Revolutsioon”, nagu kadunud senaator oli oma tavapärase modernsusearmastusega neid rahutusi kutsunud – näisid nüüdseks olevat kaugel selja taga. Maria Nikolajevna oli oma talunikud korrale kutsunud. Ja häda sellele, kes võinuks tema uue elukorralduse kahtluse alla seada! Viinakoda ja suhkrutehas töötasid täisvõimsusel, salpeetri tootmine andis korralikku sissetulekut.

      Ülesanne oli täidetud.

      Maria Nikolajevna kavatses taas suunduda tsivilisatsiooni keskele, seada end jälle sisse Peterburis. Vihatud abikaasa oli talle jätnud Fontanka kaldapealsel korteri ja just seda kavatses ta nüüd kasutama hakata. Oli aeg asuda uuesti endise elurütmi juurde, kõrge aristokraatia ridadesse: veeta talved pealinnas pidustuste ja tantsupidudega, käia suvitamas oma maavaldustes. Kuigi tema varandust ei saanud enam pidada mõõtmatuks, võimaldasid leskproua Zakrevskaja sissetulekud tal uuesti elada seisusekohast elu.

      Mis aga puutub puhkusesse, mida Murotška temalt valjuhäälselt nõudnud oli …

      Ema ohkas. Kas ta oleks pidanud keelduma?

      Ta oli lugenud kirju, mida Murotška vahetas Annaga sestpeale, kui Anna oli Saksamaale põgenenud. Kaks aastat kirjavahetust. Ja see, mida Anna kirjutas, kuidas ta kirjeldas oma elu Berliinis, ei olnud Maria Nikolajevnale vastumeelt. „Kui Sa Berliini tuled,” oli Anna oma nooremale õele kirjutanud, „võta kaasa oma kõige elegantsemad tualetid, sest tantsupidusid on siin palju.”

      Kirjeldus oli igatahes ahvatlev.

      Kuidas võinuks Murotška sellisele kutsele vastu seista? Tantsida keisri õukonnas … Maria Nikolajevna mõistis tütre soove. Nõustus nendega. Ta soovis Murotškale ainult parimat.

      Anna oli võtnud endale ülesande saada emalt luba, kaubelda see talt välja. Kirjavahetus Murotška võimaliku reisi üle oli neile mõlemale saanud ettekäändeks, et omavahel ära leppida. Anna kinnitas, et tema ise ja tema abikaasa krahv Jonov võtaksid väiksekese oma kaitse alla. Ühtlasi pidi tema üle valvama nende vend Bobik, kes oli nimetatud Venemaa suursaatkonna sekretäriks Berliinis.

      Anna ja Bobiku kaitse all? Või veel.

      Aga kuidas sai ta Murotškale vastu olla, kui tütar rääkis temaga oma armsal häälel? „Palun, Mummy, lubage mul neile külla sõita!”

      Noorima tütre peale mõeldes tundis Maria Nikolajevna end otse jõuetuna. „Paar nädalat puhkust, palun, Mummy, öelge jah, ma nii väga palun teid … Et ma saaksin saksa keelt harjutada.” Murotška hääl oli pisut kähe … Tõeliselt armas kiisuke.

      Ja nüüd siis selline uudis.

      Kiri, mida Maria Nikolajevna oma süles hoidis, viies kiri, tuli ohvitserilt, kes oli võtnud nõuks reisi ajal tema kiisukesse ära armuda. Palus tütre kätt.

      Mõeldes oma ülejäänud väimeestele, ohkas ema kibedasti.

      Nemad olid tühine puru.

      Halvim näis olevat selja taga. Ta oli suutnud hoida oma mainet kõrgel. Ja see oligi kõige tähtsam.

      Nüüd saab kogu maailm öelda, et senaator Zakrevski lesk on pannud oma tütred mehele iidsete vene aadlisuguvõsade järeltulijatele: Jonovid ja Engelhardtid on tsaari teeninud juba mitu põlvkonda.

      Peterburis pidid need abielud muidugi paistma naeruväärsena. Eks räägitud ju omal ajal võimalikust abielust kaksikute ja keisri kahe õukondlase vahel?

      Maria Nikolajevna ei jäänud kahetsevaid mõtteid pikalt mõlgutama.

      Tõtt-öelda tundis ta pärast kõiki neid raputusi pigem kergendust. Oma energilisusega oli ta vältinud häbistamist ja päästnud pere au: tema kahel tänamatul tütrel oli üpris hästi läinud. Üks neist oli nüüd krahvinna Jonova, teine krahvinna Engelhardt. Nende lapsed saavad vanemate tiitli päranduseks. Kas saakski midagi enamat tahta?

      Nii või teisiti oli õnnetus juba toimunud. Anna oli sünnitanud tütre, kes kasvas Berliinis. Nüüd ootas ta teist last. Häbitu Alla oli aga 2. juulil 1909 sünnitanud samuti tütre, kelle Maria Nikolajevna oli lasknud registreerida Nice’is isanimega, mille ta oli Alla lapsele ostnud.

      Et sohilaps oleks veelgi rohkem seaduslik, oli Maria Nikolajevna nõudnud, et lapsele antaks ristimisel eesnimi, mida kandis tema eeldatav isapoolne vanaema, krahvinna Kira von Engelhardt, nende naaber Ukrainas.

      Nimi ja tiitel. Nooruke krahvinna Kira sai ilma suuremate probleemideta elada teadmatuses oma saladuslikust päritolust: tema kuulub aadlike sekka ega pea hakkama küsimusi esitama. Isanimi oli tal aadellik ja sellega oli kõik öeldud. Kõik muu ei puutu temasse, ei temasse ega kellessegi teisesse.

      Pealegi möönis Maria Nikolajevna, et Kira tõeline isa ei olnud sugugi kõige näotumate killast. Parun von Bistram oli osutunud küll lurjuseks, aga oli sarmikas mees. Ilmselt oli ta sama nägus mees kui Anna abikaasa, Vladimir Vladimirovitš Jonov, keda peeti Berliinis kuuldavasti kõige kaunimaks Vene ilu esindajaks.

      Ainult selle suhtes, kavaleride välimuse suhtes, jagas ta kaksikute maitset. Ja oli neile selle eest tänulik. Teda rahustas noorukese krahvinna Kira graatsilisus, kui tolle ema, Alla, oli tüdruku Berjozovajasse toonud. Kõik tema lähikondsed ja eriti Murotška olid kiitnud lapsukest, kes oli lausa imeline, üleni armas.

      Vähemasti oli lapselapsi meeldiv vaadata!

      Loomulikult pidi varem või hiljem langema talle kohustus hakata tüdrukuid toitma ja üles kasvatama. Selle suhtes ei loonud Maria Nikolajevna endale mingeid illusioone.

      Kui Anna vähemasti püüdis jätta muljet, et ta kasvatab oma tütart, siis Alla ei tundnud oma tütre vastu üldse huvi. Mida suuremaks Kira sai, seda rohkem näis ema tütre olemasolu eiravat. Ja see oli veel pehmelt öeldud. Alla näis oma tütart lausa kartvat.

      Just Murotška võttis selle töö enda kanda, mängis lapsega ja valvas, et ammed tema eest ikka piisavalt hoolitseksid, Murotška tegi seda nii innukalt ja täpselt, et üllatas isegi Duckyt. Kes võinuks aimata, et Babydearil on niisugune emainstinkt? Eluilmas polnud ta nukkudega mänginud, veel vähem nukuserviisidega. Alailma oli ta õues ratsutamas või tennist mängimas ja jäi paigale ainult raamatukogus. Kui sedagi! Isegi seal luges ta püstijalu, kõndides. Oli ta käinud naabermõisate nursery’des hällide juures? Mitte kunagi. Erinevalt teistest tüdrukutest jätsid vastsündinud ta täiesti ükskõikseks.

      Ainult pisi-Kira leidis ta silmis armu. Pealegi oli tüdruk temaga sarnane. Brünett nagu temagi, mitte punapäine nagu Alla, ja samasuguste suurte kastanpruunide silmadega … Sama välimusega laps. Polnuks Murotška nii noor, võinuks teda pidada lapse emaks.

      Murotška pühendumine õetütrele liigutas Maria Nikolajevnat pisarateni. Ta lapsuke oli tõesti suureks kasvanud.

      Pärast kõiki neid aastaid oli ka temal endal, vaesel Maria Nikolajevnal, puhkust tarvis.

      Berliini? Euroopa kõige prestiižikamasse suursaatkonda … Miks mitte?

      Jah. Mingu Murotška pealegi mõneks nädalaks Berliini Anna juurde. Ema andis tütrele oma nõusoleku.

      Aga ainult tingimusel, et Wilson läheb tüdrukule saatjaks. Ja et samas viib Wilson Berjozovajast minema pisi-Kira, kelle karjumist Alla üldse ei talunud, kui just Murotškat juures ei olnud, kes lapse sülle võttis, kiigutas ja temaga mängis.

      Nii või teisiti pidi Alla koos „abikaasaga” Prantsusmaale naasma, et alustada lahutusprotsessi, mille jaoks nad olid Nice’i kohtule avalduse esitanud.

      Mingu nad kõik ära!

      Ja pisi-Kira jäägu Anna juurde. Annal oli juba nagunii perekond: kindlapeale võiks ta üles kasvatada ka õetütre, kellele ta pealegi oli ristiema.

      Jah. Berliin.

      Tingimusel, et Murotška jõuab novembriks Peterburi tagasi: