Mura. Alexandra Lapierre

kaasa võtma „oma kõige elegantsemad tualetid, sest tantsupidusid on siin palju”.

      Berliini üdini kosmopoliitses seltskonnas, mille aristokraadid olid lähedaste veresidemete kaudu üksteisega seotud – nagu ka kolm sugulasest valitsejat: tsaar Nikolai II, keiser Wilhelm II ja kuningas George V –, oli Mura täiesti hõivatud kuulujuttude ja pidutsemisega.

      Ringid, klubid, klannid – Marie von Benckendorff elas kogu hingest ning vestlused sõbrannadega kestsid kogu päeva.

      Erinevalt oma põlvkonna noortest naistest otsis Mura seltsilisi eeskätt väga kõrges eas prouade seast, lahkete ja filosoofialembeste hõimlaste hulgast, kelle lood varasemast elust köitsid teda väga. Need naised olid omal ajal Pariisis printsess de Croÿ juures senaator Zakrevskiga valssi tantsinud, mänginud temaga Londonis Bedfordi hertsoginna juures bridži ning tundsid uhkust, et nende tutvusringkond hõlmab tervet maailma.

      „Kohtuda välismaal kellegagi, kes on tundnud su vanemaid,” selgitas Mura Johnile, keda üllatas naise kannatlikkus teatavate kuulujuttude suhtes, „kuulda, kuidas räägitakse su kadunud isast, paneb paratamatult heldima.”

      Ja just heldimus väljendaski parimal moel Mura tundeid Berliini omaaegsete tippude vastu.

      Teistega, saatkonna atašeede naistega, rääkis ta kergematel teemadel, kuulujuttudest ja skandaalidest, isiklikematest asjadest. Tulevastest tantsupidudest või viimatistest tülidest lobises ta kirglikult enda kolleegiga Inglismaa saatkonnast Lady Russelliga, kes oli samuti äsja abiellunud. Russelli abikaasa kadunud isa oli olnud Inglismaa suursaadik, kantsler Bismarcki favoriit 1870ndatel. Mura armastus möödaniku vastu avas talle Russellide juures kõik uksed. Ja koos sellega ka nende lähikondsete juures Saksamaal.

      Mural oli veel kolmandat sorti lähisuhteid suurilmadaamidega, keda Berliinis ei olnud kuigi palju: ta käis läbi pariislannadega, kes olid rikkamad, kõrgemate tiitlitega, temast paarkümmend aastat vanemad ning kes tundsid elu ja andsid enda sõnul elulisi õpetusi talle edasi. Näiteks madame de Méricourt, pankur Davidoffi intelligentne ja hingestatud naine, kelle kohta kurjad keeled teadsid öelda, et ta ei ole niivõrd Méricourt, vaid pigem päritolult Merteuil6: nime, vara ja kommete poolest kuulus ta „vägagi 18. sajandisse”. Ühtlasi oli ta Mary lähikondsete seas ainus isik, kelle mõju Ducky raevukalt hukka mõistis.

      Peale selle … Püssidega jahikäigud Johni preislastest vanemate juures, pärastlõunased hobuste võiduajamised Potsdamis, galaõhtud ooperiteatris, vastuvõtud Hohenzollernite ja Habsburgide perekonnalossides – lõbustustel ei olnud lõppu.

      Ja kuigi Ducky oli omal ajal leidnud, et Babydeari kiindumus õhtusöökide ja laste tantsupidude vastu, tantsu-, uisutamis- ja ratsutamistundide vastu oli kurnav, ei olnud tal aimugi, kui hoogsalt suhtub neiu külaskäikudesse ja külaliste võõrustamisse.

      Isegi John, keda kammitsesid ranged tavad ja austus traditsioonide vastu, isegi tema, kes nõudis, et järgitaks kõiki Vene ja Saksa kombeid, tundis aeg-ajalt roidumust. „Tule taevas appi! Marie, sa oled väsimatu!” hüüatas ta naeratades. Entusiasm, millega naine täitis oma seltskondlikke kohustusi, äratas temas lugupidamist.

      Ta teadis, et abikaasa teeb tagasi Berjozovaja üksinduses veedetud aastaid. Ja et see paigaloleku ja suletuse aeg oli jätnud naisesse nii valusa mälestuse, et Mura kutsus seda lausa enfer’iks7. Nüüd tähendanuks kahekesi koju jäämine, et naine on kaotanud uudishimu ega taha midagi näha, elu elada.

      Aga tantsida, lobiseda, kuulujutte rääkida …

      Tegelikult ei võlunud arvukates saatkondades Murat mitte kotiljonid ja valsid, vaid mõttevahetused.

      Diplomaatide õhtusöögid? Õhtud olid ilmselgelt seda põnevamad, mida suletumas seltskonnas neid veedeti! Abikaasa jaoks oli see aga tõeline ristiretk … Sest kuigi sellised ohvitserid ja diplomaadid nagu John von Benckendorff võisid ametiresidentsides poleeritud parketil jalga keerutada, oli neil keeruline saada kutseid väiksemas seltskonnas peetavatele õhtusöökidele enne, kui nad pälvivad kindrali aukraadi.

      Aga just see meeldis Murale üle kõige. Tipp-poliitika.

      Kuulata, kuidas laua ääres arutatakse Maroko kriisi üle, vesteldakse Agadiri vahejuhtumist, kõneldakse Kameruni piiride õgvendamisest, Balkani Liidust, Kolmikliidust ja Antantist … Ja kaalutakse, kui suur risk on ulatusliku sõja puhkemiseks.

      Õppida tundma nii detaile kui ka üldpilti. Riike ärevile ajavaid kuulujutte ja kõmu, riikide esindajate mõtteid.

      Et mitte jälgida maailma kitsast perspektiivist. Ja saada osa kõigest.

      „Kes iganes tahab Berliinis või Peterburis maailma kohta midagi teada saada, olgu siis kõrgest või madalast, keskmisest või põrandaalusest maailmast,” naljatas krahvinna Jonova, „peab igal juhul seda uurima mu õe käest.”

      Aastatel 1911–1913 oli proua von Benckendorff tänu inglise, prantsuse, vene ja nüüd ka saksa keele oskusele, teadmistele kirjandusest ja muusikast tõepoolest silmatorkav seltsiline. Tema hääle südantliigutav kõla oli suurepäraselt kooskõlas õukondade keelega, mida kõnelesid täievolilised ministrid, ajutised asjurid, konsulid, legaadid, kaitseatašeed … ühesõnaga kõigi pealinnade diplomaatilised korpused.

      Krahv de Chambrun, Prantsusmaa suursaatkonna esimene atašee, väitis end olevat tema suurim imetleja. Ja Venemaa saatkonna sekretärid olid temast vaimustuses. Inglismaa suursaadiku ameeriklannast abikaasa – vana Lady Goschen – oli oma „noorde vene sõbrannasse” nii kiindunud, et hoidis teda enda juures lausa paraadtrepi kõige ülemisel astmel ja väitis, et võtab tema seltsis vastu kuningas George V külalisi. Tema Ekstsellents Sir Edward Goschen tõstis järelroa kõrvale alati isiklikult klaasi: „Tema Majesteedi, meie liitlase tsaar Nikolai terviseks … Ja proua Benckendorffi, tema kõige hiilgavama saadiku särasilmade auks!”

      Joovastav uhkus, nauding elusolemisest.

      Ainus ebaselge küsimus: kas John kiidab ta edusammud heaks? Toetab oma naist? Üldse märkab teda? Mehe arvates oli Mura edu kõrgemas seltskonnas täiesti loomulik. Ei ainsatki komplimenti. Ei vähimatki vihjet imetlusele, ei ühtegi märki tähelepanust, mida naine nii väga vajas. Johni suhtumine oligi selline.

      Nähes naist olemuslikult osana iseenesest, ei pidanud John vajalikuks teda õnnitleda, veel vähem sellest joovastusse sattuda. Sellega, mis niigi sinu oma on, ei uhkeldata, selle eest ei tarvitse end õnnitleda, sellega ei eputata. Taktitundest, sündsusest, heast maitsest hoopis vaikitakse. John oleks pidanud oma ülistussõnu ebakohaseks.

      Manades näole ükskõikse ilme, jättis mees ta salongide lävel sinnapaika ning suundus ise teiste vormikandjate sekka. Nõnda jättis ta mulje, et annab naisele vaba voli ühe juurest teise juurde käia ja imetlust äratada, nagu oleks teinud kõik hästikasvatatud mehed.

      John jäi sedavõrd kaugeks, sedavõrd külmaks, et Mura ei osanudki ette kujutada, kui väga Johnile meeldis see hetk, mil kõigi pilgud pöördusid ta naise poole. John ise varjus toataimede taha, kuulas tähelepanelikult ega suutnud pilku ära pöörata.

      Marie kirg Worthi kleitide ja Fabergé ehete vastu oli temast teinud ühe kõige moodsama naise Berliinis. Johnil endal ei olnud mingit tõmmet ei moodsate naiste ega ülemääraste kulutuste vastu. Seevastu Marie … Suurt kasvu, sale, pariisliku šiki tipp. Väga lihtne elegants.

      Jah, Marie oli imeline. Ja tema ilu oli Johni silmis kõigest üks osa imest.

      Naisel oli imetlusväärne taktitunne. Protokolli keerdradadel ei eksinud ta iialgi, mitte ainsalgi korral. Väga selge arusaam tähtsuse järjekorrast. John oli temas leidnud võõrustaja, kellele ei olnud võrdset, ja pealegi veel erakordse koduperenaise, kes oskas teenijaid ohjes hoida.

      Samuti oli ta imelahke südamega. Õhtuti langes ta alati mehele kaela, tõi talle portsigari, hoolitses, et tal oleks hea olla. Viis, kuidas naine pingutas, et olla hea abikaasa, liigutas Johni. Marie oli lausa vaistlikult hea abikaasa, alati oma ülesannete kõrgusel.

      John oli näinud, kuidas ta naine Jonovite perekonna nursery’s Kirat hellitab,

6

Viide tegelasele Pierre Choderlos de Laclos’ teosest „Ohtlikud suhted”.

7

Pr „põrgu”.