Mura. Alexandra Lapierre

raevukat elutahet. Annaks jumal, et Murotška leiaks temaga hingerahu. Rahu, jah, just nimelt rahu … Vastupidi sellele, mida Anna ise koges Jonoviga, kes teda alailma pettis. Ja vastupidi sellele, kuidas elas Anna kaksikõde.

      Alla oli Nice’is kohtunud ühe oma kunagise kavaleriga ning alustanud temaga tormilist armusuhet. Mees oli ajakirjanik ja Zakrevskid olid Daddy ajal tundnud tema isa, Prantsusmaa Peterburi suursaatkonna kaitseatašeed, kadunud kolonel Louis-Étienne Moulini. Kirjades rääkis Alla, et abiellub René Mouliniga niipea, kui on Engelhardtist lahutanud, ja läheb mehega Pariisi elama.

      Hull! Sellel poisil ei olnud ei nime ega varandust.

      Abielu, õieti küll emadus, oli krahvinna Jonovale õpetanud, kui tähtsad on tavad, kombed ja alalhoidlikkus.

      Ei, selgitusi pole tarvis. Võib vaikida, mõtiskles Anna oma nooremat õde vaadates, Mural ei ole mingeid õpetussõnu vaja. Kui arvestada ta vanuse ja sotsiaalse taustaga, teadis ta niigi liiga palju.

      Peeglist paistis pruudi nägu. Tema tavapäraselt särav ja elav ilme oli kustunud. Küllap oli ta väsinud. Kurnatud pärast niisugust pikka päeva.

      Mura vaatas end, vaatas oma ovaalset nägu, teravat juuksepiiri ja tõrksat salku otsaesisel.

      Mura juuste kohta oli John – tema abikaasa John – öelnud, et tema meelest on need kui samet ja siid. Et talle meeldib ta juuste sära, tume sära, oli John täpsustanud.

      Miks ta mõtles täna õhtul Johni peale, nagu oleks ta olnud olemas minevikus? Mõistatus.

      Ühtlasi ütles John, et tüdruk, Marie, kehastab tema silmis Ukraina ilu etaloni … Toeka kehaga. Harmooniline. Laiade puusadega. Peente randmete ja pahkluudega. Jalad ja käed hästi väikesed, aga sõrmed tugevad ja peopesad ütlemata pehmed.

      Selle kirjelduse omadussõnad olid ainsad ülivõrdes sõnad, mida John oli üldse kunagi endal lubanud kasutada. Lüürikahoos. Tavaliselt kõneles ta vähe, väljendus asju pisendades ning kasutas sageli understatement’i. Kirehoogudest … Oma sõnutsi austas ta pruudi au liialt, et lasta oma ihal võimust võtta.

      Mura oli olnud valmis mehele üdini anduma, ihu ja hingega. Kas mitte just see ei ole armastus? Andumine ilma piiranguteta, ilma end kammitsemata? Mees oli aga tüdruku tagasi tõrjunud. Vastupidi tavaloogikale! Ei mingit hellitamist, nõudis mees, ja veel vähem suudlusi ja kallistusi enne abiellumist.

      Mura meelest oli Johni rahulikkus võimas. Ta oli nii korralik, nii täiuslik. Mura imetles meest, austas teda kogu hingest. Teadis, et abikaasa on tulvil headust, tulvil sisemist heldust, mida tal endal jäi vajaka. Mura võttis nõuks tõusta tema tasemele, saada temasarnaseks.

      Võib-olla oli mees natuke liiga konservatiivne? Mõttejäik?

      Krahv von Osten-Sacken oli Murale rääkinud, et Eestis oli John astunud rügementi, millele tsaar oli teinud ülesandeks karistada 1905. aasta mässajaid. Et John oli suutnud tärkava revolutsioonialge karmilt maha suruda ja väga oskuslikult uuesti korra kehtestada. Et oma Jäneda mõisa talunikke juhib ta väga kindla käega.

      Mura oli selle peale kulmu kortsutanud. Suursaadik eksis, arvates, et peab Johni häid külgi ülistades lisama veel selle kaunistuse. Tööliste ja talupoegade verine mahasurumine ei olnud Mura vaadetega kooskõlas. Tema pidas end liberaalseks ja edumeelseks. Nagu ta isagi.

      Senaator Zakrevski oli oma kirjutistes suutnud ette näha neidsamu ülestõuse, millele suursaadik vihjas. Ta oli nende vältimiseks isegi välja pakkunud reforme.

      Mura oli Johnile ette lugenud Daddy viimase pamfleti, omamoodi moraalse testamendi pealkirjaga „Elagu terve mõistus!”. John oli aupaklikult kuulanud. Tegelikult kuulmata. Ta lasi oma kihlatul arvata, mida iganes too soovis, aga keeldus seda teemat arutamast.

      John … Ei, Johnile ei ole tarvis mõelda. Mitte praegu. Pigem juba tulla tagasi selle juurde, mida ta peeglist näeb.

      Juuksed, mida Ducky ühe käega hoidis ja teise käega jõuliselt kammis, sikutades neid harja pikkade tõmmetega tahapoole, needsamad juuksed meeldisid talle endalegi. Aga kergelt lame nina, mille ta oli mõne aja eest hobuselt kukkudes katki löönud? Ei. Ta vihkas oma nina! Kulmud näisid ulatuvat otse meelekohtadeni, silmad olid väga piklikud ja nende välisnurgad näitasid natuke allapoole, suu olid lopsakas ja kirsikarva, aga suunurgad vajusid ka allapoole. Kokkuvõttes nägi ta välja pisut kassi moodi, nagu Mummy oli omal ajal öelnud.

      Praegu oligi ta nagu kass, kes on kõrvetada saanud. Turris. Isegi väga kurb.

      Ometi hoidis ta end tagasi ja manas näole sunnitud naeratusevarju.

      Anna lausus saladuslikul häälel ja familiaarselt, nagu kutsudes õde üles pihtima: „Kuidas siis on, kullake? … Kas kõik läks nii, nagu sa soovisid?”

      Mura noogutas: „Täpselt nii.”

      Ta hääl, mis tavapäraselt oli pisut kähe, kõlas kummaliselt. Ta enda kõrvus oli see pisut summutatud. Peaaegu moonutatud.

      Kas see tuli tundest, et ta saab veel viimast korda olla oma guvernandi nii kaitsvate ja koduste käte vahel? Kas see tuli vanema õe hoolitsusest?

      Või hoopis ärevusest, meeleliigutusest, kui ta mõtles sellele, mis täna öösel viimaks juhtub Johni käte vahel?

      „Pulm oli fantastiline!” hüüatas Anna ja võrdles mõttes tänase tseremoonia hiilgust oma pulmaga Orbude kirikus.

      „Jah.”

      „Berliini kõrgkiht oli kohal. Nägid? Isegi hertsoginna Trachtenberg tuli!”

      „Jah.”

      „Vürstinna Hartzfeldt kiidab sind taevani. Ta on Johnile kaugelt sugulane ja ma kuulsin teda ütlemas, et ta võtab su oma tiiva alla.”

      „Ta ütles seda mulle ka. Imetore vanaproua.”

      „Oled sa õnnelik, kullake?”

      Mura mõtles, kehitas õlgu, ohkas ning lausus kergelt ja fatalistlikult: „Kui juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!”

      Anna vakatas jahmatusest. Ta oli lähedalt näinud, kui väga oli Mura tahtnud Johniga abielluda. „Kui juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!” Imelik kokkuvõte nii armunud tüdruku suust.

      Kas Mura tundis vaistlikult nüüd, kui suur armumishoog oli möödas, et on eksinud? Tundis hooti, et oli astunud vale sammu? Et nad mõlemad Johniga on valel teel? Seni ei olnud Mura midagi sellist välja näidanud. Ei vähimatki hirmu. Otse vastupidi, temas oli meeletut tahet edasi liikuda.

      Oli ta otsustanud, et taganemiseks on liiga hilja?

      Aga nüüd … „Kui juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!”

      Ükskõikne, muretu, et mitte öelda alistunud ja täiesti hoolimatu vastus üllatas isegi Duckyt. Too protestis: „But Mary, dear …”

      Tundes mõlema jahmatust, tõusis Mura püsti, et toast lahkuda.

      Ta ei püüdnudki midagi selgitada. Isegi kui ta seda tahtnuks, ei oleks ta seda suutnud. Talle endalegi jäid oma tunded mõistatuseks, millele ta ei kavatsenud valgust heita.

      Juhuks aga, kui Ducky või Anna püüab asja edasi uurida, kordas ta neile valjul häälel otsekui lõpliku kokkuvõttena oma pulma kohta: „Nii heas kui halvas, mis tehtud, see tehtud, saagu mis saab ja evviva!”

      7. peatükk

      PROUA VON BENCKENDORFFI ÕITSENGU AJASTU

1911–1913

      Kõik algas järsku. Kõikjal triumfiga.

      Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Saksamaal. Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Venemaal. Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Eestimaal.

      Suviti oldi perekonnamõisas Jänedal Läänemerest vähem kui saja kilomeetri kaugusel. Jõulud veedeti Peterburis Mummy juures või siis suures korteris, mille John oli ostnud Špalernaja tänaval majas nr 8 selleks, kui ta puhkusele lubati. Kevaded ja sügised veetsid nad aga Venemaa suursaatkonnas Berliinis Frankenstrassel. Murale näis, et nüüd