Mura. Alexandra Lapierre

Vene ühiskond on Tsivilisatsiooni suure ime kehastus.”

      „Te olete näinud ainult killukest sellest ühiskonnast. Ja te räägite ainult väga väikesest ühiskonnaklassist. Mina arvan, et see klass, kõik need inimesed meie ümber, nagu te ütlete, on määratud kaduma. Ja et kui nad tahavad ellu jääda, kui meie tahame ellu jääda, peame me midagi muutma … Kõike muutma. Ja väga, väga kiiresti!”

      Vestluspartner suudles tal kätt.

      „Ma imetlen teid … Kes võinuks Berliinis arvata, et proua Benckendorff on bolševike agent?”

      „Ma ei ole bolševik.”

      „Siis anarhist?”

      „Ma lihtsalt usun vabadusse, vendlusse ja võrdsusse. Teie, kes te esindate Vabariiki, peaksite ju minust aru saama.”

      Krahv de Chambrun silmitses Murat lõbusal pilgul, mis oli tal varuks kõigi nutikate naiste jaoks, kes paistsid olevat eluga kursis ja sellele mõtlevat. Kõik sellised naised näisid üksteisega sarnanevat.

      Ta naeratas.

      „Vabariik ei sobi mitte kõigile ja Venemaa ei ole Prantsusmaa. Venemaal on tarvis, et teda hoitaks ohjes, Venemaal on tarvis karmi kätt … Vastasel juhul tuleb revolutsioon.”

      „Revolutsioon ongi juba käes … Igal pool. Teile, kes te olite eile härra Poincaré korteežis, vist ei näidatud meeleavaldajaid, kes rebisid kolmevärvilist lippu ribadeks ja jätsid sellest alles ainult ühe riba, punase! Te ei näinud barrikaade ja üldstreiki, mis kogu linnas elu seiskasid.”

      „Aga teie, armas sõber, kas teie siis nägite?”

      „Ei. Aga ma tean sellest. Ja ma kuulsin „Marseljeesi” … Ma kuulsin, millise tagamõttega vene rahvas seda laulis! Ma kinnitan teile, et meie tööliste viha ei jää millegi poolest alla 1789. aasta omale.”

      Võluv. Proua Benckendorff oli igatahes võluv naine!

      Juba lapsest saati oli ta täiskasvanute vestlusi kuulanud. Ja nüüd paistis iseseisvalt mõtlevat … Ta luges lausa välismaa ajalehti, lausa artikleid tolle nurjatu Jaurèsi sulest. Kes talle neid Prantsusmaalt saatis? Mõistatus. Võib-olla ta õde? Seesama õde, kes olevat abielus Pariisi ajakirjanikuga? Kuidas need artiklid tsensuurist läbi pääsesid? Järjekordne mõistatus.

      Üks asi oli aga selge, Mura oli hästi informeeritud.

      Iseennast võttis ta siiski liiga tõsiselt. Aga kas seda võis talle ette heita? Ta oli 21-aastane!

      Krahv naeratas uuesti: „Kas teie abikaasa on teiega nende kohutavate revolutsiooniliste arvamuste suhtes ühte meelt?”

      „Mis te ise arvate?”

      „Ma arvan, et otse vastupidi.”

      „Täpselt nii. Tema meelest on tsaar liiga liberaalne, tema sooviks suuremat autoritaarsust. Et Tema Majesteet ei annaks järele. Et Tema Majesteet saadaks duuma uuesti laiali ja sedapuhku lõplikult! Et ta vallandaks saadikud ja keelduks reformidest. Ja et me läheksime ajas tagasi, naaseksime enne 1905. aastat valitsenud monarhia juurde. Absoluutse monarhia juurde. Mina aga näen enda ümber toimuvast – siin, Jänedal, Ukrainas, igal pool –, et me peame edasi liikuma ja jõudma toimiva parlamentaarse riigikorrani.”

      „Teil tuleb püütia mängimine suurepäraselt välja … Aga sõda? Teie, kes te teate tulevikku, öelge, kas sõda tuleb või ei tule. Jah? Ei? Mida John sellest arvab? Mida sellest Berliinis arvatakse?”

• • •Berliinis 28. juulil 1914

      Mu armas Marie, kirjutab abikaasa.

      Kuna suursaadik Sverbejev otsustas minna suvepuhkusele, olen mina ainsana jäänud suhtlema Saksa kantsleri Bethmann Hollwegiga, keda Sinagi tunned. Ma olen sellest omamoodi ärevuses. Ettevalmistused sõjaks, läbirääkimised – see kõik pakub mulle huvi. Mul on lausa häbi olla nii rahul praeguse olukorraga ja uudishimulik tuleviku suhtes. Süüdistan end, et tunnen peaaegu rõõmsat palavikku, millega olen harjunud. Aga ärevus ei kahane sellegipoolest.

      Ometi ei pea miski siin ilmas sundima Venemaad astuma sellisesse konflikti esimesena. Meie ei tohi võtta endale seda vastutust, et saadame apokalüpsise neli ratsanikku mööda ilma laiali … Sundida kõigile tsiviliseeritud rahvastele peale Vallutused, Sõja, Nälja ja Surma.

      Ma kardan siiski, et Kurat on meie meelte üle juba võimust võtnud ja põrgu on õige lähedal.

•Berliinis 31. juulil 1914

      Mu armas Marie

      Meie suursaadik jõudis äsja puhkuselt tagasi. Meie ümber keerleb torm. Keiser on välja kuulutanud üldmobilisatsiooni. Sõdureid täis rongid sõidavad juba Belgia poole.

      Aga me loodame veel, et saame rahu päästa. Meie 60 000 mehe saatmine eelmisel nädalal suurmanöövritele Krasnoje Selosse avaldas mõju: Saksamaa hakkab lõpuks ometi meie võimsusest aru saama. Saksamaa ongi aru saanud, et me suudame tema piiridele saata miljon meest, ja praegu püüab ta rahustada oma liitlast, Austria-Ungarit, kes viib Saksamaad otse katastroofi.

      Need kaks riiki valmistuvad sõjaks ja maailm võib hetkega tuld võtta.

•Berliinis 2. augustil 1914

      Saksamaa on purustanud viimasegi rahulootuse – täna öösel kuulutas ta meile sõja. Kõik on läbi. Lahkun Berliinist saatkonna töötajatega. Kahe päeva pärast jõuame Peterburi.

      Päästku meid Jumal ja hoidku meie Püha Venemaad.

      9. peatükk

      SÕDA

1914–1915

      Enam ei lehvitatud punalippe, nüüd hoiti kõrgel ikoone ja Nikolai II kujutisega plakateid. Enam ei lauldud „Marseljeesi”, vaid riigihümni „Jumal, keisrit kaitse Sa”.

      Venemaal ei olnud sellist patriotismipuhangut nähtud 1812. aastast saadik, kui Napoleoni armee oli riiki tunginud. 1881. aastast saadik, kui suri Aleksander II, ei olnud Romanovite dünastia kordagi paistnud olevat tugevam ja populaarsem kui praegu. Isegi režiimivastased nentisid, et avalik arvamus on üleöö muutnud. Et Saksamaa sõjakuulutus on teinud lõpu kõigile sisetülidele ning nüüd mõtleb igaüks sellest, kuidas võidelda Saksa keisri sõdurite vastu ning kaitsta igavest Venemaad. 1914. aasta suve alguse streigid said läbi. Meeleavaldused said läbi. Kuuldused revolutsioonist olid unustatud. Talupojad, töölised, kodanlased, kõik ühiskonnaklassid ja kõik erakonnad olid nüüd üksmeelselt koondunud valge lipu alla, musta kahepealise kotka pilgu alla.

      Kõigile jäi meelde tseremoonia 2. augustil 1914, kui rahvahulk langes Talvepalee väljakul spontaanselt põlvili, nähes kaugel eemal rõdule ilmuva tsaari siluetti.

      „Tõotan pühalikult,” lausus ta tookord oma õukonna kõrgetele võimukandjatele, „et ma ei allkirjasta rahulepingut enne, kui viimane vaenlase sõdur on meie maalt lahkunud. Ja just teie vahendusel, teie, kes te esindate mulle nii armsaid vägesid, esindate kaardiväge ja Peterburi ringkonda, just teie vahendusel pöördun ma kogu oma armee poole ja annan oma õnnistuse sellele rängale tööle, mis tal tuleb ära teha.”

      Tema sõnadele kostsid vastuseks tormilised hurraa-hõisked.

      Ja nüüd põlvitasid tema ees kümned tuhanded mehed, mütsid austuse märgiks käes, vandusid talle truudust ning palvetasid ühehäälselt oma isakese eest.

      Kuidas võinuks Nikolai II niisuguse armastusepuhangu, nii palavikuliste tunnete juures kahelda oma rahva poolehoius, kahelda, et kogu Venemaa on tema juhtimise alla koondunud?

•

      Tõsi, barrikaade ei olnud enam. Aga ei olnud ka tantsupidusid, peoõhtuid. Hüvasti, luksus, lilled, viiulid! Ühelgi Neeva-äärsel promenaadil ei sõitnud enam landood reas. Kuigi veel nüüdki võis paleehoovides näha seismas kõrgete suguvõsade vappidega viktooriaid, oli nende omanikel nüüd muudki teha kui asetada hõbedast alustassidele oma kortsus nurkadega visiitkaarte või paluda mõnda õuedaami valssi keerutama.

      Tsaarinna,