Mura. Alexandra Lapierre

oli brünett, väga noor ja silmipimestavalt sensuaalne, teine väikest kasvu, blond, väga peen ja vestluses teravmeelitsedes üdini küüniline, mis muutis ta väga ligitõmbavaks, aga omavahel ei sarnanenud nad üldse.

      Ometi tundsid nad inimesi piisavalt hästi, et teada, et nende kaks vastandlikku ilutüüpi tõstavad neid mõlemaid esile.

      Laia kübara loori alt silmitsesid nad tänavat. Kevade saabumisel olid jalutajad pähe pannud õlgkübarad, pitsrättidega pereemad lükkasid enda ees lapsevankreid.

      „Karjaelu,” ohkas krahvinna. „Nagu teenijatel … Küche, Kinder, Kirche – köök, lapsed, kirik –, Saksamaal on nii igav elada!”

      „Arvate? Minule küll Berliin meeldib! Kõik need autod, trammid, jalgratturid … Räägitakse lausa, et Alexander Platzi alla ehitatakse metrood … Kui poleks Pickelhaube’sid ja väeüksuste liikumist, meeldiks see linn mulle kohe hirmsasti.”

      „Minu meelest, kullake, olete teie mu tutvusringkonnas küll ainuke inimene, kes ütleb, et on alati, alati, alati eluga rahul.”

      „Ma lihtsalt olen endiselt, endiselt, endiselt oma abikaasasse armunud!”

      „Wishful thinking, my dear! Teie abikaasa on tõepoolest äärmiselt korrektne, parim, mida naine, ka minusugune väga vana naine, võiks loota.”

      „Teie ja vana naine? Olge nüüd, mehed jumaldavad teid ja kurameerivad teiega meeleheitlikult, isegi John!”

      „Vana, jah. Ma olen teist kaks korda vanem … peaaegu neljakümnene.”

      „Te olete imeline, kõige võluvam inimene, keda ma olen eales kohanud!”

      „Ja teie abikaasa on samuti kõige imelisem, kõige võluvam, ma tean, te kordate mulle seda päevade kaupa … Aumees. Hindab korda ja distsipliini. Omavahel öeldes on ta ju kohutavalt preisilik, eks ole?”

      „Preisilik? John on pealaest jalatallani venelane!”

      „Lora! Ta on baltisakslane oma täies hiilguses, kes annab korraldusi tõesti vene keeles, jah, aga mõtleb saksa keeles … Ja kes nagu kõik teised baltisakslased muretseb, kuna näeb oma kahe isamaa vahele lõhet tekkimas. Huvitav, kuidas suudab teie abikaasa taluda sellist lõhestatud elu, kui teda tõmbab ühelt poolt Venemaa, teiselt aga Saksamaa.”

      „John ei ole lõhestatud. Ta on Romanovitele truudust vandunud. Ta kummardab tsaari. Benckendorffid on mitu põlvkonda venelased olnud.” Marie lisas veel: „John on õukonna kammerhärra, keisri salanõunik. Ta on venelane.”

      „Aga saksa kultuuri ja saksa tavadega. Ärge tehke nägu, nagu te vaidleksite mulle vastu, kullake. Ma lihtsalt ütlen välja selle, mis on ilmselge: Peeter Suure armee vallutas Baltimaad ja allutas need sellega, et lõimis sealse aristokraatia vene aadliga … Ütlen, et sellest ajast saati … Kui kaua? Kakssada aastat? … Et sellest ajast saati on kunagised Mõõgavendade ordu rüütlid näinud Venemaas oma väljavalitud maad. Aga Saksamaa on ikkagi nende esivanemate maa. Lihtsalt seda ma tahangi öelda, muud midagi! Et teie abikaasa ei ole slaavlane … Et temas ei ole teie sarmi, teie kirge … Ja tõenäoliselt – arvake nüüd sellest, mida tahate, rumaluke nagu te olete – ei ole temas ka teie intelligentsust. Et ta võib näida – mõnele, kes teda kehvasti tunneb – mõnevõrra igav … Et mitte öelda täiesti lame. Ja küll alles aeg lendab! Ja kui lühike on elu! Nautige elu, kullake, nautige oma noorust, kuniks seda on! Nautige igat hetke! Ja jätke need hetked hoolega meelde. Mälestused ongi kõik, mis meile, kombekatele naistele, alles jäävad, kui me vanaks jääme … Mälestused õnnest. Mälestused armastusest. Mälestused kirest, mis kestis tunni, kõigest tunni … On teil mõni selline mälestus, üksainuski mälestus oma abikaasast, mida te võiksite surmatunnini kalliks pidada? Ma kahtlen selles! Te muudkui õhkate päevad otsa, kui imeline kõik on, aga ma ei usu üldse, et te tunnete ennast tema seltsis elavana. Teate, mis? Lõpuks vaatate te ikkagi kõige olulisemast mööda. Aga seesama kõige olulisem on ometi siinsamas, teie kõrval! Ärge mängige süütukest! Te teate sama hästi kui mina, et üks teatav kapten, keda me mõlemad tunneme, armastab teid hullumeelselt ja on valmis mis tahes julgustükiks, et te teda vastu armastaksite. Tühja sellest, et ta toob sedasi oma surmatundi ainult ligemale! Aga teie, mu lapsuke, võite surra, ilma et oleksite üldse elanudki!”

      Mida selle peale kosta?

      „Mälestus kirest Johniga?”

      Too rõõmus ja söakas ohvitser, kes oli teda Peterburi ja Berliini vahel saatnud, mees nende esimeselt kohtumiselt oli juba ammu lakanud olemast. Marie lausa küsis endalt, kas too mees oli üldse kunagi olemas olnud. Jaa, muidugi oli, sest tema ise võis öelda, mis hetkel mees muutus. See hetk oli päeval, mil tema, Marie, oli andnud oma jah-sõna. Kaugel sellest, et mees oleks teda katnud suudlustega, nagu tema oleks naisena seda soovinud: noormees oli vaid aupaklikult ja tõsiselt kummardanud, kannad kokku löönud ja tänanud Murat selle au eest, et too on nõus tema naiseks saama.

      Sellest päevast peale, nende kihlumise päevast peale oli Johni kireleek otsekui kustunud … Kadunud. Enam ei olnud mingit hoogu.

      Isegi nende pulmaöö oli olnud fiasko. Ja sealtpeale olid asjad veel hullemad. Tundus, et mees ei ihalda teda sugugi, või kui üldse, siis õige pisut.

      Kui nad mõnelt tantsupeolt tagasi tulnult ööseks teineteisest lahkusid, viis mees ta toa ukseni, soovis hellalt head ööd ning suundus oma toa ukse poole. John ei teinud ainsatki liigutust, mis näidanuks, et soovib naise tuppa tulla. Alati pidi Marie ise minema, koputama ta uksele ja ta embusse pugema. John ei tõrjunud teda tagasi, võttis teda lausa soojalt vastu. Aga lähenemiskatsed, milleks ta naist sundis, muutusid viimaks alandavaks.

      Ja valmistasid pettumust.

      Anna väitis, et on abikaasasid, kes võivad ihaldada ükskõik milliseid naisi – iseäranis kõige viletsamaid ja põlgust väärivamaid –, ükskõik milliseid naisi … Välja arvatud seda, kes on nendega abielus.

      Johni sõnadest võis välja lugeda, et ta imetleb oma naist liiga palju, austab teda liiga palju, armastab teda liiga palju.

      Aga mis tähtsust oli Marie jaoks sellel naeruväärsel austusel ja jäisel armastusel? Ta tahtis, et teda armastataks kirglikult. Ja iseäranis ei tahtnud ta „surra, ilma et oleks üldse elanudki”, nagu ütles madame de Méricourt.

      Marie pilk oli suunatud otse enda ette. Ta ei vaielnud vastu. Ta vaikis.

      Jõudnud Mercedesega pargi väravani, kohtunud seal kapten Afanassi Ivanovitš Gramoviga, kui too oli madame de Méricourti familiaarselt käevangu võtnud ning eiranud üleolevalt proua von Benckendorffi kohalolu, kortsutas Marie kulmu.

      Kapten ja krahvinna astusid teeradade rägastikus edasi aegamisi, vestlesid ja naersid … Aga tema? Tema oli kui tühi koht. Ta oli unustatud, teda ei pandud tähelegi. Ta oli nähtamatu.

      Pärast kõike seda, mida ta oli pidanud läbi elama! Pärast kõiki neid sündsusetuid käike … Liigutusi, pilke, kohtumisi. Armuavaldustest rääkimata.

      Ja nüüd? Ei ainsatki sõna, ei ainsatki pilku. Ei ühelt ega teiselt. Ta peaaegu segas neid. Ta oleks võinud samahästi mitte olemas olla.

      Kõrgema seltskonna reeglid keelasid naisel viibida avalikus kohas üksinda ühegi teise mehega kui ta abikaasa. Ühesõnaga oli Marie neile järelevaataja.

      See ärritas teda, peagi ajas meeleheitele. Armukadeduski ei olnud kaugel.

• • •

      Proua von Benckendorffi teine Berliini-hooaeg oli igas mõttes samasugune kui esimene. Hiilgav. Tema abikaasa seevastu …

      Tema abikaasa oli täiesti muutunud. Tujutsemine, võimutsemine, karm hääletoon. John, keda varem teati väga sarmika ja hästi kasvatatud mehena, ei suutnud enam oma närve talitseda ning näitas oma tõelist palet.

      Ta justkui ei olnudki enam tema ise. Ta muutus teiste silmis ebameeldivaks, lausa vihatuks! Selle üle imestati.

      Mõni selgitas seda muutumist tema eestkostja, krahv von der Osten-Sackeni surmaga südameataki tagajärjel 1912. aasta suvel Monte-Carlos. Johni puudutas