Mura. Alexandra Lapierre

varavalges tõttas Mura alla parki, rändas teeradadel lumeseinte vahel. Seal sai ta oma olemasolu üle rõõmu tunda. Rõõmu põhjused ei olnudki tähtsad. Tähtis oli jõuda võimalikult kaugele mõisa lõpututest tubadest ja vaidlustest, mis jäid sammastiku ja seinte varju.

      Kuuldes karjumist ja paukuvaid uksi, lasi ta saduldada oma tuhkru mära ning jättis mõisa galopisammul selja taha. Külm mattis hinge, õhk pani kurgu tulitama. Lumelt peegelduv päike pimestas. Mura sulges silmad ja surus huuled kokku. Hobuse turjale nõjatudes tundis ta vaid lakka, mis silitas põske, ja soojust, mis pani näo õhetama. Sisimas pani galopp tal vere tukslema. Nüüd tundis ta end taas elusana.

      Peale perekondlike melodraamade ei toimunud kodus suurt midagi, nii et viimaks tekkis seal tunne, et sind ei olegi olemas.

      Anna valmistus neile kõigile vingerpussi mängima. Ta oli juba ammu mõistnud, et avameelsest vastupanust ei ole mingit tolku. Seepärast oli ta teeselnud, et nõustub ema välja pakutud kosilasega tingimusel, et pulmatseremoonia oleks väga tagasihoidlik – väheste lähedastega – ning peetaks Peterburis. Need nõudmised olid vähemalt sedapuhku kooskõlas ema soovidega.

      Kuni pulmalised teda Iisaku katedraalis ootasid, võttis ta kleidisaba pihku, tõstis loori silmilt, haaras pruudikohvri ning tõttas abielu sõlmima linna teise otsa kloostrimüüride taha Orbude kirikusse.

      Saanud krahvinna Jonovaks, suundus ta elama vastse abikaasa juurde, kes oli ametis Berliinis.

•

      Anna röövimine ja kadumine viisid Alla meeleheitele. Paanikas ja meeltesegaduses lasi ta end ära rääkida ühel baltisaksa parunil, kes parajasti suvitas nende naabri krahvinna Engelhardti juures.

      Tegu oli abielumehega … Sündis katastroof. Alla jäi rasedaks.

      Järgnes Alla lõputu alandamine ning lakkamatud tülid ema ja tütre vahel. Nüüd raputas Berjozovajat skandaal, tõeline skandaal. Selline, millest Murotška ei pidanud üldse teada saama.

      Kelleks teda peeti? Ta ju teadis oma õe suhetest nägusa parun von Bistramiga, teadis ka tagajärgedest. Ja tal tilkus süda Alla pärast verd.

      „Jumal hoidku,” ütles ta Allale, püüdes rääkida üldistel teemadel ja mainimata tragöödiat, mida ta õde parasjagu läbi elas, „meid on nii kummaliselt kasvatatud … Me muudkui ootame ja ootame, et elama hakata, ja see ootamine tapab. Me räägime tühje sõnu, käime edasitagasi, et jätta mulje, nagu me ütleksime ja teeksime midagi. Aga me ju tunneme, et see, mis on oluline, toimub kusagil mujal. Siis me vaatame silmapiiri poole ja muudkui ootame. Aga aastad mööduvad. Ja mitte midagi ei juhtu. Rõõmu ei tule. Mitte midagi ei tule. Aina ootame … Ja meie asjatu ootus hakkab meile viimaks ajude peale. Eks ole, sellise tühjusega silmitsi seistes kaotame me mõistuse. Me läheme täiesti hulluks.”

      Alla kuulas sõnatult. Lõhestatuna kirest armsama vastu ja hirmust tuleviku ees mängis ta hullumeelse kombel Schubertit. Kui ta vajutas klahvidel viimast akordi, lõi raevukalt sonaadi viimast nooti, rauges leek tema sees. Temast sai taas rase Alla Ignatjevna, kellega juba abielus mees ei naitu. Vähemasti oli Alla armastust tunda saanud … Ta ei kahelnud, et sureb kindlasti sünnitusvaludesse ja varsti saab kõik läbi.

•

      Suures valges mõisas, mis traagilisena kõrgus kuivanud paplite vahel, heitis Ducky endale ette oma hoolealuste hädasid. Ta oli läbi kukkunud. Ta polnud suutnud tüdrukuid kasvatada, polnud suutnud neid õpetada elama, end hoidma, vältima karisid ja kuristikku langemist.

      Nii nagu temagi olid ta noored hoolealused langenud. Ajalugu kordus.

      Neist ei saanud hästi kasvatatud neide … Üks oli end peigmehel röövida lasknud ning Saksamaale pagenud. Teine oli rase.

      Samal ajal lasi Maria Nikolajevna Allal abielluda Prantsusmaal – kaugel eemal, et asi oleks diskreetsem – sobilikust seisusest mehega, krahvinna Engelhardti noorima pojaga, kellelt saadi sündivale lapsele nimi ja tiitel saja hektari metsa eest. Abielu ja sünnitus pidid toimuma Nice’is. Lahutus samuti.

      Babydear aga joobus kurbusest ja üksindusest ning sõitis avaratel väljadel galoppi, nagu vähegi jaksas. Ta nägu oli endiselt roosa ja ümar, brünetid juuksed lehvisid tuules. Pilk oli samas sünge ja suu morn. Kokkusurutud huultele ei kerkinud enam naeratuse varjugi. Lahkuda, lahkuda, lahkuda, lahkuda!

      Ta avas pärani aknad, tõmbas kardinad eest, lükkas aknaluugid lahti ning muudkui vaatas lõputusse kaugusse, kaugemale pargist, suveresidentsist, kasiinost, püramiidist, isegi kaugemale metsast. Lahkuda!

      5. peatükk

      TÄIUSLIK VÄIMEES

1910

      Viis kirja, mida Maria Nikolajevna avatuna põlvedel hoidis, jätsid ta jahmatusest sõnatuks.

      Ei, mitte rahulolematusest. Vähemalt sedapuhku ei olnud uudised täiesti halvad. Lihtsalt kummalised.

      Tõesõnu, Murotška hämmastas teda endiselt.

      Ta oli lubanud lapsel ära käia – kui kaua, kaks nädalat? Kui kaua kulub reisile Kiievist Berliini? Nädal? Ja sellel reisil leiabki tüdruk endale abikaasa. Ja veel millise!

      Tema Ausus istus sirge seljaga kabineti suurel keskaegsel toolil, kus lõputud nõupidamised Berjozovaja mõisavalitsejaga viisid teda igal hommikul ja pärastlõunal juba ligi neli aastat järjest meeleheitele.

      Frustratsioon ja pahameel olid ta vanaks teinud. Rasvapolster kogunes kehale, kattis kaela ja põsed. Liialdamine maiustuste ja alkoholiga jätsid karme jälgi. Ometi võis veel näha, et ta oli olnud kaunis naine. Ta juuksed, mis olid nüüd tuhkblondid, eristusid erksana musta puittooli seljatoe taustal. Krunn, mida ta kandis kõrgel pea peal, nagu nõudis mood, oli endistviisi priske, tihe ja kohev. Naise silmad olid endistviisi rohelised ja lõikavad, pilk sähvis veelgi tungivamalt liiga raskeks muutunud silmalaugude alt.

      Praegu hoidis Maria Nikolajevna pilku langetatuna ning silmitses viite paberilehte ja viite ümbrikut, mis olid laotatud ta avarale leseseelikule. Nagu suur porikärbes, kes oli tuppa ära eksinud ning põrkas vastu aknaruute, nii tormasid ka tema mõtted ühelt kirjalt teisele.

      Esimene läkitus oli Muralt, kes jutustas talle omase avameelsuse ja spontaansusega oma „elu suurimast kohtumisest”.

      Teine oli Bobikult, kes takerdus üksikasjadesse ja ajas kõik sassi, õe reputatsiooni, armastuse, huvid … Kõik.

      Kolmas oli Annalt. Pragmaatiline nagu alati, kirjutas Anna eelistest, mida pakuks Murotška soovitud abielu.

      Neljanda – range ja ülistava – oli kirjutanud guvernant Wilson, keda üldiselt ei saanud kahtlustada entusiasmis oma tüdrukute kavaleride suhtes. Ta oli pidanud magedaks Vladimir Vladimirovitš Jonovit, kes oli röövinud Anna, nurjatuks parun von Bistrami, kes oli võrgutanud ja häbistanud Alla, et ta siis hüljata, mürgiseks Arthur von Engelhardti, kes oli Allaga abiellunud.

      Kõiki neid mehi oli Wilson laitnud ja põlanud, keeldunud neid vastu võtmast, isegi neid tervitamast. Teda oli võimatu kahtlustada armuasjades tüdrukutega kokku mängimises … Juba esimesest päevast peale oli ta meeste suhtes vaenulik olnud.

      Ometi oli Wilson osutunud andestamatult nõrgaks ja kergemeelseks. Oli lasknud oma kaitsealustel põgeneda või end häbistada. Olid need alles tulemused! Tema Ausus oli guvernandile tema töö puudusi avalikult ette heitnud.

      Maria Nikolajevna mõtiskles.

      Wilson oli tõesti olnud liiga leebe. Aga mitte pime. Terve mõistuse ja selge pea poolest usaldas ta guvernanti endiselt. Ja see, mida Wilson nüüd kirjutas, mida ta kavaleri kohta ütles, ennustas võib-olla parimat.

      Murotška abielu oli Maria Nikolajevna murede seas kõige tähtsamal kohal. Ta oli valmis seda korraldama tütre jaoks suurejooneliselt. Ja nüüd sai ta seda endale peaaegu isegi lubada. Sest kuigi Arthur von Engelhardti – Allale perekonnanime andnud abikaasa – äraostmine oli tema metsade hulka kahandanud sadakonna hektari võrra, ei olnud see hullumeelsus andnud tema varandusele siiski väga suurt hoopi. Fiktiivne abielu oli lõppude lõpuks ikkagi odavam kui pärisabielu. Kaksikud olid otsustanud armuelu elada ilma ema nõusolekuta. Loe: ilma kaasavarata. Sellega olid tütred vabastanud