Klaastroon. Sarah J Maas

tummadele nõunikele. Kuningas saatis poja viipega minema ega vaevunud isegi tema poole vaatama. Dorian pilgutas Chaolile silma ja lahkus siis.

      „Kui pole rohkem küsimusi,” teatas kuningas kangelastele ja nende toetajatele toonil, mis vihjas, et küsimuste küsimine tagaks vaid reisi võllapuu juurde, „siis võite lahkuda. Ärge unustage, et olete siin austamaks mind – ja minu impeeriumi. Kaduge siit, kõik teie.”

      Celaena ja Chaol ei vestelnud mööda koridori kõndides. Nad liikusid kiiresti läbi konkurentide ja nende sponsorite massist, mis jäid kõnelema – ja üksteist silmadega mõõtma. Iga sammuga kuningast eemaldudes taastus rahustav soojus. Alles ümber nurga pöörates lasi Chaol välja sügava ohke ja võttis käe Celaena seljalt.

      „Noh, sul õnnestus suu kinni hoida – üks kordki,” ütles ta.

      „Aga oli see tema noogutamine ja kummardamine alles veenev!” sõnas reibas hääl. See oli Dorian, kes seina najale nõjatus.

      „Mida te teete?” küsis Chaol.

      Dorian tõukas end seinalt lahti. „Teid ootasin muidugi.”

      „Me õhtustame ju täna koos,” ütles Chaol.

      „Ma rääkisin oma kangelasega,” lausus Dorian kelmika silmapilgutusega. Meenutades, kuidas kroonprints naeratas saabumise päeval ka õuedaamile, säilitas Celaena pilku koridoril. Kroonprints võttis sisse ohutu asukoha Chaoli kõrval, kui nad edasi kõndisid. „Ma vabandan isa tõreduse pärast.” Celaena põrnitses koridori ja teenreid, kes Doriani ees kummardasid. Tema eiras neid.

      „Wyrdi nimel küll!” naeris Dorian. „Ta on sind juba hästi koolitanud!” Ta müksas Chaoli küünarnukiga. „Sellest, kuidas te kahekesi mind nii väljakutsuvalt eirate, võiksin arvata, et ta passib su õeks! Kuigi te ei meenuta eriti üksteist – raske oleks uskuda, et sinu õde oleks nii ilus.”

      Celaena oli võimetu takistama muigevarjundit huultele tekkimast. Nad kasvasid mõlemad printsiga üles rangete, armutute isade all – noh, tema puhul isafiguuri all. Arobynn ei olnud iial asendanud isa, kelle Celaena kaotas ega polnud seda ka iial proovinud. Vähemalt oli Arobynnil ettekääne ühel ajal türanliku ja hellitava käitumise eest. Miks lasi Adarlani kuningas pojal muutuda ükskõik milleks muuks kui identseks koopiaks iseendast?

      „Nägid!” ütles Dorian. „Reaktsioon – jumalatele tänu, et siiski teda lõbustan.” Ta heitis pilgu selja taha veendumaks, et seal pole kedagi ja madaldas siis häält. „Usun, et Chaol ilmselt ei rääkinud sulle meie plaanist enne kohtumist – riskantne muidugi, kõigi asjaosaliste jaoks.”

      „Mis plaanist?” Celaena joonistas sõrmega mööda seeliku helmeid ja vaatas, kuidas need pärastlõunases valguses küütlesid.

      „Sinu identiteedi osas. Sa peaksid nimelt selles suhtes suud pidama, su konkurendid võivad teada üht-teist Adarlani Palgamõrvarist ja seda sinu vastu ära kasutada.”

      Nõus, isegi kui neil kulus nädalaid, et sellest talle ka rääkida. „Ja kes ma siis täpselt olen, kui mitte armutu tapja?”

      „Kõigi jaoks siin lossis,” ütles Dorian, „on su nimi Lillian Gordaina. Su ema on surnud ja isa üks jõukas kaupmees Bellhavenis. Oled nende varanduse ainus pärija. Ent sind painab sünge saladus: oma öid veedad sa juveelivargana. Kohtusin sinuga sel suvel, kui üritasid mind mu Bellhaveni puhkuse ajal paljaks röövida ja ma nägin sinus potentsiaali. Ent su isa avastas su öised rõõmud ja saatis sind linna ahvatluse küüsist Endovieri. Kui minu isa otsustas selle võistluse korraldada, rändasin sind otsima ja tõin su siia oma kangelasena. Ülejäänud lüngad võid ise täita.”

      Celaena kergitas kulme. „Päriselt või? Juveelivaras?”

      Chaol turtsatas, kuid Dorian jätkas: „Üsna võluv, kas pole?” Kui Celaena ei vastanud, küsis prints: „Kas mu kodu on sulle meelepärane?”

      „Tõesti üsna kena,” vastas Celaena tuhmilt.

      „„Tõesti üsna kena?” Ehk peaksin oma kangelase veel suuremasse kambrisse kolima.”

      „Kuidas iganes teile sobib.”

      Dorian kõkutas naerda. „Tore, et konkurentsiga kohtumine pole kahjustanud sinu laia joont. Mida sa Cainist arvad?”

      Celaena teadis kohe, keda ta mõtleb. „Äkki peaks hakkama mind ka sellega toitma, millega iganes Perrington teda toidab.” Kui Dorian teda jätkuvalt jõllitas, pööritas Celaena silmi. „Tema mõõtu mehed pole tavaliselt kuigi kiired ja nõtked. Ilmselt lööks ta mind üheainsa sirgega uimaseks, aga tabamiseks peab ta olema piisavalt väle.” Ta heitis kähku pilgu Chaolile, kutsudes teda ennast kahtluse alla seadma, ent vastas hoopis Dorian.

      „Tore. Seda ma arvasingi. Ja teised? Potentsiaalseid rivaale on? Mõnel kangelasel on üsna jäle maine.”

      „Kõik ülejäänud mõjuvad haledalt,” valetas Celaena.

      Printsi naeratus venis. „Vean kihla, et nad ei oota põhjalikku allajäämist ilusale daamile.”

      Tema jaoks oli see ainult mäng või? Enne, kui Celaena jõudis vastata, tegi keegi keset teed kniksu. „Tema Kõrgus! Milline üllatus!” Hääl oli peenike, kuid sujuv ja paika mõõdetud. Muidugi, naine aiast. Ta oli riideid vahetanud – nüüd kandis ta valget ja kuldset kleiti, mida Celaena tahes-tahtmata pidi vägagi imetlema. Naine oli ebaõiglaselt vapustav.

      Ja Celaena oleks olnud nõus panema mängu terve varanduse selle peale, et see oli kõike muud kui üllatus – naine ootas ilmselt juba mõnda aega.

      „Leedi Kaltain,” poetas Dorian napisõnaliselt ja tema keha tõmbus pingesse.

      „Tulen just Tema Majesteedi, kuninganna, kõrvalt,” teatas Kaltain ja keeras Celaenale demonstratiivselt selja. Palgamõrvar oleks võinud solvangust hoolida, kui ta näitaks üles mingitki huvi õukondlaste vastu. „Tema Majesteet soovib näha Tema Kõrgust. Loomulikult teavitasin Tema Majesteeti, et Tema Kõrgus oli kohtumisel ja ei saaks…”

      „Leedi Kaltain,” katkestas Dorian, „kardan, et teid pole tutvustatud mu sõbrannale.” Celaena oleks võinud vanduda, et noor naine läks turri. „Lubage esitleda leedi Lillian Gordainat. Leedi Lillian, leedi Kaltain Rompier.”

      Celaena tegi kniksu ja võitles sooviga edasi kõndida – kui ta pidi õukondliku totrusega liiga palju tegelema, oleks tal võib-olla Endovieris etem olla. Kaltain kummardas, kuldsed triibud kleidil päikese käes sätendamas.

      „Leedi Lillian on Bellhavenist – saabus alles eile.”

      Naine uuris Celaenat tumedate, kitkutud kulmude alt. „Ja kui kauaks te meiega jääte?”

      „Ainult paariks aastaks,” ütles Dorian ohates.

      „Ainult! Tema Kõrgus, kui vaimukas tõesti! See on ju väga pikk aeg!” Celaena vaatles Kaltaini peenikest-peenikest pihta. Oli see tõesti nii väike? Või suutis ta korsetis vaevu hingata?

      Ta tabas pilgu, mille mehed omavahel vahetasid – ärritus, tõredus, üleolek. „Leedi Lillian ja kapten Westfall on väga lähedased,” sõnas Dorian dramaatiliselt. Celaena suureks heameeleks Chaol punastas. „Nende jaoks mõjub see üürikesena, uskuge mind.”

      „Ja teie jaoks, Tema Kõrgus?” koketeeris Kaltain. Varjatud teravus luusis ta hääle taga.

      Ulakus mäsles ja vähkres Celaena sees, kuid vastas Dorian. „Ilmselt,” venitas ta ning pööras kiiskavad safiirsilmad Celaena poole, „on see tõesti raske ka leedi Lilliani ja minu jaoks. Ehk rohkemgi.”

      Kaltaini tähelepanu pöördus hetkega Celaenale. „Kust te küll selle kleidi saite?” nurrus ta. „See on erakordselt ilus.”

      „Lasin tema jaoks õmmelda,” ütles Dorian muretult ja puhastas küüsi. Palgamõrvar ja prints vaatasid üksteist, mõlema sinisilmad sama kavatsust peegeldamas. Vähemalt oli neil üks ühine vaenlane. „Tema seljas on see tõepoolest erakordselt ilus, kas pole?”

      Kaltaini huuled tõmbusid hetkeks