Klaastroon. Sarah J Maas

ema, mu leedi?”

      „Plika, kelle prints Riftholdi vedas. Kuulsin, et prints rändas tema leidmiseks üle kogu Erilea ja ta ratsutas linna kaardiväe kapteni hobusel. Rohkem pole ma midagi kuulnud. Isegi nime.” Kaks naist jäid emandast maha ja vahetasid ahastavaid pilke, mis reetis palgamõrvarile, et seda vestlust oli korduvalt peetud. „Ma ei peaks muretsema,” arutles naine. „Printsi hoor ei saa hea vastuvõtu osaliseks.”

      Printsi mis?

      Õuedaamid peatusid rõdu all ja volksutasid valvurite poole ripsmeid. „Ma vajan oma piipu,” pomises naine meelekohti hõõrudes. „Tunnen peavalu lähenemas.” Celaena kergitas kulme. „Igatahes,” jätkas ta minema purjetades, „pean jälgima oma seljatagust. Võib-olla tuleb mul koguni…”

      KÕMM!

      Daamid kiljusid, valvurid keerasid kannapealt ringi, ammud sihikul, ja Celaena vaatas taeva poole, kui ta käsipuu juurest rõdu ukseava varjudesse taganes. Lillepott läks mööda. Sedapuhku.

      Naine vandus nii värvikalt, et Celaena vajutas naeru tõkestamiseks käe suule. Teenijad kudrutasid ja pühkisid naise seelikutelt ja seemisnahast kingadelt pori. „Vait!” sisistas naine. Valvurid olid piisavalt targad, et mitte oma lõbusust reeta. „Vait ja lähme nüüd!”

      Daamid kiirustasid minema, printsi hoor jalutas aga kambrisse ja kutsus teenijad, et lasta end riietada kauneimasse kleiti, mis üldse leitakse.

      9

      Celaena seisis roosipuust peegli ees ja naeratas.

      Ta libistas käega mööda riiet. Merevahuvalge pits puhkes madalas dekoltees õitsele ja uhtus puudrirohelises siidiookeanis rinda. Punane ehisvöö kattis puusi ja moodustas tagurpidi tipu, mis eraldas pihikut selle all toimunud seelikuplahvatusest. Kõigele sellele olid tikitud läbipaistvate roheliste helmeste mustrikeerud ja väädid ning luukarva õmblused sirutusid üle ribide. Pihiku sisse oli peidetud väike, isetehtud juuksenõelaoga, mis küll armutult rinda torkis. Celaena tõstis käed, et lokitatud ja kinni pandud soengut puudutada.

      Tüdruk ei teadnud, mida kavatses saavutada nüüd, kus ta oli luksuslikku siidi mähitud. Arvestades eriti olukorda, et peab tõenäoliselt enne võistluse algust nagunii ümber riietuma, aga…

      Seelikud kahisesid ukseavas ja Celaena tõstis silmad peegelpildil. Ta nägi Philippat sisenemas. Palgamõrvar üritas mitte edvistada – ja kukkus haledalt läbi. „Küll on kahju, et te olete, mis te olete,” sõnas Philippa ja keeras Celaena näoga enda poole. „Ma ei üllatu sugugi, kui teil õnnestub mõni lord abiellu tõmmata. Äkki isegi Tema Kõrgus, kui olete piisavalt võluv.” Ta kohendas Celaena kleidi rohelisi volte ja laskus seejärel põlvili ning harjas kauni palgamõrvari rubiinikarva kingi.

      „Noh, näib, et jutuveskid juba jahvatavad. Kuulsin pealt üht plikat, kes ütles, et kroonprints tõi mind siia üksnes mu võrgutamiseks. Arvasin, et kogu õukond teab sellest totakast võistlusest.”

      Philippa tõusis. „Mis iganes kuulujutud levivad, nädala pärast on kõik ununenud – oodake ainult. Las tema leiab endale uue sobiliku naise ja teie kaote õukonna sosinatest.” Celaena ajas end sirgu sel ajal, kui Philippa plehku pannud lokki kinnitas. „Oh, ma ei mõelnud sugugi solvata, nukuke. Piltilusaid naisi seostatakse ikka kroonprintsiga – peaksite olema neist kiidusõnadest meelitatud, et võiksite sobida tema armukeseks.”

      „Mulle meeldiks, kui mind selleks ei peetaks.”

      „Vean kihla, et parem ikka kui palgamõrvariks.”

      Ta vaatas Philippat ja puhkes naerma.

      Philippa vangutas pead. „Teie nägu on ikka märksa kenam, kui te naeratate. Plikalik isegi. Palju parem kui see kortsus kulm, mis teil muidu ees on.”

      „Jah,” nõustus Celaena, „sul võib õigus olla,” ning asutas end kahvatulillale tumbale istuma.

      „Ah!” ütles Philippa ja Celaena tardus püstises asendis. „Ajate kanga kortsu.”

      „Aga mu jalad valutavad nendes kingades.” Ta krimpsutas haledalt nägu. „Sa ei eelda ju, et seisan terve päeva? Isegi eine ajal?”

      „Ainult seni, kuni keegi ütleb mulle, kui imekaunis te olete.”

      „Keegi ei tea, et sa oled mu teenija.”

      „Oh, nemad teavad, et mind määrati armukesele, kelle prints Riftholdi tõi.”

      Celaena näris huult. Kas see oli ikka hea, et keegi ei teadnud tema tõelist olemust? Mida küll konkurents mõtleb? Äkki sobiks tuunika ja püksid siiski paremini.

      Ta küünitas liigutama lokki, mis põse sügelema ajas, kuid Philippa lõi tüdruku käe eemale. „Rikute soengu ära.”

      Tema korteri uksed läksid pauguga lahti ja sellele järgnes tuttav lõrin ning trampimine. Ta vaatas peeglist, kuidas ukseavasse ilmus hingeldav Chaol. Philippa tegi viisakalt kniksu.

      „Sina,” ütles ta ning vakatas, kui Celaena end tema poole keeras. Kapteni kulmud laskusid alla, kui tema silmad üle Celaena keha rändasid. Pea vajus viltu ja mees avas suu, nagu tahaks midagi öelda, kuid raputas siis pead ja põrnitses pahaselt. „Ülemisele korrusele. Kohe.”

      Celaena tegi kniksu ja vaatas teda langetatud ripsmete alt. „Öelge ometi, kuhu me suundume?”

      „Oi, ära minuga siutsu.” Ta haaras Celaenal käest ja talutas ta toast välja.

      „Kapten Westfall!” noomis Philippa. „Ta komistab kleidile. Laske tal vähemalt seelikuid üleval hoida.”

      Celaena koperdaski tõesti kleidile ja tema kingad lõikusid üsna jubedalt kandadesse, aga kapten ei vaevunud tüdrukut koridori lohistades ühtegi protesti kuulama. Celaena naeratas uksevalvuritele ja see paisus ühtäkki irveks, kui nägi nende heakskiitvaid pilke üksteisele. Kapteni haare tugevnes nii palju, et tegi juba valu. „Ruttu,” kiirustas ta tagant. „Me ei tohi hiljaks jääda.”

      „Kui sa mind piisava varuga ette hoiataks, oleksin varem riietunud ja sa ei peaks mind niimoodi lohistama!” Raske oli hingata, kui korsett ribisid purustas. Kui nad pikast trepist üles ruttasid, tõstis Celaena käe korraks juuste juurde kontrollimaks, et lokid pole oma kohalt välja kukkunud.

      „Mu mõtted olid mujal. Sul vedas muuseas, et riidesse said, kuigi mina oleks soovinud, et kannad kuninga ees midagi vähem… pitsilist.”

      „Kuninga?” Celaena tänas saatust selle eest, et polnud veel jõudnud einestada.

      „Jah, kuninga. Arvasid, et ei näegi teda? Kroonprints ütles ju sulle, et võistlus algab täna – see kohtumine tähistabki ametlikku algust. Tõsine töö ootab sind homme.”

      Celaena käsivarred muutusid raskeks ja ta unustas täielikult valutavad jalad ning lömastatud ribid. Aias hakkas veider, isevärki kellatorn täistundi lööma. Nad jõudsid trepist üles ja kihutasid mööda pikka koridori. Ta ei suutnud enam hingata.

      Iiveldades vaatas ta koridori ääristavatest akendest välja. Maapind lebas kaugel all – väga-väga kaugel all. Nad asusid klaasist juurdeehituses. Celaena ei tahtnud siin olla. Ta ei saanud olla klaaslossis. „Miks sa mulle varem ei öelnud?”

      „Sest ta just praegu otsustas, et tahab sind näha. Algselt ütles ta, et näeb õhtul. Loodetavasti jõuavad ülejäänud kangelased meist hiljem.”

      Celaena oleks võinud minestada. Kuningas.

      „Sisenedes,” õpetas kapten üle õla, „peatu seal, kus mina. Kummarda sügavalt. Kui tõstad pea, hoia seda kõrgel ja seisa sirgelt. Ära vaata kuningale silma, ükskõik, mida vastates lisa: Tema Majesteet. Ära mitte ühelgi tingimusel vastu räägi. Ta laseb su üles puua, kui sa talle ei meeldi.”

      Celaenal lõhkus vasaku meelekoha juures kohutav peavalu. Kõik näis haiglane ja habras. Nad seisid nii kõrgel, nii ohtlikult kõrgel… Chaol peatus enne ümber nurga pööramist. „Sa oled kahvatu.”

      Celaenal oli raskusi mehe näole keskendumisega,