Klaastroon. Sarah J Maas

mis paneks mind higistama, palun.”

      „Küll sa higistad, kui su elusalt nülin ja su silmamunad jalge all lömastan,” pomises Celaena rapiiri maast üles korjates.

      „Nüüd juba läheb.”

      Celaena peaaegu virutas rapiiri oma kohale ja tõmbas kõhklematult jahinoad.

      Mu kullakallid vanad sõbrad.

      Kiskjalik naeratus levis üle ta näo.

      12

      Just siis, kui Celaena valmistus end ja oma nuge kapteni peale vallandama, põrutas keegi odaga vastu maad ja nõudis tähelepanu. Ta pöördus hääle poole ja avastas, et poolkorruse all seisab turske, kiilakas mees.

      „Kuulake nüüd mind,” kordas mees. Celaena vaatas Chaoli poole. Kapten noogutas ja võttis temalt noad, kui nad kahekümne kolme ülejäänud rivaaliga liitusid ja mehe ümber ringi võtsid. „Mina olen Theodus Brullo, relvameister ja selle võistluse kohtunik. Loomulikult on meie kuningas selle haleda kamba viimaseks kohtumõistjaks, aga mina otsustan iga päev, kas te sobite tema kangelaseks.”

      Ta patsutas mõõga käepidet ja Celaena imetles tahtmatult vaimustavat kuldniidist mõõganuppu. „Olen siin relvameistrina ametis olnud kolmkümmend aastat ja elanud selles lossis veel kakskümmend viis aastat takkapihta. Olen koolitanud paljusid lorde ja rüütleid – ja paljusid neid, kes pürgisid Adarlani kangelaseks. Mulle on väga raske muljet avaldada.”

      Celaena kõrval ajas Chaol selja sirgu. Talle koitis, et Brullo on ilmselt ka kaptenit koolitanud. Arvestades seda, kui kergelt Chaol temaga kaasas püsis, pidi relvameister oma tiitlile vastama, kui ta muidugi üldse Chaoli oli õpetanud. Celaena teadis muidugi hästi, et vastaseid ei tohtinud iial välimuse põhjal alahinnata.

      „Kuningas on teile kõike juba rääkinud, mida peate sellest võistlusest teadma,” ütles Brullo, käed seljal. „Aga mulle tundus, et see teie kamp kibeleb kindlasti üksteise kohta midagi kuulma.” Ta osutas oma töntsi sõrmega Cainile. „Sina. Mis on su nimi, amet ja kodukants? Ja vasta ausalt – mina teid pagareid ja küünlameistreid ei tunne.”

      Caini talumatu irve kerkis taas ette. „Cain, sõdur kuninga armees. Olen pärit Valgekihva mägedest.” Muidugi. Celaena oli kuulnud selle piirkonna mägirahva jõhkrusest ja nendel, keda ta lähedalt nägi, lõõmas silmis metsikus. Paljud neist tõstsid mässu Adarlani vastu – ja enamik lõpetas surnuna. Mida ütleks mehe mägilastest kaasmaalased, kui näeks teda nüüd? Ta kiristas hambaid – mida ütleks Terraseni rahvas, kui näeks teda nüüd?

      Brullo aga ei teadnud või ei hoolinud sellest. Ta isegi ei noogutanud enne, kui osutas mehele Cainist paremal. Celaenale meeldis ta kohe. „Ja sina?”

      Sihvakas, pikk mees hõrenevate blondide juustega vahtis ümberringi ja muigas põlglikult. „Xavier Forul. Meistervaras Melisandest.” Meistervaras! See mees? Samas sai ta piitspeenike kogu hõlpsalt majadesse lipsata, taipas Celaena. Äkki ta ei suurustanudki.

      Ülejäänud kakskümmend konkurenti tutvustasid end samuti ühekaupa. Seal oli veel kuus kogenud sõdurit – kõik armeest küsitava käitumise eest välja visatud. See pidi olema ikka tõeliselt küsitav, arvestades Adarlani armee kurikuulsat jõhkrust. Siis seisis seal veel kolm varast – sealhulgas tumedapäine, hallisilmne Nox Owen. Tollest vennast oli Celaena isegi põgusalt kuulnud ja mees heitis tema poole kogu hommiku jooksul võluvaid naeratusi. Kolm palgasõdurit nägid välja, nagu oleks valmis kedagi elusalt keetma. Lisaks oli veel kaks ahelates mõrvarit.

      Nagu vihjas nimigi, sõi Bill Chastain ehk Silmasööja oma ohvrite silmi. Ta mõjus hiirepruunide juuste, päevitunud naha ja keskmise kasvu tõttu üllatavalt tavalisena, ehkki Celaenal oli raske mitte põrnitseda ta armidega täkitud suud. Teiseks mõrtsukaks osutus Ned Clement, kes oli kolm aastat tuntud kui Vikat − just selle taparelvaga piinas ja raius mees tükkideks templipreestrinnasid. Ime, et neid mehi ei hukatud, kuigi päevitunud naha järgi järeldas Celaena, et nad rügasid pärast kinnikukkumist aastaid Calacullas, Endovierist lõunas asuvas sõsarlaagris.

      Järgmiseks tulid kaks armistunud ja vaikivat meest, kes näisid olevat mingi kauge sõjapealiku kannupoisid, ja siis oli seal viis palgamõrvarit.

      Ta unustas kohe esimese nelja nimed: üks kõhetu ja kõrk poisivolask, üks kogukas jõhkard, üks põlastav mehejupp ja üks ilane, kotkaninaga tatt, kes kuulutas kõigile oma armastust nugade vastu. Nad polnud isegi Palgamõrvarite Gildis – ega Arobynn Hamel polekski neid iial vastu võtnud. Liikmestaatus nõudis aastatepikkust väljaõpet ja enam kui muljetavaldavat saavutuste loetelu. Isegi, kui need neli omasid oskusi, puudus neil peensus, mida Arobynn oma järgijates soosis. Celaena pidi neil silma peal hoidma, aga vähemalt polnud nad Hääletud Tapjad tuulest piitsutatud Punase kõrbe düünidelt. Nad oleks temaväärilised – paneks ta veidi higistama. Tüdruk oli kuu aega nendega ühel põletavkuumal suvel koos treeninud ja ta lihased tuigatasid ikka veel, kui neile meenusid kurnavad harjutused.

      Viimane palgamõrvar, kes ütles oma nimeks olevat Kalm, pani Celaena tarduma. Kõhetu ja lühike mees, sellise julma näoga, mis paneb inimesed kiirelt pilku pöörama. Ta sisenes ruumi ahelates ja need võeti küljest alles siis, kui valvurid – kõik viis neist – talle karmi hoiatuse peale lugesid. Isegi praegu seisid nad lähedal ja vaatasid teda lakkamatult. Ennast tutvustades välgatas Kalm õlist naeratust, mis paljastas ta pruunid hambad. Celaena jälestus ei vähenenud, kui Kalm pilguga üle tema keha lasi. Selline palgamõrvar ei piirdunud iial ainult tapmisega. Mitte siis, kui ta ohver juhtus olema naissoost. Celaena sundis end ta näljasele pilgule vastama.

      „Ja sina?” küsis Brullo tema mõtetesse lõikudes.

      „Lillian Gordaina,” vastas ta lõuga kõrgele tõstes. „Juveelivaras Bellhavenist.”

      Mõned mehed itsitasid ja tüdruk surus hambad kokku. Nad lõpetaks kohe naermise, kui kuuleks tema päris nime, kui nad teaks, et see „juveelivaras” võis nad elusalt ja veel ilma noata luuni paljaks nülgida.

      „Selge,” teatas Brullo käega viibates. „Teil kõigil on viis minutit relvade ära panemiseks ja hingetõmbeks. Siis teete kohustuslikus korras jooksu, et näeksime teie tegelikku vormi. Kes joosta ei jõua, saadetakse tagasi koju või vanglasse, kust iganes teie toetajad teid mädanemast leidsid. Teie esimene katse on viie päeva pärast, olge meile tänulikud, et mitte varem.”

      Nüüd läksid kõik laiali ja kangelased pomisesid oma instruktoritega sellest, millist rivaali suurimaks ohuks pidada. Caini või Kalmu, tõenäoliselt. Kindlasti mitte juveelivarast Bellhavenist. Chaol jäi tema kõrvale ja vaatas, kuidas kangelased minema uitasid. Celaena ei kulutanud kaheksat aastat maine kujundamiseks ja aastat Endovieris rügamiseks selleks, et teda niimoodi kõrvale heidetaks. „Kui pean korra veel end juveelivargaks nimetama…”

      Chaol kergitas üllatunult kulme. „Siis teed täpsemalt mida?”

      „Sa ikka tead, kui alandav on teeselda suvalist varast väikesest Fenharrow linnakesest?”

      Chaol põrnitses teda ja vaikis hetke. „Sa oled tõesti nii ennasttäis?” Celaena läks turri, kuid mees jätkas: „Oli rumal mõte sinuga mõõka harjutada. Tunnistan, et ma polnud taibanud, kui hea sa oled. Õnneks ei märganud seda keegi. Ja kas tead, miks, Lillian?” Ta astus lähemale ja madaldas häält. „Sest sa oled mingi kena väike plika. Sest sa oled mingi suvaline juveelivaras ühest väikesest Fenharrow’ linnakesest. Vaata ringi.” Ta pöördus pooleldi teiste kangelaste poole. „Kas keegi jõllitab sind? Kas keegi neist mõõdab pilguga sind? Ei. Sest sa pole päriselt konkurent. Sest sina ei seisa nende ja mis iganes vabaduse või varanduse vahel, mida nemad otsivad.”

      „Just! See ongi solvav!”

      „See on nutikas käik, vot nii. Ja sina hoiad madalat profiili kogu selle võistluse jooksul. Sa ei esine hiilgavalt ega sõida üle nendest varganägudest või sõduritest või tundmatutest palgamõrvaritest. Sa jääd mugavalt keskmiste sekka, kus keegi ei heida sinu poole pilku, sest sa pole ohtlik. Nad arvavad, et sina kukud nagunii varem või hiljem välja ja nemad peaksid keskenduma sellele, et kõrvaldada suuremaid,