Klaastroon. Sarah J Maas

voodile. Madrats oli nii pehme, et ta vajus mitu sentimeetrit sisse, ja piisavalt lai, et kolm inimest seal teisi märkamata magada saaks. Küljele kerra tõmbunud Celaena silmalaud muutusid üha raskemaks.

      Ta magas tunnikese, kuni teenija kuulutas rätsepa saabumisest. Nii kulus järgmine tund kombekohase õukondlase komplekti ettevalmistamisele: mõõtmine, nõelte toppimine, erinevate kangaste ja värvide esitluse kuulamine. Ta vihkas enamikku neist. Paar tükki tõmbas tüdruku tähelepanu, aga kui ta proovis soovitada konkreetseid talle sobivaid stiile, teenis ta ära vaid käeviipe ja põlgliku huulekõverduse. Ta kaalus võimalust ühe pärlipeaga nõelaga rätsepmeistri silmast läbi torgata.

      Celaena käis vannis ja tundis end peaaegu sama räpasena kui Endovieris. Ta oli tänulik õrnadele teenritele, kes teda ümmardasid. Ta pani selga piduliku, pikkade valgete varrukatega kleidi, mida kaunistasid orhideekarva purpurtriibud ja – laigud. Indigosinist pihikut ääristas peen kuldne riba ja tema õlgadelt laskus jäiselt valge keep. Pooleldi üles kinnitatud ja fuksiavärvi paelaga põimitud juuksed langesid lahtiste lainetena. Kuid ta naeratus väreles, kui talle meenus, miks ta ikkagi siin oli.

      Kuninga kena kangelane küll. Pigem meenutas ta kuninga sülekoera.

      „Imeilus,” sõnas üks vanem naishääl ja Celaena keeras kannapealt ringi, meetrite kaupa koormavat kangast temaga kaasa väänlemas. Korsett – see nõme, neetud asjake surus ta ribidele nii kõvasti, et tõmbas hinge kinni. Sellepärast eelistas ta peamiselt tuunikaid ja pükse.

      Tegemist oli suurt kasvu naisega, kes mahtus siiski kenasti koobalti ja virsiku värvi rüüsse, mis määras ta kuningliku teenijaskonna hulka. Tema nägu oli küll pisut kortsus, aga punapõskne ja kena jumega. Ta kummardas. „Philippa Spindlehead,” ütles naine tõustes. „Teie isiklik teener. Teie olete vist…”

      „Celaena Sardothien,” vastas ta kuivalt.

      Philippa silmad läksid suureks. „Hoidke see enda teada, preili,” sosistas ta. „Mina olen ainus, kes seda teab. Valvurid ilmselt ka.”

      „Mida siis inimesed mu valvurite kohta arvavad?” küsis Celaena.

      Philippa astus lähemale ja eiras ta põletavat pilku. Ta kohendas palgamõrvari rüü volte ja popsutas neid õigeks. „Oh, teistel… kangelastel passivad kah uste taga valvurid. Või arvab rahvas, et olete lihtsalt järjekordne printsi südamedaam.”

      „Järjekordne?”

      Philippa muigas, aga pilk püsis ainiti kleidil. „Tal on suur süda, Tema Kõrgusel.”

      Celaena polnud üldse üllatunud. „Naistelemmik?”

      „Pole minu asi Tema Kõrgusest kõnelda. Hoidke teie ka oma keel hammaste taga.”

      „Mina teen, mida tahan.” Ta uuris teenri närtsinud nägu. Miks saata talle teenijaks nii pehmet naist? Celaena alistaks ta silmapilkselt.

      „Siis satute jalamaid nendesse kaevandustesse tagasi, nukuke.” Philippa pani käe puusale. „Oh, ärge põrnitsege – rikute niiviisi oma kena silmnäo!” Ta sirutas Celaena põske näpistama ja tüdruk tõmbus eemale.

      „Hull oled või? Ma olen palgamõrvar, mitte mingi õukonnaidioot!”

      Philippa laksutas keelt. „Olete ennekõike naine ja kuni olete minu vastutada, käitute vastavalt või Wyrd aidaku mind!”

      Celaena pilgutas silmi ja ütles siis aeglaselt: „Oled hirmus hulljulge. Loodan, et sa ei käitu niiviisi õuedaamide seltsis.”

      „Ah. Kindlasti leidus põhjus, miks just mind teie juurde määrati.”

      „Sa ikka taipad, mida minu amet tähendab, eks?”

      „Kogu austuse juures on seda sorti ilu palju rohkem väärt kui näha minu pead põrandal veeremas.” Celaena ülahuul tõmbus hammastelt, kui teenija pöördus lahkuma. „Ärge tehke sihukest nägu,” hüüdis Philippa üle õla. „Surub teie pisikese nina lömmi.”

      Celaena vaid ahmis õhku, kui teenija lohiseval sammul minema vantsis.

      Adarlani kroonprints põrnitses silmi pilgutamata oma isa ja ootas, et too kõneleks. Klaastroonil istuv Adarlani kuningas vaatas vastu. Vahel unustas Dorian, kui vähe ta oma isa meenutas – tema noorem vend Hollin oli oma laiaõlgse kogu ja ümara, teravate silmadega näolapiga justkui isa suust kukkunud. Aga Dorian, pikk, trimmis ja elegantne, ei meenutanud teda milleski. Ja siis veel see küsimus Doriani safiirsilmadest – isegi ta emal polnud selliseid. Keegi ei teadnud, kust need pärinevad.

      „On ta kohal?” küsis isa. Seda käredat häält oli ihutud kilpide kolksumise ja noolte kriiskamisega. Tervituste puhul poleks Dorian vist lahkemat oodata võinudki.

      „Ta ei tohiks siin viibides kujutada mingit ohtu või probleemi,” sõnas Dorian nii rahulikult kui oskas. Sardothieni valimine oli suur risk – kihlvedu isa kannatuse peale. Nüüd pidi nägema, kas see mäng vääris küünlaid.

      „Sa mõtled nagu iga loll, kelle ta on mõrvanud.” Dorian ajas end sirgu, kui kuningas jätkas: „Tüdruku ustavus ei kuulu kellelegi peale ta enda ja ta ei kõhkleks sulle nuga südamesse surumast.”

      „Just seepärast on ta täiesti võimeline seda sinu võistlust võitma.” Isa ei öelnud midagi ja Dorian jätkas, süda rinnus pekslemas. „Kui üldse nii mõelda, pole võistlus ehk vajalik.”

      „Ütled seda seepärast, et kardad kõva summat kaotada.” Kui isa vaid teadnuks, et ta ei läinud otsima kangelast üksnes kulla võitmiseks, vaid ka pääsemiseks – tema juurest minema saamiseks nii kauaks, kui ta suutis.

      Dorian rahustas oma närve ja meenutas sõnu, mille üle ta mornilt kogu Endovieri-retke ajal juurdles. „Ma garanteerin sulle, et ta suudab oma kohust täita, meil pole tegelikult vaja teda koolitada. Olen sulle juba öelnud – tobe on seda võistlust üldse korralda.”

      „Kui sa ei vaevu oma keelt talitsema, lasen tal sinu peal harjutada.”

      „Ja seejärel? Jätad trooni Hollinile?”

      „Ära pane mind sinus kahtlema, Dorian,” kinnitas isa. „Sina võid arvata, et see… plika võidaks, aga sa unustad, et hertsog Perrington toetab Caini. Oleksid pidanud valima kangelase nagu tema – lahinguväljal vere ja rauaga vormitu. Tõelise kangelase.”

      Dorian torkas käed taskutesse. „Kas sa ei pea seda tiitlit veidi naeruväärseks, arvestades, et meie „kangelased” pole muud kui labased kurjategijad?”

      Isa tõusis troonilt ja osutas nõukogu kambri tagaseinale maalitud kaardile. „Mina olen selle mandri vallutaja ja varsti kogu Erilea valitseja. Sina ei vaidlusta mu otsuseid.”

      Dorian taipas, kui lähedal ta oli ninakuse ja mässu vahel oleva piiri ületamisele – piirile, mida ta nii väga-väga hoolikalt säilitas. Kroonprints pomises vabandavalt.

      „Meil on sõda Wendlyniga,” jätkas isa. „Mul on kõikjal vaenlasi. Kes veel võiks teha minu eest tööd kui keegi, kes on üdini tänulik mitte ainult uue võimaluse, vaid ka jõukuse ja minu nimega kaasneva võimu eest?” Kuningas muigas, kui Dorian sõnagi ei poetanud. Prints üritas mitte võpatada, kui isa teda uuris. „Perrington ütleb mulle, et käitusid retkel ilusti.”

      „Kui valvekoeraks oli Perrington, ei saanudki ma muud teha.”

      „Mul pole vaja, et mingi talunaine prõmmiks väravale ja uluks, et murdsid ta südame.” Doriani nägu värvus tumedaks, kuid ta ei lõpetanud isa põrnitsemist. „Olen liiga kaua ja pikalt rüganud, et oma impeeriumi luua. Sina ei aja mu asju sohilastest pärijatega keerukaks. Abiellud korraliku naisega. Kui oled kinkinud mulle pojapoja või paar, lusti palju tahad. Kui oled ise kuningas, mõistad tagajärgi.”

      „Kui mina olen kuningas, ei kuuluta ma kontrolli Terraseni üle õhukeste pärilusnõuete kaudu.” Chaol oli teda hoiatanud, et ta valiks isaga rääkides sõnu, aga kui isa kõneles temaga nagu hellitatud idioodiga…

      „Isegi kui pakud neile isevalitsemist, ajaks mässajad su pea Orynthi väravate taha piigi otsa.”

      „Vahest