Klaastroon. Sarah J Maas

Kuningas naeratas, kõverad hambad tulepaistel kollakalt kumamas. „Ma ei mängi. Ja see pole mäng.” Doriani õlad tõmbusid sirgu. „Ta võib kenake välja näha, aga ta on ikkagi nõid. Sina hoiad end kaugemale, saad aru?”

      „Kellest? Palgamõrvarist või?”

      „Ta on ohtlik, poiss, isegi juhul, kui sina teda toetad. Ta ihkab üht ja ainult üht – ära arva, et ta sind selle saamiseks ära ei kasuta. Kui hakkad temaga tiiba ripsutama, pole tagajärjed kenad. Ei tema ega minu poolt.”

      „Ja kui ma suvatsengi laskuda nii madalale, et seltsin temaga, mida sa siis teeksid, isa? Viskad mind ka kaevandusse?”

      Isa ründas teda enne, kui Dorian jõudis end valmis panna. Kuninga käeselg tabas Doriani põske ja prints tuikus, kuid säilitas oma ilme. Printsi nägu tuikas ja põles nii hullusti, et ta võitles silmadesse valguvate pisaratega. „Poeg või mitte,” lõrises kuningas. „Mina olen ikkagi sinu kuningas. Sa kuuletud mulle, Dorian Havilliard või veel maksad selle eest. Sina enam mind kahtluse alla ei sea.”

      Teades, et paigale jäädes tekitab ta endale vaid häda juurde, kummardus Adarlani kroonprints vaikides ja lahkus isa juurest, silmad kontrolli all olevast vihast vaevu kirkad.

      8

      Celaena kõndis marmorkoridoris, kleit purpurse ja valge lainena voogamas. Chaol jalutas tema kõrval, käsi mõõga kotkapeakujulisel nupul.

      „Kas siit koridorist saab kuhugi huvitavasse kohta?”

      „Mida sa veel tahaksid näha? Oleme juba vaadanud kõiki kolme aeda, ballisaale, ajaloolisi ruume ja ilusamaid vaateid kivilossist. Kui keeldud astumast klaaslossi, pole rohkem midagi näha.”

      Celaena pani käed risti. Tal oli metsikut igavust teeseldes õnnestunud Chaoli veenda, et too teeks talle ülevaate – kuigi tegelikult kasutas ta iga hetke plaanimaks tosinaid põgenemisteid oma toast. Loss oli vana ja enamik selle koridore ning treppe viis eikuhugi, pagemine nõudis läbimõtlemist. Aga kui võistlus algas alles homme, mida tal olekski olnud teha? Ja mis oleks parem viis valmistuda võimalikuks katastroofiks?

      „Mina ei saa aru, miks sa keeldud klaasist juurdeehitisse sisenemast,” jätkas Chaol. „Sisemuses pole mingit vahet – sa ei saaks arugi, et oled seal sees, kui keegi sulle seda ei ütleks või sa aknast välja ei vaataks.”

      „Ainult idioot kõnniks klaasmajas.”

      „See on sama tugev kui teras ja kivi.”

      „Jah, kuni siseneb keegi, kes on pisut liiga raske ning kõik klirinal kokku kukub.”

      „See on võimatu.”

      Mõte klaaspõrandal seismisest pani tüdruku iiveldust tundma. „Kas ei ole mingit loomaaeda või raamatukogu, mida võiks vaadata?” Nad möödusid suletud uksepaarist. Temani kostsid laulva kõne hääled ja leebe harfi sõrmitsemine. „Mis seal on?”

      „Kuninganna õukond.” Chaol haaras tal käsivarrest ja tiris edasi.

      „Kuninganna Georgina?” Kas sellel tolal polnud aimugi, millist informatsiooni ta reetis? Äkki ta ei näinud tõesti Celaenas ohtu. Tüdruk peitis oma pahast pilku.

      „Jah, kuninganna Georgina Havilliard.”

      „Kas noor prints on kodus?”

      „Hollin? Tema on koolis.”

      „Ja ta on sama nägus kui ta vanem vend?” Celaena irvitas, kui Chaol pingesse tõmbus.

      Kõik teadsid suurepäraselt, et kümneaastane prints oli üdini rikutud ja hellitatud. Celaenale meenus skandaal, mis puhkes paar kuud enne ta kinnivõtmist. Hollin Havilliard avastas, et tema puder on põhja kõrbenud. Ta peksis seejärel üht teenijat nii hirmsasti, et juhtunut polnud võimalik kinni mätsida. Naise perele maksti kahjutasu ja noor prints saadeti mägedesse kooli. Muidugi teadsid seda kõik. Kuninganna Georgina keeldus kuu aega audientse jagamast.

      „Hollin õpib ajapikku oma verele vääriliselt käituma,” porises Chaol. Celaena sammu lisandus erksust, kui nad edasi kõndisid ja õukonnahääled nende taga kuhtusid. Nad vaikisid mõned minutid, kuni lähedal kõlas plahvatus, siis teine.

      „Mis jube hääl see on?” päris Celaena. Kapten viis ta läbi klaasuste ja osutas üles, kui nad aeda astusid.

      „Kellatorn,” ütles ta, pronksjad silmad lõbususest kumamas, kui kell oma sõjahüüu lõpetas. Celaena polnud iial selliseid kelli kuulnud.

      Aiast võrsus tintjalt mustast kivist torn. Kaks lennuvalmis tiibadega kivikoletist istusid neljal sihverplaadil õrrel ja möirgasid hääletult alla. „Kui jube,” võdistas Celaena end. Numbrid olid nagu sõjamaalingud kella kaamel sihverplaadil ja üle pärlvalge pinna raiuvad osutid mõjusid mõõkadena.

      „Lapsena ei julgenud ma selle lähedalegi minna,” tunnistas Chaol.

      „Sellist asja näeks Wyrdi väravate ees – mitte aias. Kui vana see on?”

      „Kuningas lasi selle Doriani sünni paiku ehitada.”

      „See kuningas?” Chaol noogutas. „Miks ta soovis midagi nii koletut püsti panna?”

      „Tule,” ütles Chaol tema küsimust eirates. „Lähme nüüd.”

      Celaena uuris kella veel ühe hetke. Paks, küünisega koletisesõrm osutas temale. Ta oleks võinud vanduda, et selle lõuad laienesid. Kui ta pöördus Chaolile järgnema, märkas ta sillutatud rajal üht plaati. „Mis see on?”

      Chaol peatus. „Mis on mis?”

      Celaena osutas plaadile graveeritud märgile. See oli ring, mida läbistas keskelt vertikaalne joon ning see jätkus ka pärast ringi. Mõlemad joone otsad olid konksukujulised, üks läks üles, teine alla. „Mis märk see siin rajal on?”

      Chaol kõndis ümber märgi, kuni seisis tema kõrval. „Pole aimugi.”

      Celaena uuris taas kivikoletist. „Ta osutab selle poole. Mida see sümbol tähendab?”

      „Seda, et sa raiskad mu aega,” porises Chaol. „Ilmselt dekoratiivne päikesekell.”

      „Kas neid märke on veel?”

      „Kui otsid, leiad kindlasti.” Celaena lubas end aiast ja kellatorni varjust lossi marmorkoridori tagasi tarida. Ükskõik, kui väga ta ka ei proovinud, ja ükskõik, kui kaugele nad ka ei kõndinud, ta ei suutnud raputada endalt tunnet, et nende punnsilmade pilk püsib endiselt temal.

      Nad möödusid köögitiivast, mis oli segapundar hõikumisest, jahupilvedest ja tõusvatest leekidest. Selle järel sisenesid nad pikka tühja koridori, kus peale nende sammude ei kõlanud midagi. Celaena peatus järsku. „Mis,” kähistas ta, „see on?” Ta osutas kuus meetrit kõrgetele tammepuust ustele ja tema silmad läksid suureks draakonite peale, kes kasvasid välja kiviseinast mõlemal pool uksi. Neljajalgsed draakonid, mitte need metsikud, kahejalgsed lohemaod, kes ilustasid kuninglikku vappi.

      „Raamatukogu.” See sõna rabas nagu välgulöök.

      „See…” Celaena vaatas ustel asuvaid küünisekujulisi raudseid käepidemeid. „Kas me – võiksime sisse minna?”

      Kaardiväe kapten avas vastumeelselt uksed. Tema tugevad seljalihased paisusid, kui ta kõvasti kulunud tammepuitu surus. Päikeseküllaste koridoridega võrreldes mõjus nende ees sirutuv sisemus aukartust äratavalt pimedana. Sisse astudes nägi ta aga lühtreid ja mustvalgeid marmorpõrandaid, suuri, punaste samettoolidega ääristatud mahagonist laudu, uinunud kaminat, poolkorruseid, redeleid, käsipuid ja siis raamatuid – raamatuid, raamatuid, raamatuid.

      Ta oli sisenenud läbinisti nahast ja paberist tehtud linna. Celaena pani käe südamele. Põrgusse need pääseteed. „Ma pole iial näinud – kui palju siin on teoseid?”

      Chaol kehitas ükskõikselt õlgu. „Viimati, kui keegi vaevus kokku lugema, oli miljon. Aga see juhtus kakssada aastat tagasi. Ilmselt on neid rohkemgi, sest ringi liigub legend, et sügaval all, katakombides ja tunnelites, asub teine