Klaastroon. Sarah J Maas

kergitas kulmu. „Sulle ei meeldi või?” Vastust ootamata liikus ta sügavamale raamatukokku, kleidisaba üle põranda pühkimas. Ta lähenes ühele riiulile ja vaatles pealkirju, kuid ei tundnud neist ühtegi ära.

      Irvitades keerles ja kõndis ta läbi selle korruse ning libistas käega üle tolmuste teoste. „Ma ei teadnudki, et palgamõrvaritele meeldib lugeda,” hüüdis Chaol. Kui Celaena praegu sureks, siis juhtuks see täielikus õndsuses. „Ütlesid, et oled pärit Terrasenist, kas külastasid kunagi ka Orynthi suurt raamatukogu? Räägitakse, et see on kaks korda suurem – ja seal oli kord koos kogu maailma tarkus.”

      Celaena keeras ümber kuhja juurest, mida ta parajasti uuris. „Jah,” tunnistas ta. „Kui olin väga noor. Kuigi nad ei lubanud mul ringi vaadata – vanemõpetlased kartsid liigselt, et rikun mõne väärtusliku käsikirja.” Ta polnud sellest ajast peale suurde raamatukokku naasnud, aga mõtiskles pidevalt selle üle, kui paljud neist hindamatutest teostest Adarlani kuninga käsul hävitati, kui too maagia keelustas. Arvestades seda, kuidas Chaol sõnapaari „oli kord” kerge nukrusevarjundiga looritas, järeldas Celaena, et suur osa oli kadunud. Kuigi osa temast hellitas siiani lootust, et vanemõpetlastel õnnestus salaja paljud kallid raamatud ohutusse kohta toimetada – kui kuninglik perekond maha tapeti ja Adarlani kuningas sisse tungis, jagus neil kopitanud vanameestel ehk oidu, et alustada kaks tuhat aastat väärt ideede ja tarkuste peitmist.

      Surnud ja tühi auk avanes tema sisimas. Tundes vajadust teemat vahetada, küsis ta: „Miks siin ühtki sinusugust pole?”

      „Valvuritest pole raamatukogus kasu.” Oh, kui väga ta eksis! Raamatukogud olid täis ideid – vahest kõige ohtlikumaid ja võimsamaid relvi.

      Chaol nõjatus lauale, käsi endiselt mõõgal. Vähemalt meenus ühele neist, et nad olid raamatukogus kahekesi. „Kardan, et lugemine on vist veidike moest väljas.”

      „Jah, noh, siis jääbki mulle rohkem lugeda.”

      „Lugeda? Need kuuluvad kuningale.”

      „See on raamatukogu, eks?”

      „See on kuninga vara ja sina pole aadlisoost. Sa vajad luba kas temalt või printsilt.”

      „Kahtlen väga, kas kumbki neist märkaks paari raamatu kadumist.”

      Chaol ohkas. „Kell on palju. Mul on kõht tühi.”

      „Ja siis?” küsis Celaena. Chaol urises ja peaaegu lohistas ta raamatukogust minema.

      Pärast üksildast õhtueinet, kus ta kaalus läbi kõikvõimalikud pääseteed ja lisarelvade valmistusvõimalused, sammus Celaena läbi oma tubade. Kus hoiti küll kinni teisi konkurente? Kas neil oli soovi korral ligipääs raamatutele?

      Celaena räntsatas toolile. Ta tundis suurt väsimust, kuigi päike oli vaevu loojunud. Lugemise asemel võiks ju klaverit mängida, aga… noh, sellest oli palju aega möödas ja ta polnud päris kindel, et suudaks taluda omaenda kohmaka, koperdava mängu helisid. Ta libistas siidkleidil sõrmega üle fuksiakarva laigu. Kõik need raamatud ja keegi ei loe neid.

      Tal sähvatas üks mõte ja ta kargas jalule, kuid istus siis laua taha ja haaras pärgamenditüki. Kui kapten Westfall nõudis protokolli järgimist, võis ta anda talle seda lademetes. Ta kastis klaassule tindipotti ja hoidis seda paberi kohal.

      Kui imelik oli hoida käes sulge! Ta joonistas tähti õhku. Võimatu, et ta juba unustaks, kuidas kirjutada. Ta sõrmed liikusid kohmetult, kui sulg paberit tabas, kuid ta maalis kolm korda hoolikalt oma nime ja tähestiku. Tähed tulid lopergused, aga sai hakkama küll. Ta võttis järgmise paberi ja alustas kirjutamist.

      Tema Kõrgus…

      Minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et Teie raamatukogu polegi niivõrd raamatukogu kui isiklik kollektsioon, mille nautimine on usaldatud vaid Teile ja Teie auväärsele isale. Arvestades, et seal näib viibivat ja vähese kasutuse all kannatavat ligi miljon raamatut, pean Teilt anuma luba laenata kas või mõnigi teos, et need võiksid pälvida tähelepanu, mida nad väärivad. Kuna minult on võetud seltskonna ja meelelahutuse võimalus, oleks selline lahkus vähim, mida Teie staatusega isik saaks näidata üles nii alandliku, haleda olendi suhtes kui mina.

      Teie kõige ustavam

      Celaena Sardothien

      Celaena säras kirja peale ja ulatas selle ilusaima välimusega teenijale. Ta jagas ümmardajale konkreetse käsu anda see kohe kroonprintsile üle. Kui naine poole tunni pärast sületäie raamatutega naasis, puhkes Celaena naerma ja rabas nahast samba tipus oleva sedeli.

      Minu kõige ustavam palgamõrvar,

      Lisatud on seitse raamatut minu isiklikust raamatukogust, mida hiljuti lugesin ja meeletult nautisin. Loomulikult on sul luba lugeda lossi raamatukogust nii paljusid raamatuid, kui soovid. Ma käsin siiski, et loeksid esimesena neid, et saaksime koos nende sisu üle arutleda. Luban, et need pole igavad, sest mina isiklikult ei ole valmis kannatama lehekülgede kaupa lollusi ja täispuhutud kõnet. Sina vahest ehk isegi naudiks teoseid ja autoreid, kes on endast hirmus heal arvamusel.

      Suurima lembusega,

      Dorian Havilliard

      Celaena naeris taas, võttis raamatud naise sülest ja tänas teda vaeva eest. Ta kõndis magamistuppa, sulges jalaga tahapoole lüües ukse ja heitis voodile, raamatuid üle karmiinpunase katte lennutades. Ta ei tundnud ära ühtegi pealkirja, ehkki üks autor tundus tuttav. Valides raamatu, mis mõjus kõige huvitavamana, viskus Celaena selili ja asus lugema.

      Ta ärkas järgmisel hommikul kellatorni neetud kõmina peale. Pooleldi veel suigatades luges ta paugud kokku. Keskpäev. Ta tõusis istukile. Kus oli Chaol? Ja, mis veel tähtsam. Mis sai võistlusest? Kas see ei pidanud siis täna algama?

      Ta kargas voodilt ja marssis läbi kambri, oodates peaaegu, et leiab mehe toolilt istumas, käsi mõõgal. Teda polnud seal. Celaena torkas pea koridori, kus neli valvurit oma relvade poole küünitasid. Ta astus rõdule, viie valvuri ammud klõpsasid asendisse, ja tüdruk sättis sügispäeva uurides käed puusa.

      Puud olid aias kuldpruunid ja pooled lehed lebasid juba maas. Ometi oli ilm nii soe, et seda oleks võinud vabalt veel suveks pidada. Celaena võttis käsipuul istet ja lehvitas ambudega sihtivatele valvuritele. Teisel pool Riftholdi nägi ta laevade purjesid ning tänavatel voogavaid vankreid ja inimesi. Linna rohukarva katused kiiskasid päikese käes smaragdroheliselt.

      Ta silmitses uuesti viit valvurit rõdu all. Nood põrnitsesid vastu ja kui mehed aeglaselt oma ammud langetasid, irvitas Celaena neile vastu. Ta saaks nad paari raske raamatuga soovi korral uimaseks lüüa.

      Üks heli sööstis läbi aia ja mõned valvurid piilusid selle allika poole. Kolm naist ilmusid lähedal asuva heki tagant vestlusesse põimituna.

      Enamik jutust, mida Celaena eile pealt kuulis, tundus hirmuäratavalt igav ja ta ei oodanud ka lähenevatelt naistelt paremat. Prouad kandsid peeneid kleite, ehkki keskmine ronkmustade juustega kandis kauneimat. Telgisuurune punane seelikuosa ja pihik nii kinni köidetud, et Celaena suutis vaid imestada, kas naise piht saab olla üldse rohkem kui nelikümmend sentimeetrit lai. Ülejäänud blondid naised olid riietatud sinisesse ja nende sobituvad rüüd vihjasid õuedaami auastmele. Celaena taganes äärelt, kui nad lähedal asuva purskkaevu ääres korraks peatusid.

      Healt positsioonilt rõdu tagaosas sai Celaena siiski vaadata, kuidas naine punases oma seelikuid silus. „Oleksin pidanud valget kleiti kandma,” lausus ta piisavalt kõvasti, et seda kuuleks iga Riftholdi elanik. „Dorianile meeldib valge.” Ta kohendas üht seelikuvolti. „Aga ma vean kihla, et kõik kannavad valget.”

      „Kas lähme vahetama, mu leedi?” küsis üks blondidest.

      „Ei,” nähvas naine. „See kleit kõlbab küll. Olgu see kui vana ja kui tahes kole.”

      „Aga…” ütles teine blond ja vakatas, kui emanda pea tema poole sähvis. Celaena lähenes taas käsipuule ja piilus ettevaatlikult alla. Kleit ei paistnud sugugi vanana.

      „Ei