Klaastroon. Sarah J Maas

kõlkuva kulla ja juveelidega võru. Naist saatsid kaks meessoost valvurit, kes olid hambuni relvastatud oma kõverate Eyllwe pistodade ja mõõkadega. Vahid uurisid tähelepanelikult Chaoli ja Celaenat, otsustades nende ohtlikkuse üle.

      Eyllwe tüdruk oli printsess.

      „Kapten Westfall!” ütles Kaltain ja tegi kniksu. Tema kõrval kummardas paarile väheldane mees nõukogu liikme punamustas rõivastuses.

      Eyllwe printsess seisis täiesti liikumatult, pruunid silmad kartlikult Celaenat ja tema kaaslast silmitsemas. Celaena pakkus põgusa naeratuse ja printsess astus lähemale ning valvurid tõmbusid veidike pingesse. Naine liikus sundimatu graatsiaga.

      Kaltain osutas talle, halvasti varjatud põlgus üle kauni näo kirjutatud. „See siin on Tema Kuninglik Kõrgus, Eyllwe printsess Nehemia Ytger.”

      Chaol kummardas sügavalt. Printsess noogutas, vaevu lõuga kallutades. Celaena teadis seda nime – ta oli sageli kuulnud, kuidas Eyllwe orjad Endovieris Nehemia ilu ja vaprusega kiitlesid. Nehemia, Eyllwe Loit, kes päästab nad hädast. Nehemia, kes võib kord ohustada Adarlani kuninga võimu tema kodumaa üle, kui tõuseb selle troonile. Nehemia, sosistasid nad, kes smugeldas Eyllwes peituvatele mässulistele informatsiooni ja varusid. Aga mida tema siin tegi?

      „Ja leedi Lillian,” lisas Kaltain hoogsalt.

      Celaena laskus sügavaimasse kniksu, mida sai kukkumata sooritada ja sõnas eülve keeles: „Tere tulemast Riftholdi, Tema Kuninglik Kõrgus.”

      Printsess Nehemia naeratas aeglaselt ja teistel kukkus suu ammuli. Nõukogu esindaja säras ja pühkis laubalt higi. Miks nad polnud Nehemiale kaaslaseks saatnud kroonprintsi või kas või Perringtoni? Miks karjatas printsessi Kaltain Rompier?

      „Tänan,” vastas printsess vaiksel häälel.

      „Kujutan ette, et teie reis oli pikk ja väsitav,” jätkas Celaena eülve keeles. „Saabusite täna, Tema Kõrgus?”

      Nehemia valvurid vahetasid pilke ja printsessi kulmud kerkisid pisut. Mitte kuigi palju põhjamaalasi ei rääkinud nende keelt. „Jah, ja kuninganna saatis selle” − Nehemia osutas peaga Kaltaini poole − „mind ringi talutama koos tolle higistava meheussikesega.” Printsess kissitas silmi pisikese nõukogu liikme poole, kes murdis käsi ja tupsutas otsaesist taskurätiga. Võimalik, et ta teadis ohust, mida Nehemia kujutas, kuid miks teda siis üldse lossi tuua?

      Celaena libistas keelega üle hammaste ja üritas mitte naerda. „Ta näib olevat veidi närviline.” Ta pidi kiiresti teemat muutma, muidu puhkeb ta tõesti naerma. „Kuidas teile loss meeldib?”

      „Kõige rumalam asi, mida näinud olen,” sõnas Nehemia lage silmitsedes, justkui näeks ta läbi kivi klaasist hoonesse. „Astuksin pigem liivalossi.”

      Chaol vahtis neid mõnevõrra uskumatu pilguga.

      „Kardan, et ma pole mõistnud sõnagi sellest, millest räägite,” segas Kaltain vahele. Celaena proovis mitte silmi pööritada – ta oli selle naise olemasolu sootuks unustanud.

      „Meie,” ütles printsess raskustega Erilea ühise tavakeele sõnu otsides, „kõneleme ilma peal.”

      „Ilmast,” parandas Kaltain teravalt.

      „Vali sõnu,” nähvas Celaena enne, kui jõudis järele mõelda.

      Kaltain saatis Celaena suunas metsiku väikese muige. „Kui printsess on siin meie kombeid õppimas, peaksin teda parandama, et ta tobedalt ei kõlaks.”

      Siin nende kombeid õppimas või hoopis muul põhjusel? Printsessi ja tema valvurite ilmed olid loetamatud.

      „Tema Kõrgus,” ütles Chaol ette astudes − see diskreetne liigutus oli mõeldud asetama teda Nehemia ja Celaena vahele. „Kas teile tehakse lossist ülevaadet?”

      Nehemia mälus neid sõnu ja vaatas siis Celaenat, kulmud kõrgel – justkui ootaks nüüdseks tõlget. Naeratus tiris Celaena suunurki ülespoole. Mõni ime, et nõukogu esindaja higistas nagu pöörane. Nehemia oli märkimisväärne jõud. Celaena tõlkis Chaoli küsimuse vaevata.

      „Kui peate seda hullumeelset struktuuri lossiks,” vastas Nehemia.

      Celaena pöördus Chaoli poole. „Ta ütleb jah.”

      „Mina ei teadnudki, et nii mitu sõna võib tähendada ühtainsat,” pirises Kaltain võltsi magususega. Celaena küüned kaevusid peopesadesse.

      Ma rebin sul juuksed peast.

      Chaol astus veel ühe sammu Nehemia poole – tõkestades põhimõtteliselt Celaena tee Kaltaini juurde. Nutikas mees. Chaol pani käe rinnale. „Tema Kõrgus, mina olen kuningliku kaardiväe kapten. Palun lubage end saata.”

      Celaena tõlkis taas ja printsess noogutas. „Saatke too minema,” sõnas ta kuivalt Celaenale ja viipas Kaltaini poole. „Ma ei kannata ta temperamenti.”

      „Olete vaba,” ütles Celaena Kaltainile reipa naeratusega sähvates. „Printsess väsis teie seltsist.”

      Kaltain ehmus. „Aga kuninganna…”

      „Kui see on Tema Kõrguse soov, siis on see täitmiseks,” segas Chaol vahele. Ehkki tema ilme oli lausa protokolli mask, võinuks Celaena vanduda, et märkas mehe silmis lõbususe sädet. Celaena oleks tahtnud teda emmata. Ta ei vaevunud hüvastijätuks Kaltainile noogutama, kui printsess ja nõukogu esindaja nendega liitusid ning nad mööda koridori edasi jalutades raevust küdeva daami maha jätsid.

      „Kas kõik teie kuninglikud naised on sellised?” küsis printsess Celaenalt eülve keeles.

      „Nagu Kaltain? Kahjuks küll, Tema Kõrgus.”

      Nehemia uuris palgamõrvarit ja Celaena teadis, et printsess silmitseb ta rõivaid, kõnnakut, kehahoiakut – kõike seda, mida Celaena ise juba printsessi puhul täheldanud oli. „Aga teie – teie pole nagu nemad. Kuidas te oskate eülve keelt nii hästi kõnelda?”