Klaastroon. Sarah J Maas

peatus Chaol kusagil esimesel korrusel. Nende ees avanes hiiglaslik nelinurkne, suure ballisaali mõõtu ruum. Poolkorrust toetavate sammastega ääristatud põrand oli kaetud mustvalge malelauamustriga. Terve seina moodustasid maast laeni klaasuksed − need olid pärani ja võrkkardinad lehvisid aiast pärinevas jäises tuules. Enamik kahekümne kolmest kangelasest oli juba üle ruumi pillutatud ja harjutas mingite tegelastega, kes said olla ainult nende toetajate instruktorid. Kõiki jälgisid hoolikalt valvurid. Ükski ei vaevunud Celaenat vaatama peale selle pisut nägusa, hallisilmse noormehe, kes peaaegu naeratas talle enne, kui jätkas kõhedusttekitavalt täpsete noolte laskmist teisel pool saali oleva sihtmärgi pihta. Celaena tõstis lõua ja uuris relvade varna. „Arvad, et kavatsen tund aega pärast koitu oganuia kasutada?”

      Kuus valvurit ilmus nende taha ukseavasse lisaks tosinale, kes juba saalis passis, mõõgad löögivalmis. „Kui üritad mingit lollust,” ütles Chaol vaikselt, „on nemad kohal.”

      „Ma olen lihtsalt juveelivaras, mäletad?” Celaena lähenes varnale. Rumal, rumal mõte oli jätta kõik need relvad siia lagedale. Mõõgad, mõõgamurdjad, kirved, vibud, piigid, jahiväitsad, oganuiad, odad, viskenoad, puusauad… Ehkki üldiselt eelistas Celaena pistoda diskreetsust, tundis ta hästi kõiki siinseid relvi. Ta heitis pilgu harjutussaalile ja varjas oma grimassi. Näis, et sama tegi enamik ta konkurentidest. Neid uurides tajus ta silmanurgas mingit liikumist.

      Saali sisenes Cain, kõrval kaks valvurit ja üks armistunud, kahune mees, kes pidi olema tema instruktor. Celaena ajas õlad sirgu, kui Cain otse tema poole suundus, paksud huuled irveks lõhenemas.

      „Hommikust,” ütles ta karedal ja sügaval häälel. Tema tumedad silmad siuglesid üle Celaena keha ja leidsid siis taas tüdruku näo üles. „Mõtlesin, et sibad juba kodu poole.”

      Celaena naeratas suletud suuga. „Lõbu alles algab ju?” Cain naeratas vastu ja marssis minema.

      See oleks olnud nii-nii lihtne. Nii lihtne pöörelda ja tal kaelast haarata ja ta nägu vastu maad lajatada. Celaena isegi ei märganud, kuidas ta raevust väriseb, kuni tema vaatevälja astus Chaol. „Säästa seda võistluse jaoks,” ütles mees leebelt, kuid mitte tasaselt.

      „Ma tapan ta,” kähistas Celaena.

      „Ei, sa ei tapa. Kui tahad tal suu kinni panna, alista ta. Ta on suvaline jõhkard kuninga armeest – ära raiska oma jõudu tema vihkamisele.”

      Celaena pööritas silmi. „Suur tänu, et sekkusid minu nimel.”

      „Sul pole enda päästmiseks mind vaja.”

      „Aga oleks olnud kena.”

      „Võid oma lahingud ise ka võita.” Chaol osutas mõõgaga relvavarnale. „Vali üks.” Mehe silmad kumasid hasardist, kui Celaena oma keebi lahti sidus ja selja taha heitis. „Vaatame, kas suudad üldse oma uhkeldamisele vastata.”

      Cainil paneb ta suu kinni – igaveseks ajaks ja tähistamata hauas. Aga praeguseks… Praeguseks paneb ta Chaoli oma sõnu sööma.

      Kõik relvad olid kaunilt meisterdatud ja kiiskasid päikesevalguses. Celaena kõrvaldas valikuid ühekaupa, vaadeldes igat relva vastavalt sellele, millist kahju see võiks kapteni näolapile teha.

      Süda peksles kiirelt, kui ta sõrmega igaühe teravikust ja käepidemest üle libistas. Ta avastas, et on jahinugade ja nikerdatud kuplikujulise käekaitsmega imearmsa rapiiri osas kahevahel. Sellega võiks ta kapteni südame ohutust kaugusest välja lõigata.

      Mõõk kiunus, kui ta selle varnast tõmbas ja oma kätel hoidis. See oli korralik relv – tugev, sile, kerge. Nad ei lubanud ta lauale võinuga panna, aga lasid pihku võtta selle?

      Miks mitte meest veidi väsitada?

      Chaol viskas oma keebi tema ürbi peale ja mehe trimmis keha pungitas särgi tumeda kanga alt. Ta tõmbas mõõga. „Asendisse!” Kapten võttis sisse kaitsepositsiooni ja Celaena vahtis teda tuimalt.

      Kes sa oma arust oled? Milline inimene ütleb üldse: „Asendisse”?

      „Sa ei kavatsegi mulle esmalt algtõdesid näidata?” küsis ta piisavalt vaikselt, et seda kuuleks ainult Chaol, mõõk rippus tal lõdvalt ühes käes. Ta hõõrus käepidet, sõrmed jahedal pinnal kokku tõmbumas. „Veetsin aasta Endovieris, sa ikka taipad seda? Oleksin võinud kergelt unustada.”

      „Arvestades tapakogust, mis sinu kaevanduslõigus toimus, kahtlen väga selles, et oled midagi unustanud.”

      „See oli kirkaga,” ütles Celaena ja tema naeratus muutus metsikuks. „Pidin ainult mõne mehe pea puruks lööma või kirveosa tema kõhtu lennutama.” Õnneks ei pööranud ükski teine kangelane neile mingit tähelepanu. „Kui sinu jaoks on sedasorti labasus võrdväärne mõõgaoskusega… mis võitlusega küll teie tegelete, kapten Westfall?” Celaena asetas vaba käe südamele ja sulges rõhutamiseks silmad.

      Urisedes sööstis kaardiväe kapten peale.

      Ent nüüdseks oli Celaena juba mõnda aega oodanud ja tema silmad paiskusid lahti niipea, kui mehe saapad maapinda kraapisid. Käsivarre pöördega tõi Celaena mõõga tõrjeasendisse ja tema jalad valmistusid kokkupõrkeks, kui teras tabas terast. Hääl oli imelik, mõnevõrra valulikumgi kui löögi enda tundmine, kuid Celaena ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kui mees uuesti peale tormas ja Celaena ta relvale vastas, kaptenit kerge vaevaga tõrjudes. Tüdruku käed tuikasid, kui neid unest üles raputati, aga ta jätkas tõrjumist ja kõrvale löömist.

      Mõõgakunst oli nagu tants – tuli järgida teatud samme või kõik laguneb koost. Seda rütmi kuuldes tuli kõik pahinal tagasi. Teised konkurendid hääbusid varjude ja päikesesära sisse.

      „Tubli,” ütles Chaol läbi hammaste, tõrjudes torget, kui Celaena ta kaitseasendisse sundis. Tüdruku reied põlesid. „Väga tubli,” hingeldas Chaol. Ta oli ise ka päris osav – tegelikult lausa enamgi veel. Mitte, et ta mehele seda tunnistaks.

      Kõlkudes kohtusid kaks mõõka ja nad surusid üksteisele peale. Chaol oli tugevam ja Celaena mühatas pingutuse peale, mida nõudis mõõkade koos hoidmine. Kuid ehkki ta oli tugev, polnud ta nii väle.

      Celaena tõmbus tagasi ning tegi pette, jalad põrandal linnuliku nõtkusega tippimas ja paindumas. Ootamatult tabatud Chaol suutis pelgalt ta mõõga pareerida, tõrje ta suuruse tõttu kannatamas.

      Celaena sööstis ettepoole, käsivars ikka ja jälle laskumas, väänlemas ja pöördumas. Ta armastas seda sujuvat valu õlas, kui relv mehe mõõga pihta lajatas. Ta liikus kiirelt – kiirelt nagu tantsija templirituaali ajal, nagu madu Punases kõrbes, nagu vesi mööda mäekülge.

      Chaol pidas vastu ja Celaena lubas tal peale tungida, kuni võttis sisse uuesti asendi. Mees üritas teda näkkulöögiga ootamatult tabada, kuid Celaenas tärkas viha. Küünarnukk napsas üles ja tõrjus löögi, põrutas Chaoli rusika pihta ning sundis selle alla.

      „Midagi, mis minuga võitlemisest meelde jääb, Sardothien,” hingeldas mees. Päike jäi tema kuldpruunidesse silmadesse lõksu.

      „Mhh?” mühatas Celaena uusimat rünnakut pareerides.

      „Mina ei kaota.” Mees irvitas tema poole. Veel enne, kui Celaena mehe sõnadest aru sai, lõikus miski ta jalgadesse ja…

      Tal oli iiveldusttekitav kukkumise tunne. Ta ahmis õhku, kui selgroog marmoriga põrkus ja rapiir käest lendas. Chaol sihtis ta südant relvaga. „Minu võit,” hingeldas ta.

      Celaena ajas end küünarnukkidele. „Sa pidid lõpuks mul jalad alt tõmbama. See on vaevu võitu väärt.”

      „Mina pole see, kellel on mõõgatera südamel.”

      Põrkuvate relvade heli ja pingutatud hingeldamine täitis õhku. Ta heitis kiire pilgu teistele kangelastele, kes olid kõik harjutamisega ametis. Kõik peale Caini muidugi. Tema irvitas laialt Celaena poole ja tüdruk paljastas hambad.

      „Sul on oskused,” ütles Chaol, „aga mõned su käigud on ikka veel