Klaastroon. Sarah J Maas

ebatavaline on meie leedi Lillian!”

      „Häbi peaks teil olema, Tema Kõrgus,” noomis Celaena, peites oma julma lõbusust itsitamise varju. „Mina kahvatun võrdluses leedi Kaltaini kaunite joontega.”

      Kaltain raputas pead, ent vaatas kõneledes Dorianile otsa. „Olete liiga lahke.”

      Dorian tammus jalalt jalale. „Nojah, ma olen nüüd piisavalt aega kulutanud. Pean ema külastama.” Ta kummardas Kaltainile, seejärel Chaolile. Viimaks pöördus ta Celaena poole. Too vaatas kergitatud kulmudega, kuidas mees ta käe oma huultele tõstis. Ta suu tundus Celaena naha vastas nii pehme ja sile ning suudlus saatis kõrvetavkuuma tulejoone kätt mööda üles ning põletas põski. Celaena võitles sooviga tagasi astuda. Või talle kõrvakiil anda. „Meie taaskohtumiseni, leedi Lillian,” ütles prints võluvalt naeratades. Celaena oleks tõeliselt nautinud Kaltaini ilmet, kuid naine laskus kniksu tegema.

      „Ka meil tuleb minna,” teatas Chaol, kui Dorian omaette vilistades ja käed taskus minema jalutas. „Kas tohime teid kuhugi saata?” See polnud siiras pakkumine.

      „Ei,” ütles Kaltain otsekoheselt ja maski langetades. „Kohtun Tema Hiilguse hertsog Perringtoniga. Loodan väga, et näeme üksteist rohkem, leedi Lillian,” teatas ta pilguga, mille vahedus oleks teinud au igale palgamõrvarile. „Me peame saama sõpradeks, teie ja mina.”

      „Loomulikult,” vastas Celaena. Kaltain pühkis neist mööda, seelikud tema ümber õhus hõljumas. Nad jätkasid kõndimist ja ootasid enne kõnelemist, kuni Kaltaini sammud nende kõrvust kadusid. „Nautisid seda, jah?” urises Chaol.

      „Meeletult.” Celaena hoidis Chaolil käe alt kinni ning patsutas mehe käsivart. „Nüüd pead sina teesklema, et ma meeldin sulle, muidu on kõik rikutud.”

      „Näib, et jagate kroonprintsiga sarnast huumorimeelt.”

      „Ehk saame meie temaga lähedasteks sõpradeks ja sind jäetakse mädanema.”

      „Dorian kaldub nautima suurejoonelisema tõu ja iluga daamide seltsi.” Celaena pea pöördus välgukiirusel teda vaatama. Chaol naeratas. „Oled sina alles edev.”

      Celaena põrnitses teda. „Ma vihkan selliseid naisi. Nad on meeste tähelepanu võitmiseks nii meeleheitel, et reedaks või vigastaks vabatahtlikult suguõdesid. Ja meie väidame, et mehed ei mõtle ajudega! Vähemalt on mehed selles suhtes otsekohesed.”

      „Räägitakse, et tema isa on sama jõukas kui kuningas,” ütles Chaol. „Vist seepärast on ka Perrington temast nii sisse võetud. Naine saabus siia kandetoolis, mis oli suurem kui enamik taluhütte – see toodi siia otse tema kodust. Vähemalt neljasaja kilomeetri kauguselt.”

      „Kui häbitu.”

      „Tunnen kaasa ta teenritele.”

      „Tunnen kaasa ta isale!” Nad pugistasid naerda ja Chaol tõstis käevangus olevat kätt pisut kõrgemale. Peatudes noogutas Celaena kambri ukse ees olevatele valvuritele. Ta vaatas Chaolile otsa. „Lõunat sööd? Olen nälga suremas.”

      Chaol kiikas valvurite poole ja tema naeratus hääbus. „Mul on tähtsaid toimetusi. Näiteks pean valmistama ette kompanii, kes saadab kuningat tema retkel.”

      Celaena avas ukse, kuid vaatas tema poole. Imetilluke tedretähn Chaoli põsel liikus ülespoole, kui üle ta näo levis taas muie.

      „Mida?” küsis Celaena. Miski tema kambris lõhnas imemaitsvalt ja ta kõht nurises.

      Chaol vangutas pead. „Adarlani Palgamõrvar,” kõkutas ta naerda ja hakkas koridori mööda eemale astuma. „Peaksid puhkama,” hüüdis ta üle õla. „Võistlus algab tegelikult homme. Ja isegi, kui sa oled nii fantastiline, kui väidad, vajad sa igat silmatäit und.”

      Ehkki Celaena pööritas silmi ja virutas ukse pauguga kinni, avastas ta, et ümiseb kogu eine ajal omaette.

      11

      Celaenale tundus, et oli vaevu silmad sulgenud, kui kellegi käsi ta külge suskas. Ta oigas ja võpatas, kui kardinad hommikupäikese tervitamiseks eest tõmmati.

      „Ärka üles.” Polnud üllatav, et see oli Chaol.

      Celaena vähkres tekkide all ja tõmbas need üle pea, kuid Chaol haaras neist kinni ja heitis põrandale. Öösärk oli mässitud Celaena reite ümber. Ta lõdises.

      „Külm on,” ägas ta ja hoidis põlvi vastu rinda. Teda ei huvitanud, et tal olid vaid mõned kuud teiste kangelaste alistamiseks – ta vajas und. Oleks olnud kena, kui kroonprints oleks kaalunud ta Endovierist vabastamist varem, et tal jääks mingigi aeg oma jõu taastamiseks – kaua prints üldse sellest võistlusest teadis?

      „Üles.” Chaol rebis tal padja pea alt. „Nüüd sa juba raiskad mu aega.” Kui mees märkaski, kui palju nahka Celaena oli paljastanud, ei näidanud ta seda välja.

      Porisev Celaena siugles voodi äärele ja riputas käe alla, et põrandat puudutada. „Too mu sussid,” pobises ta. „Põrand on nagu jää.”

      Chaol urises, aga Celaena eiras teda ning tõusis jalgele. Ta läks tuikudes ja kössitades söögituppa, kus ootas tohutu hommikueine. Chaol nõkutas lõuaga toidu poole. „Söö ära. Võistlus algab tunni aja pärast.”

      Kui iganes närvis Celaena ka polnud, varjas ta seda Chaoli eest hästi. Tüdruk ohkas teatraalselt ja varises suure kiskja graatsilisusega toolile. Ta silmitses lauda. Nagu ikka, nuge polnud. Ta pussitas üht vorstiviilu kahvliga.

      Ukseaval seisev Chaol küsis: „Kas tohib pärida, miks sa nii väsinud oled?”

      Celaena lonksas alla granaatõunamahla ülejäägi ja pühkis salvrätiga suud. „Lugesin kella neljani. Saatsin su printsihakatisele kirja palvega laenata raamatukogust teoseid. Ta rahuldas mu soovi ja saatis seitse raamatut isiklikust raamatukogust, mida mul kästi lugeda.”

      Chaol vangutas pahaselt pead. „Pole sinu asi kroonprintsile kirjutada.”

      Celaena naeratas häbelikult ja hammustas sinki. „Ta oleks võinud kirja mitte tähele panna. Ja pealegi olen ma tema kangelane. Mitte kõik ei tunne kohust käituda minuga nii inetult kui sina.”

      „Sa oled jõhker palgamõrtsukas.”

      „Kui valetaksin, et olen juveelivaras, kas kohtleksid mind aupaklikumalt?” Ta viipas käega. „Ära vasta sellele.” Ta kühveldas putru endale suhu ning avastas, et see on maitsetu. Celaena tõstis halli olluse sisse neli kuhjaga lusikatäit pruuni suhkrut.

      Kas konkurents osutub üldse väärikateks vastasteks? Enne, kui ta jõudis muretsema hakata, silmitses ta Chaoli musta värvi riideid. „Kas sa kannad kunagi normaalseid rõivaid ka?”

      „Rutem,” ütles ta vaid. Konkurents ootas.

      Järsku polnud Celaena enam näljane ja tõukas pudrukausi eemale. „Peaksin siis riietuma.” Ta pööras Philippa kutsumiseks pead, ent peatus siis. „Mis tüüpi tegevusi ma peaksin üldse tänaselt turniirilt ootama? Eks saaksin muidugi kohaselt rõivastuda.”

      „Mina ei tea – neid detaile ei anta meile enne, kui kohale jõuad.” Kapten ajas end sirgu ja trummeldas mõõganupul, ta kutsus teenija, kui Celaena magamistuppa kõndis. Chaol vestles tema selja taga teenijatüdrukuga. „Riietad ta pükstesse ning särki – midagi lahedat, mitte midagi pitsilist või paljastavat, ja too keep ka.” Tüdruk kadus garderoobi. Celaena läks tema järel ja kooris end tseremoonitsemata alussärgi väele. Tüdruk nautis kaugelt liiga palju seda, kuidas Chaoli põsed lõkendama lõid enne, kui ta ümber pööras.

      Paar minutit hiljem kortsutas Celaena oma välimuse peale kulmu ja kiirustas kaptenile esikusse järele. „Ma näen totter välja! Need püksid on absurdsed ja see särk täiesti jube.”

      „Lõpeta vingumine. Kedagi ei huvita su riided.” Ta lennutas välisukse lahti ja väljas seisvad valvurid võtsid hetkega valveseisaku. „Pealegi võid need barakis ära võtta. Usun, et kõigil oleks suur heameel