Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

abi.»

      «Kuidas siis muidu.» Naine mõõtis teda üle leti ja näris huult. «Eeldan, et esmalt tahad midagi selga.»

      Morgan väänas särgist vett välja. «Oleks teretulnud.»

      Käterätt lendas näkku, ta tõmbas särgi seljast ja käed asusid jõuliselt keha kuivatama. Kui ta sellega mingil hetkel ühele poole sai, oli Marian juba tagasi ning pannud baariletile napi riidehunniku ja mingi veidra masina ühes. «Kunagi ammu jätsid need siia,» ütles ta, hääl sama võluv kui alati.

      Masinat Morgan ei tundnud, aga riided vahetas kiiresti, vahepeal end veel kuivemaks nühkides, ning nõjatus siis tagasi toolile. Vähehaaval hakkas pohmelus tagaplaanile kaduma, ta suutis üsna selgelt mõelda ning mõtteid peas korrastada. Ainult et kogu valu andis samuti tunda.

      «Anna oma käsi,» kõlas taas Mariani hääl. Ta uuris Morgani paremat rannet, krimpsutas kulme ning naksutas keelt hammaste taga.

      «Mida?» päris Morgan. Vastust ei tulnud. «Mida see tähendas?» küsis ta uuesti.

      «Midagi otseselt katki ei ole.» Marian mudis ta rannet, Morgan urises, valu lõi välja kui torm enne õues, ent ei lasknud ühtegi kõvemat heli valla. «Noh, mõranenud on, aga mitte murdunud. Vaatame siis.» Ta lülitas sisse masina, mille oli toonud. Kummaline seadeldis, kuubikujuline metallkast, keskel ava, kuhu Morgan kannatada saanud käe sisse asetas. Masin undas, vappus veidi, ranne tõmmati millegi poolt kõvasti lukku, ent Morgan ei näinud, mis seal kasti sees täpselt toimus.

      «Tõenäoliselt saab olema valus,» ütles Marian ja tahtis täita klaasi rummiga, ent Morgan peatas ta. Ta oli just äsja kaineks saanud, polnud mõtet seda muutma hakata, eriti kui päev nõudis omi tegevusi.

      Morganil oli säärane tunne, nagu oleks teda taas Hall Vari Donni metallkäsi surunud. Ta oigas, tundis, kuidas randmeluud nihelevad, tundis lõikavat laserkiirt oma käeseljal. Piin kestis siiski vaid viivu, masin oli mõne hetke pärast töö lõpetanud ja Morgan tõmbas avast oma punetava parema käe välja.

      «Sa oled päris tegus olnud.» Mariani sõrmed osutasid Morgani kaelale, kus õmblusarmid marrastusest vähehaaval paranemas olid.

      Morgan vaid mühatas. «Cara on surnud,» oli kõik, mis ta öelda suutis.

      Naise näost kadus kogu seal olnud värv. «Misasja?»

      «Cara on surnud,» kordas Morgan. «Tapeti veidi üle nädala tagasi.»

      Marian hõõrus meelekohti, silmad kõvasti kinni pigistatud. Paus venis pea minuti. «Selle pärast tulidki tagasi Tähevõrku?» küsis ta.

      Morgan noogutas, siis mõistis, et naine ei olnud seda näinud. «Jah,» ütles ta.

      Marian ohkas. «Mis siis nüüd?»

      «Mul on paar otsa, millest haarata. Leian need, kes vastutavad, ning panen nad selle eest maksma.»

      «Sellega oledki tegelenud sellest ajast saadik, kui sa viimati siin olid?»

      «Mhm.» Morgan tundis vastupandamatut iha tulijoogi järele. See ei olnud vestlus, mida ta soovis läbi viia ilma alkoholita. Ent kell oli saamas alles üheksa hommikul ning tal oli täna nii mõndagi teha. «Varsti on see kõik läbi.»

      «Loodetavasti sinu kasuks.» Marian vaatas Morganile silmadesse ja tõmbas käega õrnalt üle ta kaelaarmide. See ei tundunud üldse nii valusana kui ennist Wales Grey kodus, kui mingi kahtlane tegelane teda õmmelnud oli. Nüüd tundus see pigem valuvaigistina. «Varsti pole sind ennast enam alleski.»

      «Ma ei saa seda pooleli jätta.» Sõnad maitsesid kibedad, teekond ees tõotas tulla veel enam.

      Marian raputas pead. «Ma tean,» ütles ta siiski, tõusis ja pani Morgani randme ravinud metallkasti ära. «Ma ei eeldakski teistmoodi. Lihtsalt ürita mitte surma saada, see oleks päris tore.»

      Morgan mühatas naerupahvaku. «Täiesti nõus.» Ta ilme tõsines taas. «Ma leian üles selle raisa, kes Cara maha lasi, ning saadan ta teisele poole taevakaart. Nad on siin, Marian. Need raisad on siin ja ma leian nende urka üles.» Alustan Cajist, mõtles ta. Punase Kuuvarju juhil peab olema vastuseid. Peab.

      «Sa ei saa sellega hakkama.» Rag Pühkija astus kõrtsituppa ning raputas pead. «See on enesetapp. Isegi Morgan Musta jaoks. Sa ei saa sinna üksinda minna.»

      Ühtäkki Morgan naeratas, tema näost kiirgas rahulolu ja enesekindlust, Ragi silmadest kustus aga igasugune elutahe, kui poiss ühtäkki mõistis, mis tulekul on. «Otse loomulikult mitte,» vastas Morgan. «Sina tuled minuga kaasa.»

      «Mida?» küsis Rag.

      «Mida?» küsis Marian.

      «Poiss, ainult elu päästmisest ei piisa.» Morgan ringutas. Ravim polnud teda ainult pohmelusest vabastanud, ka valu ja roidumus olid järele andnud. Kui kauaks aga, see oli omaette küsimus. Tuli kiiresti tegutseda, enne kui mõju lahtub. «Sa näitad mulle, kuhu Caj end peitnud on.»

      Rag raputas pead. «Ma ei tea.»

      Morgan vaatas üle leti Marianile otsa ja naeratas. Kolm lemmiksõna. Ta pöördus tagasi baarimehe poole. «Poiss, kui sa vaid teaksid, kui palju ma olen pidanud elu jooksul seda kuulama.»

      «Ma ei tea sellegipoolest.»

      «Kui ma su siinsamas läbi taoksin, saaks Marian üsna pahaseks.» Ta püüdis naise pilgu ja kehitas õlgu. «Ma olen viimase nädala jooksul üsna mitu korda seda kuulnud ja erinevatelt isikutelt. Eranditult on iga tegelane teadnud.»

      «Ma ei…»

      Morgan tõmbas vöötaskust püstolkuulipilduja, parema käega, et proovida järele kas käsi on ikka töökorras. Veidi kange, ent täiesti kasutuskõlblik. Marian ristas rinnal käed, pilk karm ning puuriv, Morgan ei lasknud ennast sellest häirida. «Sa ise ütlesid. Punane Kuuvari võttis su palgale. Seega anna mulle midagi, või ma teen su lombakaks.»

      «Aga sa ütlesid enne, et Mar…»

      «Ma tean, mida ma ütlesin,» segas Morgan vahele. «Aga anna mulle midagi. Keegi ei ole nii loll, et ei ole millegagi kursis. Kui olid nii juhm, et sidusid end Kuuvarjuga, oma vähemalt nii palju mõistust, et praegu sellega lagedale tulla. Kus on Caji varjupaik Tähevõrgus?»

      Rag Pühkija neelatas, hakkas nagu midagi ütlema, ent vaikis. Morgan nägi Mariani pilgust, et naisel oli oma töölise ja palgasõdurijõugu seose kohta päris mitu küsimust. «Ära ole rumal,» kõlas naise tasane hääl, ometi sama käskiv, kui ennist baarimeest koristama saates.

      Poiss naeratas, kaugeltki liiga agaralt ning enesekindlalt, reetes, et teab nii mõndagi. «Eliaadide agulis. Ma ei,» ta pilk kinnitus Morgani omale. «Ma ei tea, kus täpselt, aga eliaadide agulis all-linnas.»

      «Hakatuseks piisab.» Morgan tõusis. «Sinna me suundumegi.» Ta tõusis ja surus relva tagasi kabuuri.

      Enne minekut kadus Rag taas kõrtsi tagaruumidesse. Morgan kontrollis püstolkuulipildujaid ning toppis need kindlalt kabuuridesse. «Ega ma siia salvesid ei ole jätnud?» küsis ta.

      Marian askeldas veidi leti taga, avas võtmega ühe sahtli lukust ning krimpsutas heledatest tedretähnidest ümbritsetud nina. «Mingid on.» Ta asetas kaks salve letile.

      Morgan võttis need, uuris ja ohkas. «Poolikud. Aga midagi siiski.» Ta tõusis ja venitas kaela. «Noh, pärast näeb.»

      «Ära siis ära sure.»

      Morgan noogutas. «Kuuldavasti pidavat see tervisele kahjulik olema.»

      Rag Pühkija oli tagasi jõudnud ja toppis särki püksi. Ta oli juba mõistnud, et polnud erilist mõtet vastu vaielda ja loota pääsemisele, seega lahkus ta esimesena. Morgan heitis Marianile viimase pilgu, naeratas ja astus välja.

      «Niisiis,» alustas Rag. «Kuidas nüüd?»

      «On teil midagi hõljukilaadset?» See alus, millega Morgan oli Adarilt Tähevõrku saabunud, oli omadega täiesti läbi. Kusagil paar tänavat eemal, katkine romu, mootor must ja põlenud, kõik muu paranduseks kõlbmatu pärast kokkupõrget maaga.

      Rag