Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

varju nii kiiresti kui võimalik, või tormi käes hukkuda. Tuuletallajad. Ja kui nad peaksidki mõne ime läbi linna jõudma, ootab neid eriliselt nende jaoks kõrvale pandud kuul. Vihje, tavaliselt jääb kuul üle.»

      Wales noogutas heakskiitvalt. «Põnev, põnev. Kuid kuidas see meil infot saada aitab?»

      Morgan köhatas ja nühkis nina. «Tarvitseb ta ainult laevast välja visata ja näidata, kuidas tormipilved mõne minuti kaugusel on, kui juba hakkab laulma. Lisaks, praegu on parim aeg sinu harimiseks.» Kell seinal näitas pool viit.

      «Lähme siis.» Wales avas ukse ja käratas kinnipeetule.

      Wales Grey ja Morgan Must vaatasid, kuidas Petty Trifl käsi pingutas ning seljataha aheldatud randmeid vabastada üritas. Tühi töö. Laev oli Tähevõrgust küll mõne minuti teekonna kaugusel, kuid jalakäija jaoks vahetus see aeg paari päeva vastu. Ümberringi ei olnud mitte midagi, vaid luitunud kõva pinnas ja ulguv tuul.

      «Pean tõdema, et olen kuulnud väljendit «Jookse, nagu oleks välk tagumikus kinni.». Läheb arvesse?» Wales hüpitas peos käeraudade võtit.

      Morgan noogutas.

      «Ma ei mõistnud kunagi selle väljendi tausta. Inimeste veidrus vist.» Adarlane kehitas õlgu. «Eh, iga päev õpib midagi.» Ta heitis pilgu vangile, kes põlvitas laeva kõrval maas. «Oled valmis rääkima?» Trifl oli liialt ametis röökimisega, et küsimust kuulda.

      Morgan osutas sõrmega mõne kilomeetri kaugusele, kus taevas oli tume ja pilved kobrutasid nagu raevukalt vastu kaljusid pekslev tintjas meri. Varsti taob torm Petty Trifli vastu maapinda. Morgan vajutas laeva kaugjuhtimispulti, turbiinid hakkasid tööle, undamine segunes päralejõudva tormi müristamisega, ning laev tõusis paari meetri kõrgusele õhku. Trifl vaatas korraks selja taha ning karjatas nii kõvasti, et oli kuulda üle kogu müra.

      «Oodake! Oodake!» karjus ta.

      «Kardan, et oodata pole antud olukorras eriti mõistlik,» vastas Morgan.

      «Adaril!» karjus Trifl viimases meelehädas. «Punase Kuuvarju operatsioonikeskus on Adaril!»

      Wales turtsatas pahuralt. «Seda oleks võinud mõni liipav pensionär linna umbtänavailt ka mulle öelda. Igaüks teab, et Adaril.»

      «Najari linnaosa! Najar! Kogu linnaosa on Kuuvarju kasutuses. Ausõna! Palun!»

      «Najar on mahajäetud hiigelpilvelõhkuja. Seal pole isegi elektrit. Milleks Kuuvarjule säärane armetu turvakoht, mis õigupoolest polekski turvakoht?»

      «Linnaosa südames on ikka veel kasutatavaid korrused!» Petty Trifli hääl eksis tormimüha sisse ära justkui tuuleiili käes siia-sinna pillutatud puuleht, mis oma üürikese elu lõpuks puruks rebitakse. «Keegi ei remondi enam pilvelõhkujat, liiga kallis oleks, aga Kuuvari tegi mõne aastaga paljud ruumid korda. Palun, te peate mind uskuma!»

      Morgan vaatas adarlasele otsa. «Info pole just teab mis palju väärt.» Laev tõusis veel meetrijagu.

      «Eden Caj!» Trifli häälest raius läbi kontrollimatu hüsteerianoot. «Juht on ka seal, vähemalt paar päeva veel. Suur laadung ja mõned väiksemad Root 5A-d on tulekul, Caj võtab neid Adaril vastu! Palun!»

      Eden Caj. See nimi kõlas Morganile tuttavalt, ent ta ei suutnud meenutada, kus ta varem seda kuulnud oli. Universumis ringi rändamine tõi kaasa paratamatu tõsiasja, et enamik neist, kellega tutvuti, ei jäänud meelde. Siis turgatas talle pähe. Caj oli mees, kelle juurde Cara pärast viimast otsa tööle läks, keda nad mõlemad Koidu Ääres kohanud olid. Nii et tema oli siis Punase Kuuvarju juht. Kae pilti.

      «Tänan!» ütles Wales Grey.

      «Lasete mu tagasi laeva?» kõlas lootusrikkalt. Torm oli üsna pea kohale jõudmas.

      Wales kehitas taas ainult õlgu.

      Tagasi jaoskonda jõudes oli esimene tegu Petty Trifli ajutisse kinnihoiukongi viskamine. Trifl üritas küll moosida, küll keelitada, kuid varnast polnud tal võtta midagi, mis oleks adarlast veennud teda vabaks laskma. Wales Grey jagas kahele korravalvurile juhtnööre ning rõhutas neile, et Trifl tuleb viia vangi ning luku taha panna seniks, kuni neil on aimu, mida pisisuliga edasi peale hakata.

      Adarlase kontoris istusid nad Morganiga kahekesi ning arutasid peatset Tähevõrgust lahkumist. Aega oli omajagu, tormi möödumiseni kulus mõni tund vähemalt. Enne kaheksat ei vaibunud raju iial, tavaliselt veelgi hiljem. Ülal kärgatas, ümbritsevate majade aknad tärisesid. Torm tantsis õues ja litsus end vastu kirjutuslaua taguseid aknaid. Pilved sõudsid taevas, torm uhas alla maapinna embusse. Tuul möirgas.

      «Mis plaan on?» küsis Morgan.

      «Kaks rühma.» Adarlane hõõrus taas silmi, mis kippusid aeglase pilgutamise tõttu kuivama. «Meie kahekesi kehastame Root 5A tarnijaid, tungime Punasesse Kuuvarju sisse ja kuulame maad. Korravalvurite löögirühm liigub Adaril niipea, kui teeme kindlaks, kus on Petty Trifli nimetatud operatsioonikeskus. Siis korraldame haarangu ja laseme kõik vastu taevast.»

      «Ja Eden Caj?» Morgan mõtles mehele, keda ta oli pea aasta eest Koidu Äärel kohanud, viimasel korral kui Mho Carat nägi. Caji nägu võttis Morgani meeles kuju ning kõik meenus, justkui oleks see olnud eile. Ta hindas, et Caj oli vääriline vastane, äratas aukartust ning meeldiva näo taga oli hoopis sügavam ja järeleandmatum isiksus. Nii mõneski mõttes nägi Morgan Cajis endale omaseid iseloomujooni ning see ei üllatanud teda, iga juht pidi suutma oma alluvaid ohjeldada, polnud vahet, kas tegu oli piraadi, korravalvuri või palgasõduriga. Millist osa täpsemalt Caj Cara surmas mängis, seda Morgan ei teadnud, kõik, mis tal oli, oli Walesi sõna ja tõendid. Morgan teadis vaid, et Caral oli Cajiga mingisugune ots olnud, kõik muu pidi ta hiljem juurde uurima. Seepärast otsustas ta ka esialgu Caji kohtamisest suu kinni hoida.

      Walesi suurtest tumedatest silmadest käis läbi veider helk, valged pupillid välgatasid hetkeks. «Laseme ta maha,» vastas ta veidi liigagi innukalt, hääl pooleldi värisemas, pooleldi jõuline.

      Morgan kratsis adarlase imeliku käitumise peale habet. «Ma arvasin, et korravalve ei lõika niisama kurikaelte eluniite läbi.»

      «Punane Kuuvari tuleb maha võtta, Caj ennekõike. Võib öelda, et Caj on prioriteet. Seega oled teretulnud talle oma püstolkuulipildujaid tutvustama. Pealegi, sina ei ole korravalve.»

      Morgan raputas teeseldud nördimusega pead. «Pole korravalvur? Mul on ju märk.»

      «Sa tead, mida ma mõtlen.» Wales raputas pead. «Saaks mõni aus korravalvur su kätte, tutvuksid sa lähemalt Adari vanglatega.»

      «Aus. Kõik on aus.» Siiski otsustas ta kõigepealt Eden Caji küsitleda, ja alles siis täis mulgustada. Morgan muigas, kui talle Cara väljend taas meenus. «Seekord võin siis ainsa vajaliku asjapulga maha lasta.»

      «Mida? Miks sa seda väljendit mitu korda korranud oled?» Kui Wales Grey’l oleksid kulmud olnud, tõmbunuksid nad nüüd üheks pikaks kriipsuks. Selle asemel pilkusid ta silmad harjumatult kiiresti. Võrdväärne, otsustas Morgan. Wales ei saanud ilmselgelt viitest aru.

      «Ei midagi,» pomises Morgan. «Hakkame parem astuma.»

      Adarlane osutas käega seina ääres lebavale kastile. Nad kõndisid üle jaoskonna lao põranda, Wales avas kaane. Morgan tõi kuuldavale ääretult pika heliseva vile. Kastis oli paarikümne liitri jagu purke Root 5A-d, roheline vedelik ahvatlevalt kutsumas hambaid ihuma. «Siin on väga, väga palju raha,» ütles ta.

      «Ära isegi mõtle selle peale.»

      «Selle raha eest saaks väga, väga palju nalja.»

      Adarlase hääletoon oli ühteaegu ähvardav ja vankumatu. «Ära isegi mõtle selle peale.»

      «Olgu, mis siis ikka.» Morgan kehitas tusaselt õlgu. «Aga sa ainult vaata siia ja ütle, et sülg ei voola suhu.»

      Adarlane sülitas läraka kasti kõrvale kraanikaussi. «Aita laeva tassida.»

      «Selline laadung on lihtsalt varnast võtta?»

      Wales turtsatas. «Mis sa siis arvad, et me konfiskeeritud uimastitega